8.6.19

Kahekümnendate lõpu kriis


Sain täna kokku väga hea sõbrannaga. Ta sai hiljuti 27 ja ütles, et on jõudnud ummikusse oma elus. Ta pole mitte millegagi rahul ja tunneb, et lihtsalt eksisteerib ja teeb asju, mida alati teinud on. Sain temast nii hästi aru, sest ise olin päris pikalt samas kohas. See pani mind mõtlema, et tegelikult päris paljud elavad sellises eas läbi isiksusekriisi, nad lihtsalt ei tea sellele anda nime.

Ma arvan, et mul algas see umbes samal ajal 26-27 aastaselt. Tekkis rahulolematus kõige suhtes. Ma olin kade oma sõprade üle, sest nende elud tundusid nii ideaalsed ja minu oma vajus kivi kivi haaval kokku ning ma ei osanud selle peatamiseks mitte midagi teha.

Nii ma leidsin end lihtsalt eksisteerimast, vajusin oma raamatute maailma, lugesin rohkem ja leidsin, et seal on mul kõige mugavam olla, kus otsuseid ei pea tegema ja reaalsus ongi minu väike Kindle. Mehega tekkisid probleemid, ta süüdistas mind, et olen depressionis ja võtku end kokku. Sellepeale süüdistasin teda, et tema tõttu andsin mina kõik oma unistused ära ja valisin tundmatu tee ning ma ei tea mida teha ja kuidas edasi minna. Kes ma olen? Mis mu elu mõte on? Soovitas mul tööle minna aga milleks ma lähen rügan kusagil, millest mul on suva ja pikendan vaid oma õnnetut olekut sellega, et mul pole aktiivselt aega mõelda probleemile, mis seisab otse minu ees ja mida ma ei oska tuvastada.

Nii leidsin ka end suhtekriisi lävelt, millest varasemalt kirjutasin.

Väga raske on võidelda millegi vastu, millele sa nime külge ei oska panna. Kes on vallalised, küsivad sel ajal: Kas ma peaks suhtesse minema, pere looma? 
Kellel pere, küsivad: Kas see tee, mis valisin oli ikka õige?


Kas oleksin pidanud looma pere, kui võimalus oli? Kas see töö mida teen, on ikka see mida tahan kogu elu teha? Miks ma ei naudi oma tööd enam? Kas äkki liiga vara last ei saanud? Tahaks veel reisida ja maailma näha! Kas see on inimene, keda tahan enda kõrval terve elu näha?

Kõik tiirleb peas ja tihtipeale leian end mõtlemast minevikule. Kui olin noor ja mul oli palju sõpru. Elu oli lihtne ja suurim mure oli, mida selga panna ning kas suudelda tolle kutiga, kes mulle külge löönud pikemat aega. Kui töö tegemine oli uus ja huvitav, kolisid üksinda elama ja mängisid täiskasvanut. Või kolisid oma partneriga kokku ja mängisite kodu. Aga aastaid hiljem kodu mängimine ei ole nii põnev, argipäev on tihtipeale igav ja väsitav. Täiskasvanu olla ei olegi nii lahe, kui seda oli 20ndate alguses ja uus töökoht ei ole enam uus ja põnev.

Leiad end mõtlemast, mis siis kui.. Elad mõtetes ilusaid mineviku hetki läbi. Lahedad peod, mis olid eepilised. Sa mäletad neid hetki naeratus näos. Sa lähed peole, et leida see eepiline pidu, mis kunagi oli, kuid koju jõudes on tühjus südames, sest leiad, et sa pole enam see noor inimene, hulljulge ja vaba.

Ma kahetsesin nii pikalt, et astusin suhtesse ja lapse tulekuga pidin jätma oma ÜRO unistuse, sest ma ei suudaks ealeski 6kuud-1aasta olla oma lapsest eemal. Kui varem kusagile sõjatsooni minek tundus põneva ettevõtmisena, siis nüüd tekitab hoopiski minus hirmu, sest mul on laps nüüd ja minu surm tekitab sügavaid vaimseid arme ja mõjutab tema elu teadmata suunas. Kui ma sureks puht juhuslikult, siis ei saa midagi parata kuid minnes teadlikult kusagile, kus sean oma elu ohtu- mu laps süüdistaks mind, isegi kui mind enam pole. Seega minu unistus ei saa iialgi teoks. Ma ei ole nii isekas, et teha seda oma perele. Samas olen endalt tihtipeale küsinud, et kui see oleks minu saatusetee, siis ma oleks sinna jõudnud igal juhul. Ehk ma unistasin millestki, mis ei pidanud saama reaalsuseks?

Ma olin üle kahe aasta täiesti nõutu, mida teha oma eluga? Ma lugesin 6 kuuga 150 raamatut läbi! See tegelt ütleb palju kui sassis ma omadega olin.

Ühel hommikul ma ärkasin ülesse ja tundsin mingit muna rinnas. Tundsin, et nüüd on kõik! Terve elu jooksis silme eest läbi ja ma sattusin täis hüsteeriasse. Mul on rinnavähk raudselt, keemiat ma ei tee ja raudpolt suren stressi üldse ära. Peas jooksis 150 erinevat stenaariumi minu elu lõpust. Tundsin kuidas hingamine muutus raskeks- nähtamatu käsi pitsitas mu kõri, süda tagus nii tugevalt, et ma kuulsin igat tukset oma kõrvus. Pole ammu paanikahoogu kogenud.

Kui ma suren, mis minust maha jääb? Minu unistus kirjutamisest purunes sekundiga. Ma suren ja minu raamatu unistus sureb koos minuga. Kõik ideed, mida olen sahtlisse kirjutanud, lühijutud, luule- lihtsalt sahtlis, paber mädaneb ja lõpuks kui mind enam ei ole, mees viskab minema, sest mis tal neid vaja on. Kedagi ei huvita! Aga ma tahan, et huvitaks, ma tahan rääkida nii palju lugusid, mis mul hingel on. Ma tahan jätta siia maailma oma märgi, ma tahan kirjutada. Ma olen pea kümme aastat ise ennast maha teinud, alustades kahe raamatu kirjutamisega ja siis alla andnud, sest olen tundnud, et ma ei ole piisavalt hea ja minu kirjutised on nõmedad. Iseenda suurim kriitik.

Mõistsin, et kui ma sureks nädala pärast, mida ma muudaks? Ja ma teadsin täpselt, mida!

Hetkel, kui ma mõtlen mida ma muudaks või teeks teisiti? Mitte midagi! Ma hakkasin lõpuks oma raamatut kirjutama, inspiratsioon tuli kusagilt sügavalt minu seest. Mu elu sai tähenduse ja ma tean täpselt mida teha. 

Lause, et ela nii nagu iga päev oleks su viimane, ei tähenda, et sa peaks midagi rumalat tegema vaid see tähendab seda, et ela nii, et sa oled õnnelik. Andesta, lase lahti, kui see tähendab õnne tulevikus ja astu edasi.

Kas ma kahetsen, et kaks aastat keerutasin ühe kohapeale ringiratast? Ei kahetse, sest see oli aeg, kus ma arenesin edasi. Ma kaotasin end, vajusin põhja, peegeldasin ja ronisin taas pinnale, kuid uuele pinnale, tugevamale ja paremale pinnale, kus loon uue mina. Maris 2.0.

M.A

23.5.19

George riided on täis p*sk

Mõtlesin, et kuna mul poiss lasteaias retsib riideid, siis ostan talle George-ist hulgi riideid, et tuleb odavam. Kui täiesti aus olla, siis ei ole sealt odavam osta, kui Lindexist, kust on 3=2 hinnaga.

Kuna ma polnud kunagi sealt tellinud ja mitmed emad kiitsid, et oo head riided. Ütlen ära, et ma 100% puuvilla kasutaja oma lapsel olnud. Ma vaatan silte ja teen kindlaks, et toode on puuvill. Aga George-iga ma üpris pimesi ostsin.

Kui ma need asjad kätte sain, siis mõtlesin, et okei näevad ilusad välja. Proovisin poisile pükse jalga ja need olid nii 10cm liiga laiad. Soovitati mul ära pesta, et tõmbavad kokku. Pesin ettenähtud kraadidega, öko vahendiga ja kui pesumasina lahti tegin, pidin šoki saama. Mingi faking hunnik putsusid igal pool. Täielik õudusunenägu! Raputasin õues seda saasta tuule käes üle poole tunni.

Lõpuks kui ära kuivasid, siis püksid ikka 10cm liiga laiad aga nüüd mul nina augud neid putsusid täis. Kogu kodu lendleb mingi putsuhunnikus. Ma pole pedant, et kodu peab läikima aga see tekitas täieliku paanikahoo mulle, sest mu nina sügeles sellest jamast nii hullult ja aevastasin nagu keegi oleks mulle tšilli ninna toppinud ja ainuke allergia mis mul on, on villa vastu. 


Inglismaal elades avastasin, et puuvillal ja puuvillal on suur vahe sees. Mäletan kui ostsin endale mingisest asda vms poest voodilinad. 100% puuvill my ass, ma pole elu sees midagi nii hirmsat oma keha vastas tundnud. Seega isegi, kui sildil kirjas 100% puuvill, siis tekib küsimus, mismoodi seda ´´puuvilla´´ töödeldud on.

Käsi südamel, mu lapsel on olnu igasugu riideid aga George riided ületavad ka isegi Primarki sita kvaliteedi, mis muutub topiliseks peale pesu aga vähemalt ei lendle mingid kemikaalid mulle kopsu. 

Nüüd olengi üks õnnetu 70€ vaesem inimene ja ei iialgi osta ma sealt enda lapsele riideid, sest see pole seda väärt. 

Usun, et need kes omavad neid riideid ütlevad, et ´´minul küll nii polnud´´ või ´´minu arust kvaliteet jumala hea´´. Minu jaoks riideese ei tohi eraldada mingeid kahtlaseid asju, mis ajavad mind vesistama. Tellisin erinevaid tooteid, seega ei saa olla see ühe partii viga. Peale selle jama, rikkus ta mitu minu riideeset ka ära. Loodan, et mitme pesuga saan nendest jamadest lahti. 

Ma ei teagi, mida teha nende George riietega..





19.5.19

Minu esimene Michelini restoran

Mõtlesin, et kirjutaks üle pika aja oma argipäevast. Ma olen alati arvanud, et igapäeva asjadest kirjutamine on ehk inimeste jaoks igav. Ma ei viitsi ise elu sees kellegi vaibavalimist lugeda. Ma hindan head huumorit ja perses elukorraldust, sest seda feik Brady Bunchi terve ilm täis.

Minu lemmik ajaviide on oma head meest kiruda. Samas mu vanatädi jagas oma tarkust, et meest enda kõrval igavesti hoida, khm parandus surmani hoida, siis naine ei tohi kunagi mehe kallal näägutada, anna alati seksi ja armastus käib kõhu kaudu. Targad sõnad, täis inspiratsioon oli mu vanatädi. Aga no proovi naisena mitte näägutada mehe kallal või nagu palun, kes pole peavalu kasutanud? Ja süüa? Krt, käed otsas, tee ise. Näed, ma vist juba liigun siin üksikema staatuse poole stabiilselt.

Alustame positiivse uudisega enne kui roosa vikerkaar haihtub ja nõid luual täiskuu taustal lendama hakkab.

17 mai oli Norra Iseseisvumise päev või miskit sellist. Mees tahtis Oslosse väga minna, mis seal ikka, lähme siis. Lapsel oli kuu kõige sitem tuju ja keeras magama. Mul oli lihtsalt palav ja kõht tühi. Ütlesin, et ole mees vali toidukoht, juhata teed ja vali menüüst, mida ma söön. Mulle meeldib mängida mehega seda mängu, et lähme sööma kusagile ja siis ta valib menüüst mulle eine, sest kui toit sitt on, saan teda süüdistada ja kui hea on, saab ta kiita. Win-win. Ma ei pea end vihkama halva valiku üle ja kui tal täppi läheb saab kiita ja ehk häppy endingu, kui väga hästi läheb.

Saime kusagil restoranis viimase laua, mees ütles, et ta käis kunagi siin ärilõunal. Ma alguses ei pannud väga tähele, kus me oleme, tundus tavaline restoran olevat. Norras mulle meeldib, et parimad restoranid ei ole ilmtingimata kallid ega väga silmapaistvad, täpselt nagu Norra miljonärid. Põhimõtteliselt kaltsakas tänaval võib olla Thon hotelliketi omanik. Selle jutu peale mees osutas, et näe paar lauda edasi istub Norwegian Air lennufirma juht. 




Avastasin poole söömise pealt, et me oleme Michelini tärniga restoranis. Siis muidugi avastasin, et ma võiks olla veidi rohkem viisakamalt riides või nii, teisalt jälle Norras kõigil suva kuidas sa riides oled. Enamus ärimehed käivad kohtumistel tossudes. Samas Eestis mind ei tahetud klubisse oma kallites papudes lasta, selle üle vingun teises postituses. Et veits pildistasin oma toitu, valasin paar pisarat, kuna ma mehele kaagutanud juba mitu aastat, et ma unistan Michelini  restoranist. Tuli välja, et tema ei teadnudki, et see oli Michelini restoran- üllatus- mitte. 

Toit oli igat senti väärt, ma oleks taldreku puhtaks ka lakkunud, aga vanaema tagus mulle vähemalt mingid lauakombed pähe. Kindlasti mõtlete, et palju maksis. Siis täiesti tavaline hind. Põhiroog maksis 30€. Meil oli a la carte menüü, sest me ei reserveerinud lauda ette. Need kes ette reseveerisid, said mitmekäigulise menüü. Kokku oli meil arve 100€ pluss tipp. Kui aus olla, siis tavalises sushi restoranis sõime isegi kallimalt. Norras heas restoranis kahe peale umbes 100€ lähebki.

Järgmisel päeval ütlesin mehele, et meil köögis toru umbes. Selle asemel, et torusiili valada sinna, otsustas tema torud lahti kruvida ja need puhastada ära. Okei, no miks mitte- ütles mitte keegi kunagi. Tulemus? Ta ei mäletanud enam kuidas torud kokku tagasi käivad ja nii ta pusis neli tundi torude kallal. Pakkusin end appi, et no las ma proovin aga ta keeldus, sest teab, et mul alati õigus ja saan tema jamad parandatud. Lõpuks andis alla ja ma parandasin asja 20 minutiga ära, samal ajal tegin endale süüa. Totaalselt saan aru, et ta on klaviatuuri mees, mitte kruvikeeraja mees.  Ilmselt edaspidi lasen tal lund rookida ja muru niita. Tema tahab nii väga maja osta, ma ütlesin, et maja ostame siis, kui meil on kogu raha, et maja kohe välja osta. Miks? Sest see tähendab, et meil on piisavalt raha, et palgata koristaja, maksta torumehele, sest ma ei taha nädalaid nõusid vihmaveega pesta. Ma olen majas elanud pool oma elust, ühtepidi on küll tore, kui ise midagi tegema ei pea aga enamus aja ikka õudukas, sest pidevalt midagi läheb katki ja vajab parandust. Seega ma tahan olla nii rikas, et ma saaks maksta kellelegi, kes teeks kõik korda.

M.A

5.4.19

Šopahoolik


Ma tunnistan ausalt ülesse, et olen depresiivne šopahoolik. Mis see tähendab? See tähendab seda, et kui ma tunnen, et ma ei saa enam oma eluga hakkama, siis ma lähen šoppama. Ainult siis tunnen, et mul on elu üle kontroll. Ma tunnen end kõikvõimsamana ja rind täis uhkust tammun koju. Kirjutan mehele sõnumi, et kas oled kodus? Näpud risti, et ta poleks, sest mees ei tohi näha, et ma "jälle" ostsin endale midagi. Sõnum tuleb, et ta pikalt tööl.

Minu mõistus hakkab looma skeeme, et kuhu ma asjad peidan, kamin sisse ja tšekid põletan ära. Algaja viga number üks, prügikast ei hävita tšekke, mehed võivad sinna vaadata. Juhul kui, sa suudad selle tšeki suruda kogu prügihunniku alla. Samuti vetsu prügikasti mu mees kunagi ei vaata, seega suvekuudel peidan tšekid sinna.

Asjad mida ostan, need ma panen rippuma või peidan oma tuhande jalanõukarbi vahele (jalanõud). Selles suhtes on palju hullem, kui sa peidad neid ja mees leiab. Oma seda! Pane rippuma või riiulisse aga kandmisega tuleb oodata. Enamus mehed ei märka uusi asju, kahjuks minu mees ei ole enamus mehed. Seega skeemid peavad olema veekindlad. Nagu näiteks, "ah selle ma ostsin suvel aga ei olnud tuju kanda."

Kõige parem, aga seda ei tohi tihti kasutada, " tead ostsin ta paar kuud tagasi aga avastasin, et ma paks ja see pole ilus seljas". Boom, mees tunneb end halvasti ja lohutab, et oled kõige ilusam naine maailmas ja riideese on unustatud.

Naise aju on huvitav koht, kus seoseid luuakse absurdsete asjade vahel ja kuidas iseenndale räägitakse auk pähe, et kui väga sul seda asja vaja on ja milleks see on nii tähtis. Pole vaja end halvasti tunda, sa ei teinud midagi valesti. Ühesõnaga kõik vale me räägime õigeks ja koleda ilusaks. 

Nüüd need, kes loevad ja pööritavad silmi, et "omg, minu mehel poogen mida ostan ja kuna" . Palju õnne, sa oled üks sajast miljonist.

Miks ma pean üldse varjama? Esiteks ma ostan liiga palju asju, nagu see on haigus- šopahoolik. Teiseks mu mees on juut ja kui ma elaks tema elu, siis ma kannaks alukaid nii kaua, kuniks neis auk sees ja kodu koristaks sokkidega. Ei mitte sokkides vaid sokkidega! Ma ei mõista kust see tal tulnud on, sest meist kahest kasvas vaesuses mina pigem.

Läbi aastate olen ostnud asju ja neile vabanduse juurde leidnud. Mul oli vaja kaamerat. Ostsin kaamera, uuena aga mees teab vaid seda, et sain ta järelturilt 200€ (khm tegelt 500€). Ostsin käru, peitsin 3 kuud kapis ja tõin ta välja, siis kui teise käru lõpuks müüki panin. Ostsin uued jalanõud. Okei, siinkohal ütlesin tõtt, et need talvesaapad maksid mul 250€. Sain mingi nädal aega kurja silma. Mul oli Iphone 5s aga mul oli rohkem ruumi vaja, vahetasin SE vastu ja panin korpuse peale. Mees ei saanud kunagi teada, et mul uus telefon tekkis vahepeal. Selle SE sain maha müüdud, ilma, et mees siiani teaks, et mul ta oli.

Kas ma tunnen end halvasti? Ei.. Okei tegelt vahepeal. Vahest ikka tekib tunne, et omg miks ma ostsin, miks ma nii tegin. Mul on ilmselt oma vanaema geenid, veits positiivsemas mõistes, kuna mul vanaema oli koguja. Ta ostis asju kogu aeg aga kunagi ei müünud ega andnud ära, ühesõnaga oli ta koguja. Aga tal oli imeline anne raha jagada nii, et ta sai iga kuu endale asju šopata ja raha kõrvale panna.

Minu raha kõrvale panek on olnud sentide libistamine Aroni rahapõrsasse, mille ma olen juba kaks korda tühjendanud, kuna noh mõni kuu raskem olnud. Okei enda kaitseks võin öelda, et mees on ka seal küljes käinud, seega ma pole ainuke #halbvanem.

Tagasi raha juurde, siis ülikooli ajal ma elasin 200€ kuus ära. Ma olen nagu alligaator, kes elas meteoriidisaju üle. Mees kunagi ütles, et sa ei oska arveldada. Ütlesin, et kuidas nii, iga kuu tuleme välja. See raha mis mul on, ma leian 100% kasutust . Ma elasin Austraalias 700 dollariga 3 kuud, kui see pole saavutus siis ma ei tea mis on.

Mu vanaisa vedas mind lapsena kalale. Ma ei saa aru mille jumala pärast viitsib keegi passida paadis liikumatult ja hääletult tunde, et kala kinni püüda? Aga kõigel siin elus on kaasas mingi õppetund. Nimelt kes kannatlikult ootab, see saab ka hea diili. Mis ma sellest õppisin? Et šopata hästi, saada hea diil, sa pead olema kannatlik aga mitte üleliia. Ilmselt see õpetus polnud mu vanaisal mõtteis, kuid hei, vähemalt midagi õppisin kalapüügist. Muidugi seda ka, et ma iga kala tagasi vette lasin.

Ühesõnaga naised, ma tean, et minusuguseid on seal igal pool. Kes kärusid kappi peitnud, kes kaameraid ja telefone peitnud. Ma loodan, et mul mees eesti keelt selgeks ei õpi ja ei loe seda postitust või loodan, et ta ei tea mis on google translate, muidu olen omadega suht perses.

Minu nimi on Maris ja ma olen šopahoolik, mulle meeldib osta jalanõusid- palju, palju..

Eile poes käies nägin täiega ilusaid leopardi mustriga jalanõusid ja ma nii väga tahan neid,  ma vajan neid, nagu kaamel vett enne pikka reisi kõrbesse.

M. A

26.3.19

Suhtekriis

Mul väga suhetega kogemusi ei ole, kuna varasemalt kõige pikem suhe olnud 1,5a. See pole põhimõtteliselt mitte midagi. Aga nüüd esimest korda elus olen ma pikas suhtes. Olen kuulnud, et suhetes tuleb probleeme ja tuleb ette kriise. Kuna see on põhimõtteliselt esimene pikk suhe siis minu jaoks on ta kui maal, mida näen esimest korda ja mille kontuure, stiili ja värve pean õppima ja meelde jätma.

Mida ma olen selle 6 aasta jooksul õppinud on see, et suhe on nagu Ninja Warrior saade, kus sa pead läbima mingi täis idiootse raja, ulme takistustega. Mitte, et ma nimetaks suhet idiootseks aga vahetevahel on ühe parteri jaoks teatud takistus mõttetu ja selle asemel et see vallutada, ta kõnnib kõrvalt mööda. Finaali jõudes  teatab kohtunik, et mine tagasi ja läbi takistused, millest mööda kõndisid.

Ma tundsin paar päeva tagasi, et olen väsinud kõigest. Ei taha enam selles suhtes olla, tundsin, et lämbun. Tahaks asjad kokku panna ja lihtsalt kaduda, kaugele eemale ära. Kõik ajas mind närvi ja ma tõmbusin täiesti endasse. Mehega tekkisid vaidlused, ta lausa soovitas mul psühholoogi juurde minna. Kuid ma pole kunagi see inimene, kes läheb psühholoogi juurde, kuna ma tean mis on probleemiks ja ma tean kuidas neid lahedada aga ma ei oska. Psühholoog juhatab sind arusaamisele aga ta ei lahenda mu probleeme, see on see viimane samm, mille pean ise võtma.

Tundsin, et mu pea on täis tuhandeid mõtteid ja nad kõik on segamini omavahel ning mingit loogikat ja järjestust ei suutnud leida nendes. Kaasa ei aidanud mu vaikus, kus ma eirasin igat konflikti, sulgedes kätega kõrvad ja lauldes ''lalala ma ei kuule''.

Sain sõbrannaga kokku, kellega näeme kaks korda aastas umbes. Tuli välja, minu üllatuseks, et ka temal on suhtekriis (ka mehega koos olnud üle 6 aasta) . See oli esimest korda, kus ma mõistsin, et minu suhe on kriisis. Meil on suhtekriis. Ma leidsin pealkirja ja nüüd saan tegeleda sisuga.

Kõik suhtekriisid on erinevad, ilmselt point on sama, et eiratakse takistuste ületamist ja nii kogu jama kogunebki, lõpuks plahvatades. Kelle suhe elab üle, kelle mitte. Nii lihtne on alla anda, raskem aga võidelda. Samas kui pole mitte midagi alles, kui suhtest saab Pompeii peale vulkaani, siis polegi midagi teha, kui vaid leppida.

Avastasin, et 90% kergem hakkas, kui sain endast selle koorma maha laadida. Kui ma lihtsalt suvalises järjekorras tulistasin kõik hingel oleva välja. Nii halva kui ka hea, ilustamata. Nii palju aitab, kui sa teed oma probleemid reaalseks, kui sa ütled Voldemort mitte "see kelle nime ei maini". Kui sa teed probleemid reaalseks, siis sa saad ka neid ritta seada, sest fantoome näeme vaid ise aga teised ei näe neid. Tundsin, et olen valmis kõik laduma ette oma mehele.

Esiteks, peale Aroni sündi, ma tundsin, et ei oska olla mugavalt oma mehega, intiimselt just. Tundsin, et ugh ma lihtsalt ei saa. Tundsin end üli ebakindlalt, kuigi ta alati kiitis mind paremale ja vasakule. Kuid minu peas miski ei lase mul olla. Kui sõbranna küsis, et aga näiteks mõne võõra mehega, siis vastus oli, et ja ei tunneks end imelikult. Jäin mõttesse, et kust see barjäär tekkis ja jõudsin järeldusele, et see oli haiglas, kui ma Aronit sünnitasin. Kui mees hõikas mul jalge vahelt, et ma näen Aroni pead. Ida Eurooplasena, kus sõna seks sosistatakse, kus kured toovad lapsi ja seksuaalsuse avastamine on patt, siis ikka mingi blokk peas on lapsepõlvest kaasa tulnud. Mehele ma kodus pärast sellest rääkisin ja ta ütles, et mõistab mind ja aitab välja mõelda mooduse, kuidas sellest üle saada.

Teiseks, tunnen, et ma olen nii üksi. Norra on riik kus mulle meeldib elada aga mu sõbrad kõik on Eestis ja nii üksik on vahepeal olla. Mulle meeldib olla eraldatud, omaette ja eemal, kuid teine pool minust soovib sotsialiseeruda. Inimene on sotsiaalne olevus ja vajab teisi, et vaimselt terve olla. Mehele rääkides sellest, ta noogutas, et selge, käi nii tihti Eestis kui sulle sobib.

Kolmandaks, teate Britney Spearsi laulu "I'm not a girl not yet a woman". See hetk oli kusagil seal vanuses  19-21. Nüüd 29 aastaselt ma tunnen, et ei ole 20ndates liblikas, kes karjale järgib. Tunnen, et olen naine, kes teab mida tahab, kes teab mis ta väärt on ja kes on valmis oma tiivad täispikkuses välja sirutama. Ma tean mida ma tahan teha, kuidas oma unistuse poole püüdelda, tean ka kuidas seda teha aga ma ei oska teha viimast sammu. Ootaks nagu mingit jumalikku märki, piksenoolt või suurt plahvatust, mis mind üle piiri lükkaks. Võib öelda, et olen läbinud ka isiksuskriisi ja jõudnud arusaamisele, et aeg on unistusi püüdma minna. Mees on alati olnud mõistev ja toetanud ning julgustanud mind kirjutama. Et see minu kutsumus. Ma siinkohal ka olen osav enese maha tegija. Suur kriitik ja tihtipeale, kui jõuan oma ideedega kusagile, teine osa minust tallab selle mutta. Pidevalt lause peas: Sa ei ole piisavalt hea.

Neljandaks mees surub last peale. Tema kasvas ülesse üksiklapsena ja ta tahab, et Aronil oleks vend või õde. Aga mina pole valmis, ma ei tahtnud aga tema pärast ikka proovisime üle aasta aga ei midagi. Iga kord hingasin kergendatult, mees aga umbes pisar silmas pettunud. Ma isegi ei teinud kordagi rasedustesti, ühe korra äkki. Ma tundsin haiget survet aga õnneks mul oli kilpnäärme ületalitus, mille tõttu hormonaalne seis mu kehas on 5 kategooria orkaan ja rasestumine ka raskendatud (hea uudis on see, et just lõpetasin tablettide võtmise ja kuu pärast viimane kontroll, et näha kas kõik. Töötab ise ja normaalselt). Ma tundsin, et tahan ise terveks saada. Ütlesin talle selle ka välja ja  et ei taha kuulda tema nuttu, et oh jälle ei tulnud. Ütlesin, et laps tuleb siis kui ta tuleb ja kui ei tule no siis ei tule. Shit happens! Mina pean 9 kuud last endas kandma ja sünnitama, seega mul faking vagiina hääl ka lisaks.

Kõik need punktid kogunesid, ma tõmbusin väga endasse. Lugesin raamatuid ja eirasin maailma enda ümber. Elasin oma pisikeses mullis, mis lükkas meest aina rohkem eemale. Kuid mul mees hoopiski hakkas mind lämmatama. Ta hakkas rohkem minu külge klammerduma ja laulis mulle iga päev ilusaid sõnu. Minu jaoks tundus see lämmatav ja tekitas paanikat. Tahtsin joosta, soov joosta oli nii suur.

Kui ma lõpuks sain mehele kõik välja öeldud, hakkas parem ja mis mulle tema juures meeldib, kuigi ta ehitab tihtipeale sõnadega õhulosse, siis seekord ta ütles tõsiselt, et okei teeme nii ja ladus iga punkti kohta ette lahenduse. Ma ei ütleks, et see lahendaks 100% kõik, sest ennekõike olen mina iseenda vaenlane ja pean enda killud üles korjama ning leidma viisi end parandada.

Nii palju aitab rääkimine, hästi palju aitab ka õigete küsimuste küsimine. Kui sul pole kedagi, siis pane paberile kirja vapse kõik mis sind häirib, isegi kui need on mehe mustad sokid faking igal pool. Ausalt, mis naine ei krigistaks hambaid mustade vedelevate sokkide peale.

Tol õhtul mees võttis mind kaissu ja lihtsalt kallistas ja mind ei lämmatanud see. See vist oli üle mitme kuu, kus ma magasin nagu beebi terve öö. Üle mitme kuu mu samm oli kerge ja lootus oli südames, et läheb paremaks. Et kui ma hüppan, siis ma tõusen lendu.

M. A

25.1.19

Kuus aastat

Vaatan, et toimub mingi iga aastane lubaduste rada. Kes tahab peenemaks saada, kes lubab vähem süüa ja siis olen seal kusagil mina, kelle uusaasta lubadus on hoida oma laps veel üks aasta elus. Kellel on poisslapsed, siis nemad saavad sellest aru.

Ma olen selline imelik olevus, kellel elus plaani ei ole, ma liigun sinna kuhu tuul mu puhub. Kas plaanisin suhtesse astuda? Eip aga Austraalias olles tundsin, et see elu pole minu jaoks. Ilmselt, kui oled 23a elu näinud liiga palju, siis yolo elu Austraalias on ilmselgelt liiga pinnapealne elu. Mehega tutvusin nädal enne Aussi lendamist ja ta suhtles minuga iga päev, alla ei andnud. Et mitte, et ma temaga suhtesse astusin Siin me oleme stiilis: "tule kasvõi häda pärast", ikka tunded ja armastus. Aga plaani polnud.

Kas ta on ikka see õige? Ma küsisin seda küsimust nii palju eelnevalt ja astusin puusse. Esimest korda elus küsisin küsimuse, kas ta on spermadoonor? Irw, ma tean, kui kohvi joote ja loete, siis ilmselt ekraan vajab puhastamist. Nii paljud mehed on spermadoonorid aga mitte isad oma lastele. Minu küsimusele (mida ma temalt ei küsinud) vastas mees päris kiiresti, kui aeg oli suhe n. ö avalikuks teha, tuli tema minu juurde ultimaatumiga: Tema suhet ei taha, kui mina lapsi saada ei taha.

Ma olin 23 aastane ja tema oli siis 31 ja oli valmis isaks saama. Aus olla, siis ma polnud veel ligilähedal oma peas laste saamisele aga nagu mainisin, siis ma lendlen tuulega kaasa. Upsy Deisy ja nii jäin neli päeva enne oma 25 aasta sünnipäeva rasedaks. Mäletan kiigutasin end nurgas ja mõtlesin, et issand ma veel laps peast ja kuidas ma lapse saan? Tagasi mõeldes naeran, sest ma ikka lapsemeelne, mis on hea. Elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta, sured veel vähki.

Meil sai 12 jaanuaril 6 aastat ja me ei tähistanud seda, nagu igal aastal mõlemad unustame igasugu tähtpäevad ära. Eriti romantiline paar eks? Aga sel aastal mul tekkis paanika! 6 aastat suhtes ühe inimesega. Ma ei hakka valetama, minu pikim suhe on olnud veidi üle ühe aasta. Ma ei ole suutnud väga olla kauem suhtes ja teadlikult olen rikkunud kõik ära, et saaks vabaks.

Pikalt mehega arutasime, seletasin talle, et olen olnud suur armumise narkomaan. See tunne, et liblikad kõhus, vikerkaar taevas ning ükssarvik oksendab roosiõisi. Siis see tunne, kui kõik kokku kukub, ka see on omamoodi nauding. Sa armastad, elad nagu iga päev oleks viimane ning see lõppeb. Ma ei oska end diagnoosida siinkohal aga olen kindel, et mingi diagnoos on minusuguse inimese tüübi jaoks olemas. Masohhist? Lõhestunud isiksus?

Ja nüüd jõuame hetke, kus olen ühe inimesega koos olnud 6 pikka aastat ja ma pole ära tüdinenud ning ma pole minema jooksnud. See hirmutab mind! Olla ühe inimesega koos igavesti. Selles suhtes ma olen suur romantik, usun igavesse armastusse ja sellesse ühesse inimesse aga mind hirmutab see, et ma muutun temast sõltuvaks ning ütleme, et KUI on lahkumineku aeg, siis ma ei suuda seda teha, sest ma olen HARJUNUD temaga, mitte, et ma armastaks teda. Näen täpselt selliseid abielusid enda ümber tuhandeid. Ma ei taha olla see üks tuhandest, kes ärkab ühel hetkel ja vaatab enda kõrval inimest, kes ei tekita sinus mitte mingit emotsiooni aga kuna inimene on harjumuse ori, siis ta minema ka ei kõnni, sest parem kannatada koos, kui üksinda eks?

Üks suurim pluss mis mulle meeldib meie suhte juures on see, et me ei ahelda üksteist vaid liigume vabalt. Minu jaoks on vabadus tähtis ja kui seda piiratakse või inimene kukub armukadetsema, siis ma panen jooksu. Sellest sai mul mees kohe alguses aru ja siiani laseb mul käia kus tahan. Lendan nädalaks Eestisse? Aga palun, tema ise lendab töö asjus palju ringi, mis on super ja annab mulle aega temast eemal olla ja see mõistmine, et oh ma igatsen teda.

Ta laseb mul oma sõpradega pidu panna, kellest enamus on mehed muideks, usaldades mind, sest erinevalt arusaamast, et mees ja naine ei saa olla sõbrad, siis minu meessõbrad, keda tean 10aastat, on vastupidi tõestanud.

Ma olen see paadunud romantik, et kui abiellun, siis ühe korra, lapsed saan ühe mehega, kui suhtesse astun, siis ühe mehega.




M. A

25.11.18

''Et saaks selle titemajanduse kaelast ära''

Eile istusime sõbrannaga üleval kella neljani hommikul ja ajasime juttu. Meil mõlemal on üks laps, tema oma saab 4, minu poiss sai just 3 aastaseks. Me mõlemad tahame ka teist last aga meil mõlemal on kümme hirmu selle kõige ees. Meil mõlemal oli raske esimene aasta, minu oma ropsis 11 kuud, sõbranna hüppas 11 kuud oma last pallil magama. See hirm, et teine laps tuleb samasugune on suur.

Arutasime, et kas jätta laste vahele paar aastat või teha kõik jutti. Mina isiklikult ei saa nendest emadest aru, kes teevad mitu last kohe jutti, et siis saaks lapsed kaelast ära ja ise elama hakata. Siinkohal hakkasin mõtlema, et mis elu soovitakse elama hakata? Näiteks sul on unistused, et lapsed kasvavad suureks, siis saan elama hakata, reisimas käia jne. Kui paljud teist reaalselt on näinud inimesi, kes 50a panevad Sossi klubis pidu ja reisivad ümber maailma?  Eestlaste hulgas väga ei näe. Siis tulevad uued mured peale, liigese valud, südamerohud, kaotasid töö, pangalaenud või hoopiski sured südamerabandusse  nädal enne ümbermaailma reisi.

Miks ei elata praegu ja nüüd? Minu beebigrupist üks ema loeb kuid, et saaks veini hakata jooma. Miks mitte teha last siis, kui oled, ma ei tea, paar kuud joonud ja siis selle kaelast ära saanud? Miks ma ei teinud teist last kohe otsa, sest ma esiteks tahtsin nautida oma esimest, tema elu ja tema tegemisi. Teiseks, ma tahtsin nautida enda elu. Peale imetamise lõppu me käisime mehega nädalasel reisil ja leidsin, et mulle meeldib klubis käia jälle üle 10 aasta ja pidu panna. Leidisn, et elu lahe oli kogeda pohmelli, mis kestis 3 päeva. Ma tundsin, et mul on vaja vahepeal ennast leida, mitte tulistada endast mitu last välja, ohverdada oma elu, et kasvatada lapsed ülesse... nagu need võidujooksu koerad, kes ajavad täis topitud jänest taga. Ma ei taha, et mu elu oleks pudel veini taga ajamine, ma tahan, et mu elu oleks balansis. Et ma teeks oma teise lapse, sest ma tunnen, et tahan seda beebimajandust kogeda, koos halva ja heaga. 

Ma tahan saada kolm last. Ausalt, ma ei tahtnud ühtegi last saada aga elul olid teised plaanid. Ilmselt leidis, et ma ei tea ise ka mida ma tahan ja saatis mulle Saatana. Peale teda ütlesin, et ei taha enam ühtegi last saada, mida aeg edasi, seda kergemaks läks ja tuhin tuli tagasi. Nüüd kus me proovime teist last teha, siis see pole just kõige kergem, tunnen, et tahan ka kolmandat, sest kõik armastus ja lähedus, mis minul lapsepõlves puudus, tahan jagada oma lastele. On asju millest me unistame, kuid reaalsus on see, et mida vanemaks saame, seda vähem julgeme neid teha. Näiteks ma unistasin benji hüppest. Praegu ma kardan isegi Tivolisse minna, sest issand jumal kui midagi juhtub ja Aron jääb ilma emata. Heikoga alguses ei julgenud me lennukisse ka minna koos. Minu point on, et mida rohkem aeg edasi, seda ebarealistlikumaks muutub list, mida soovisime teha.

Mul sõbranna tunnistas, et vanus pressib peale, siis Norras elades olen õppinud, et vanus on number. Ma saan paari nädala pärast 29 ja mul on üks laps. Minu ema oli 15, kui jäi ootama mind. Kui ma temaga suhtlesin, siis ta ütles, et ta reaalselt tundis, et emaks oleks ta valmis olnud 30 aastaselt, samas 15 aastaselt oli tal jaksu jälle rohkem, et passida öösiti üleval. Kui mõtlen tagasi, siis emaks hakkaski ta mul kusagil 30+ aastaselt, enne seda oli ta mul parim sõbranna, kellega rääkisime meeste peenistest ja pidudest :D. Ma ei usu, et paljud läksid oma ema juurde ja ütlesid, et ma kaotasin süütuse ja rääkisin, kuidas ma selle kaotasin.  Ma ei taha öelda, et kõigil on nii aga ma ise ka tunnen, et Aronit saades ma olin valmis talle pakkuma seda, mida emad peaksid lastele pakkuma. Nüüd tunnen, et olen  valmis teise lapse jaoks (ps: loodetavasti saan aastavahetusel korraliku läbu maha pandud haha).

Minu postituse mõte tegelt on selles, et need kes planeerivad oma esimest last, siis ärge laske end survestada ühiskonnal, et vaja see ''titemajandus'' ühele poole saada vaid on okei oma elu elada ja teha teine laps siis, kui SINA oled selleks valmis, mitte, et vaja esimesele lapsele mängukaaslast. Mina ja mu vend sündisime uh mingi aastase vahega umbes ja no ausalt me kaklesime rohkem, kui mängisime koos. 

Kui ma mõtlen tagasi oma elule, siis ma ei kahetse midagi, mida teinud olen, sest elu enne Aronit oli fantastiline. Mul on nii palju mälestusi, mis ajavad mind muigama. Lollusi, mida olen teinud, mida praeguses vanuses elu sees ei julge teha. Need kes ütlevad, et elu enne lapsi oli tühi, siis mul on kahju. Minu elu enne Aronit oli fenomenaalne. Praegu on ta teistmoodi hea. Ja kui mõelda tagasi 50 aasta ja Sossi klubi peale, siis 101% leiab mind sealt selles vanuses, sest fuck it, elu on lühikene ja need kes on olnud surma suus, teavad seda ennekõike. Need, kes on selle peale ise tulnud, on veel targemad. 

M.A