17.11.18

Minu lapsepõlve mälestus- Kummiliimigäng

Ma olin ilmselt 13aastane , kui meil oli oma gäng, kellega tegime lollusi. 

Õhtuti hängisime Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi ümbruses. Kohe kooli vastas oli pood, kus poisid tulid tagasi kilekoti ja kummiliimiga. Vajutasid terve liimi läbipaistvasse kilekott, võtsid otsast kinni ja surusid oma nina ja suu kotti ning hingasid. Me sõbrannaga vaatasime suu ammuli. Umbes minut läks mööda, kui nad hakkasid itsitama ja üks keerutas end ringi.

Poisid pakkusid ka mulle ja mõtlesin, et miks mitte, tahaks ka lahe olla. Tegin nii nagu nemad, suu ja nina kotti ja hingasin sügavalt. Omg kui rõve hais esiteks! Jopenpuhh see hais ajas öökima ja siis tundsin kuidas maapind keerles ja keerles. Nagu terve maakera keerles täpselt nii kiirelt, kui me seda vaataks kaugelt. Kukkusin rohu sisse pikali ja ikka kõik keerles. Hakkasin kontrollimatult naerma. Ühel hetkel oli naerda valus, liigutada valus- kõik kohad valutasid. Hingetoru põles ja pilt läks selgeks. Kogu ''laks'' kestis umbes viis minutit ja sellele järgnes maailma kõige jubedam peavalu.

Mõtlesin, et issand kes seda tahab teha üldse. Tagasi mõeldes emotsioonidele, oli hirm. Minust ilmselt saaks läbikukkunud narkar, kuna ma olen väga elava ettekujutusega, siis ilmselt ma teeks enesetapu esimese korraga. Selletõttu ma peale kanepi ja kummiliimi midagi elus proovinud ei olegi. See oli esimene ja viimane kord, kui kummiliimi proovisin.  

Ma ei viitsi minna sinna, kui ohtlik kummiliim tervisele on, kellel vähegi peas kaks ajurakku ja need omavahel kokku suudab hõõruda, teab, et hoidku sellest jamast eemale.

M. A

7.11.18

Kolmekeelne laps

Kusagil kaks nädalat tagasi käis Aron arstil. Norras on väga lahe süsteem, mida soovitaks Eestil kopeerida. Kui laps saab kahe aastaseks on tal logopeedi juurde aeg, kus tehakse kindlaks, et laps on kõne arenguga õiges kohas. Kui laps on mitmekeelsest perest, korratakse seda iga aasta, kui mitte siis teine külastuskord on nelja aastaselt.

Kuna Aron on kolmekeelne, siis tema peab iga aasta uuesti kontrolli tulema. Kahe aastaselt läks kontroll suht metsa. Aron oli paanikas, kartis ja nuttis. Ta ei saanud mitte üht sõna ka suust välja. Mõne nädala pärast läks ta uuesti ja väga ei soovinud rääkida.

Nüüd kolme aasta kontrollis sai ta väga kiita ja logopeed oli üllatunud, et laps räägib puhtalt inglise ja norra keelt (ilma aktsendita). Kuna mind juures ei olnud, siis eesti keelt ta ei kuulnud.

Emana mulle tundub, et Aron on kõne arengult ühekeelse lapse kahe aasta tasemel, ehk kui te mõtlete, kuidas mu laps suhtleb, siis nagu kahe aastane. Mul jällegi hea meel, et oma beebigrupist lahkusin, sest mul oleks hirmsalt halb tunne, kui nende lapsed laulavad terve laulu ära, jutustavad pikki lauseid ja minu oma vaid oskab öelda: ''mamma, osta leiba, Aron'' või '' mamma lähme õue minna Aron.´´ 

Inglise keeles suhtleb ta veidi paremini, kuigi grammatiliselt ikka pilla-palla kõik. Aga inglise keel on tema eelistatud keel ehk põhikeel. Miks? Sest videod mis ta vaatab telefonist on inglise keeles. Enamus multikaid panen talle eesti keeles ja tegelikult olin ju mina temaga koos päris kaua ja suhtlesin vaid eesti keeles, siis eelistas ta juba algusest peale inglise keelt.

Norra keelt räägib ta ka ilusasti. Oskab hääldada sõnu. Enamus asjadest ma ei saa essugi aru, mida ta jahub, kuna minu norra keel on halvem kui Aroni oma.

Arusaamisega on nii, et on teatud asju mida peab talle füüsiliselt ette näitama, et ta saaks pihta millest me jahume. 

Fantast on see, et juba kahe aastaselt suutis ta aru saada kellega mis kelles sõnu vahetada (siis ta veel lauseid ei öelnud, vist korra kaks suutis kaks sõna kokku panna). Hetkel on ta vilunud. Ta suudab aru saada kui mehega korda mööda suhtleme temaga- mina eesti keeles ja mees inglise keeles, siis kelle poole ta pöördub, siis muudab keelt.

Küll on juhtunud olukordi, kus ta ei tea näiteks üht sõna eesti keeles, siis ütleb selle eesti keelse lause sisse inglise keeles. Mul ema ja vanaisa naeravad kogu aeg, et mida ta jahub. 

Kui ma annaks nõu mitmekeelsetele vanematele, siis see oleks nii:

1. Leppige kokku, mis kelles keegi hakkab rääkima. Meie näiteks leppisime kokku, et mees suhtleb lapsega inglise keeles, mina suhtlen lapsega eesti keeles ja lapse ees suhtleme omavahel inglise keeles. Lasteaeda minnes õppis ta norra keele ära.

2. Kui te suhtlete lapsega otse, siis jää oma keele juurde. Ehk meie mehega näiteks pahandasime Aroniga. Mees inglise keeles ja mina eesti keeles.

3. Kui laps suhtleb sinuga mõnes muus keeles, kui sina temaga, siis tee nägu, et sa ei saa aru millest ta räägib. Ütle talle, et emme ei saa aru mis sa räägid. Meil toimis see nii, oli raskeid hetki, kus ta seletas mulle inglise keeles, isegi kui ma aru sain, siis ütlesin, et ma ei saa sinust aru, räägi eesti keeles. 

4. Järjepidevus. Kui te olete kokku leppinud keeltes, siis jääge selle juurde, muidu laps satub segadusse. On jutte, et oi nii väikene ei saa hakkama, siis see on vale. Kui vanemate poolt on järjepidevus, siis laps õpib väga kiiresti.

5. Olge kannatlikud ja ärge otsige kohe abi, et teie lapsel on probleemid. Mitmekeelne laps on kõnearenguga palju aeglasem. Minu laps ütles esimese sõna mämm mämm 10 kuuselt. Kolm sõna suutis öelda 1,5 aastaselt jne. Ärge kuulake mida teised ütlevad vaid pidage nõu teiste vanematega, kellel on kodus mitmekeelne keskkond.

6. Võib tunduda, et su laps on metslane kodus, siis see on selletõttu, et ta ei oska end sõnadega väljendada. See tuleb ette tihti mitmekeelsete laste puhul. Muidugi see tuleb ette kõikidel lastel, kus nad õpivad alles suhtlema ja ei oska end väljendada. Kui teistel möödus see kahe aastaselt, siis minu laps viskab mega tantrumeid ka kolme aastaselt, sest kui ta sõnu ei leia, läheb närvi ja hakkab laamendama.

On küll alguses raske, kuid lõpp tulemus on see, et mu laps oskab puhtalt mitut keelt. Olen kuulnud, et kui laps räägib mitut keelt, siis ta ei oska tegelikult ühtegi. Ma kasvasin ühe keelega üles ja ikka ei oska seda nii kui võiks. See ei ole mingi näitaja ja on iganenud arusaam. Suhtlesin rasedana ka keeleõpetajaga, kes naeris minu iganenud hirmud välja ja süstis palju positiivsust, et lapsed on kõikvõimsad ja järjepidevusega saab lapse rääkima panna ka sajas erinevas keeles. 

M.A

2.11.18

Kohutavalt väsinud

Mäletan seda aega, kus kirjutasin ausalt, et mul on nii raske Aroniga ja minust isegi blogiti, kui sitt ema ma olen ja kuidas minusugune saab üldse last kasvatada. Nii lihtne on inimest hukka mõista aga raske on kasutada ajurakke ja neid omavahel ühendades tulla arusaamisele, et see oli kõik appikarje. 

Lõpuks arstid leidsid, et mul on kilpnäärme ületalitus (LINK). Mille tavaline sümptom on depressioon. Ravisin  18 kuud ja novembris teatati, et olen puhas. Veebruaris käisin järelkontrollis ja oli kõik korras. Olin valmis proovima last saada..

Aga kuidagi ei toiminud asi. Kusagil kuu tagasi tundsin, et väga imelik on olla. Silmanägemine kadus jälle, depressiivseks muutusin ja unetus. Kui kaal hakkas kaduma, siis teadsin, et jälle olen samas augus.

Läksin arstile ja teatasin, et mul ületalitus tagasi. Mulle meeldib väga minu perearst, ta ei maini, et oot oot vaatame ikka mis tulemused ütlevad ja ära siis ennast diagnoosi, et ma olen arst. Ta on hästi lahe ja alati ütleb, et kuula oma keha ja pane kasvõi kirja, mis ta ütleb. Ta ütles minu jutu peale, et okei, teeme vereproovi. Võtan lisaks selle ja selle ka. Järgmisel päeval sain smsi, et ongi tagasi ja jälle pean rohte võtma.

Ma tahaks pead vastu seina peksta, tahaks lihtsalt alla anda ja ma ei tea... ma ei jõua enam. Ma olen reaalselt 6 aastat haige olnud on-off mingi ulme haigustega. See muidugi nende teiste kõrval vanilje aga siiski kaua võib.

Ma olen väga tänulik tavameditsiinile, kuid leian, et aeg on vaadata homoöpaadi juurde. Oma last olen ravinud looduslikult ja sekkun siis, kui palavik on üle 40ne. Juba olen endale selgeks ka teinud mis meditsiini vaja kappi osta, juhul kui tõsisemad haigused tulevad. 

Mind ajab marru see, et kui eesti keeles otsida, kuidas talitada, ehk mida süüa ja mida mitte, siis ainuke asi mis ma leidsin oli, kus üks kirjutas, et piima joomine ajab südame pahaks. Arst soovitas piima edasi juua kuna keha vajab kaltsiumi. Mul ausalt silme eest läheb nii lolli jutu peale punaseks. Miks ei võiks tavameditsiin koostööd teha homoöpaatiaga ning reaalselt inimeste elusid päästa. Kuradi idioodid. Kaltsiumit saab ka mujalt kui lehmapiima juues. Minu laps on 3aastane ja pole kordagi enda elus joonud piima ja omg ta on elus ja haige on olnud kahe lasteaiaaasta jooksul olnud vaid korra. 

Igatahes inglise keeles leidsin palju materjali, ametlikku materjali arstide poolt, kus soovitatakse mitte süüa piimatooteid (jogurt, piim ja juust), kala ja mereande, soja, maisi ja gluteiini. 

Nii ma siis istun siin kohvikus, juues kaera lattet ja söön hunnik maasikaid (viimased Hollandist).

Mis ma olen õppinud nende aastate jooksul on, et naudi elus kõike, nii halba kui ka head. Kusagilt jäi meelde hea mõttetera, et meie südamerütm on meie elu- mis käib üles ja alla ning see on normaalne. Kui meie elus oleks kõik hästi kogu aeg, siis see võrdub pika ühtse joonega, mis tähendab, et oleme surnud. Lõppude lõpuks on kõik hästi, kui ei ole, siis see ei ole veel lõpp. 

M.A

13.9.18

Aroni tänamatu kolm

Minu laps sai täna kolme aastaseks! Peaks ütlema wohoo aga väsimus liiga suur. Mees ärireisil ja mina kahekesi tänamatu kolmesega, kelle hetke elutöö on peedistada ajusid ja olla tänamatu.

Tegelikult hakkasin tagasi mõtlema ajast. Kui ta sündis, tema esimesed sammud, sõnad, tantrumid, ujumised, sõbrad, lasteaed jne. Naljakas kuidas sa unustad kuna tal see hammas tuli või palju ta sündides kaalus. Nagu ma tean vaid öelda 3,4kilo :D Võimalik, et vaid asi minus.

Siis leidsin end mõtlemast, et milline ema ma olen? 

Kindlasti temperamentne ja ropu suuga. Ma ei viitsi oma lapsele näidata kedagi, kes ma pole. Ma ei oskaks ka seda teha. Mäletan korda kua ta kukkus kaklema ühe poisiga auto üle ja see ving... võtsin auto ja viskasin selle verandale lumme ja panin ukse kinni. Mõne jaoks tuleb pähe sõna närvihaige, ma kutsun seda efektiivseks meetodiks :D Igale ühele oma aga lapse vait ma saan. Nagu kõik need teaduslikud artiklid, kuidas last õigesti kasvatada? Piiiiiip selle jutu peale. Reaalsus on nii, et ta sööb su ajusid ja sa oled tiksuv ajapomm. 

Ropendamine. Ma vapse ei näe mõtet mitte öelda kurat küll või perse. Norra keeles suu on munn ja apteek kus käime on Vitusapotek. Selles suhtes ma ei kujuta isegi vaimusilmas ette kuidas see hakkab välja kukkuma aga eks sinna veel aega.

Kui mõne jaoks oli laps armastus esimesest silmapilgust siis mul võttis aega. See tuli vaikselt ja kindlalt kuniks ma olen hetkel punktis, kus ma vean keset ööd lapse oma voodist enda voodisse, sest ma tahan teda lihtsalt kallistada. Kuniks ta hakkas mu nägu käperdama ja kratsima läbi une, siis needsin seda nõrkuse hetke.

Lastega on naljakas, sa armastad neid sama palju kui vihkad. See on isegi positiivselt öeldud. Mitu tuttavat öelnud, et 5% armastust, 95% kahetsust. Aga ometigi see 5% on ülekaalus nendel üli harvadel hetkedel. Nii see on lastega.

Mamma pojast on saanud suur papa armastaja. Nii tore näha kuidas mul poiss ja mees aega koos veedavad. Olen viimasel ajal reisinud üksinda ja nii on mees nädalaks pidanud jääma lapsega. Järgmisel nädalal uuesti nädalaks. Nii vahva, seda peaksid enamus emad harrastama ja peale imetamise lõppu minema sõbrannadega nädalaks hullama kusagile :D 

Aronist on kasvanud hästi südamlik poiss ja ilus poiss. Ma olen see ema, kes ütleb ausalt välja, et mu laps oli beebina kole kui öö. Nüüd on täielik südamete murdja. Mehele seletan, et vaata minu geneetika siin hahah. 

Lugesin, et kõige rohkem sarimõrvareid on neitside seas. Vahest mul ema ütleb, et ta nagu deemon. Ma ise kutsun oma last Saatanaks :D Tal vapse keerab katus ära ja läheb maniakaalseks. 

Mehele naersin, et kunagi seksist vaja rääkida, siis prindin mingi mändanenud noksi pildid välja ja lähevad ta toa seinale kirjaga: Kasuta kummi! 

Mees ütles, et ma olen hull :D 

Tunnen , et naudin järjest rohkem oma last. Mida vanemaks ta saab, seda lahedamaks muutub. Kui olen emadusest midagi õppinud, siis elu on chill. Ole sina ise ja kasvata oma last. Usalda ennast emana, kui sa ei suuda seda teha, siis lapsevanemaks olemine pole sulle. Lapse saamine on vastutus mille sa võtsid vastu ise ja sa ei saa kusagil beebigrupis kellelgi lasta teda kasvatada. Tee ise seda! 

Emadus ei ole ohverdamine vaid lapse elus hoidmine. Faking sul laps sai 18? Tal on kuldmedal keskkoolis? Keda kotib! Palju õnne, su laps on 18 aastat elus püsinud. Ilma lasteta inimesed te ei kujuta ette kui suitsiidsed on lapsed. Ma võiks raamatu kirjutada sajast erinevast viisist, kuidas mu laps end kogemata ja peaaegu hauda viis.

Palju õnne minu väikesele sitarattale ( ps: enne kui hukka mõistate, et miks ma kutsun teda nii, siis pidage meeles, et munn on suu norra keeles), minu maailma kõige nunnumale Saatanale! 



Mis ma talle sünnipäevaks kinkisin? Mountain Buggy Freerideri, mille ostu ma vist hakkan kahetsema, sest tüüp magab tõukekas tema voodi kõrval 😒




M.A

12.9.18

Kuidas last potile saada

Kujutan ette, et paljud loodavat siit saada mingit fenomenaalset vaimusünnitist. Kindlat retsepti või ajakava aga sellist asja reaalsuses olemas ei ole.

Mida teha siis?

Esiteks saada ühiskond ja beebigrupid perse. Teiseks hakka ise oma last kasvatama ja mine kaasa tema tempoga. Kolmandaks kui oled rase, osta juba pott ära ja lisa see kaunistuseks suurde tuppa või ruumi, kus laps hakkab põhiliselt mängima ja aega veetma.

Mina lisasin poti kusagil seal kuuendal kuul või veidi hiljem tema mänguasjade lähedale. Kui kõndima õppis, siis hakkas seal istuma niisama. Vahest viis raamatuid sinna sisse, siis niisama vedas seda seesmist osa minema. Kui teised lasid lastel paremale ja vasakule mööda kodu pissida ja kakada, siis ma hoidsin lapse mähkmetes. Miks ma pean seda tegema, kui saan ka teha selle kadalipu puhtamalt läbi. 

Kusagil pooleteist aastaselt proovisin potile, istus aga käsu peale midagi ei tulnud. Lasin tal olla ja ootasin aega kuna ta oskab aru saada ja suhelda minuga. Suhtlemise all mõtlen verbaalselt öelda, et ma tahan potile. 

Ma isiklikult ei näe pointi, miks lapsel lasta teha oma häda igale poole mööda maja. Miks ei lasta tal olla kuniks ta on ise selleks valmis?

Siis kui mais ilmad soojaks läksid, nägin, et laps on valmis. Oskas juba rääkida lausetega ja ka mainida häda. Võtsin püksid jalast ära kodus ja pott oli keset tuba. Käsi südamel pissis ta põrandale 2x ja kakas ühe korra. Need kõik poti kõrvale, sest ei jõudnud õigel ajal. 

Öö oli esimene, mille tegin tal mähkmevabaks ja siis kodus olemine ka. Kui kodust lahkusime, kas lasteaeda või mujale siis panin ikka mähkme alla.

Juuni keskpaigas sõitsin Eestisse ja laps käis ilusasti potil, kuniks nägi, et koerad meil ei käi potil. Siis hakkas see paar nädalat kestev koerastumine ehk häda tegemine koera moodi aeda. Ma olin juba ahastuses, et iga jumala kord tal häda oli , sättis tänavapoolsesse muruplatsile end. 

Norra tagasi tulles otsustasin, et mähkmetega on kõik. Lasteaeda läks ilma, lennukiga lennates ka ilma. Lasteaiast tuli ikka 2x nädalas kakaseid või pissiseid pükse koju. Enamus hädad juhtusid õues. Kui Eestis lapsed veedavad 1h õues, siis Norras iga päev kusagil 4h. 

Muidugi poiste potitamine on omaette kunst. Esimene asi mis tuleb talle selgeks õpetada on:
Hoia noku all

Muidu saad kuldset dušši :D  Eriti tähtis on seda talle selgeks õpetada hommikul. Meeste värk :D

Mul üks tuttav rääkis, kuidas tal poiss hommikuse “boneriga” käis pissil ja ütles, et emme vaata ma ei peagi käsi kasutama, ise hoiab üleval. Omg, kui see aeg mul tuleb 😅 Ega sa muud midagi teha ei saa, kui kiidad takka, oo kui lahe.

Eks kõigil omad arusaamad laste kasvatamisest aga jeerum milline survestamine Eestis käib. Et emad rahunege maha! Laps ei lähe esimesse klassi mähkmetes, et laske endal ja lastel rahus elada. Pole vaja tõestada, et sinu laps oli esimene. Mõndade arust olen ma laisk ema. Okei aga vähemalt rahulik, laisk ja õnnelik. Laps ka õnnelik, sest ema chill.

Et kõik võõrutamised ja sammud olen teinud oma lapse tempos. Mäletan sain soovituse, et 6 kuuselt laps oma tuppa. Kui ta magas oma voodis minu kõrval need esimesed 6 kuud, siis peale seda “oma toa” proovimist, läks kõik metsa ja magasin lapsega samas voodis 2aastat!!! Ma ei usu ühtegi unekooli, sest kõik sisaldavad lapse nuttu mingil määral. 

Laske oma lastel olla, laske endal olla ja minge kaasa lihtsalt asjaga ja improviseerige.

M.A

26.8.18

Miks ma ei ole beebigrupis

Eestis on hästi populaarsed beebigrupid ja olenevalt mis kuus laps sündinud on, on seal sadu emasid (mõnikord ka paar üksikut isa). Kuna Norras olin ma elanud vaid vähest aega, siis otsustasin end sõbranna soovitusel lisada beebigruppi. Minu elu suurim viga muidugi.

Miks?

Sest kui palju kõik kordamööda targutasid. Mida rase peab sööma, mida ei tohi kindlasti süüa ega juua. Mida ta peab tegema ja ei pea, kuna midagi tilgub ja ei tilgu. Mingid limakorgid ja muud emakapõhja kõrgused ja asjad millest ma ei saanud mitte sittagi aru. Siin Norras pissid topsi iga kuu ja kuulavad beebi südant ja asi ants. Mis ma teen selle teadmisega, kui pikk mu emakapõhi on? Lähen mehe juurde ja ütlen hei tead mida, mu emakapõhi on 10cm või lähen sõbranna juurde sama jutuga. Kedagi ei koti ja sellega mul pole mitte midagi teha. Tähtis on, et lapsel süda tuksub ja on terve. Ma ei viitsi hakata sellest raseduse diabeedist üldse rääkima. See on Norra ämmakatele hea anekdoot, ma ütlen. Siin ei piinata rasedaid, vaid juhul, kui oled riskigrupis ehk sinu suguvõsas esineb diabeeti.

Peale sünnitust.. Kuidas kõik oskavad sinu last paremini kasvatada. Umbes nii, et tuleb postitus, mu laps nutab lohutamatult paar tundi. Mida teha?

Soovitus nr1: Hoia oma last enda vastas, armasta teda.
Soovitus nr2: Mine kohe kiirabisse, mida sa kirjutad siin grupis! Minu sugulase mehe õe kolmandal pojal oli soole keerd ja vajas tõsist operatsiooni. Sekundite küsimus ja oleks ära surnud.
Soovitus nr3: Pane talle küünal, siis anna Nurofeni, igaks juhuks zyrtecit ka.

Kujutate ette kui stressi sellised asjad ajavad? 

Muidugi need emad, kes panevad meelega pilte, kuidas nende 6 kuune sööb šokolaadikommi. Nagu fakk hoidke see enda teada, see ajab lihtsalt emad marru (ka mind). Muidugi vaktsiinide debatt. Kes vaktsineerib saab vastaste käed kommentaare, et tapad oma last. Need kes ei vaktsineeri, siis saavad kommentaare, et tapad teiste lapsi.

Imetamise teema. See ajas mind ennast marru. Meil grupis oli üks ema kelle jaoks imetamine ei sobinud. Tead kuidas see mõjub emale, kes soovib südamest imetada oma last nii kaua kui saab, sest see on lapse toit ja sina otsustad mingi poepulbri kasuks teadlikult. Mina nutsin, et piim ära lõppes ja siis tuleb mingi tšikk, et mulle ei sobinud see. See ajas mind marru ja tekitas tegelikult stressi.

Neid näiteid ilmselt võib tuua lõputult, kuid nii paljud, kes suudavad, siis kasvatage oma last/lapsi ise. Kui laps nutab ja teil on halb tunne, siis minge kiirabisse, mitte ärge küsige grupist nõu. Tänapäeval emad nõjatuvad liialt teiste arvamustele ja unustavad ise oma last kasvatada ja kasutada seda sidet, mis teil tekkinud oma last kandes. Emana sa lihtsalt tead..

Seega mina lahkusin beebigrupist ja enam tagasi ei lähe. Minu jaoks oli see väga stressirohke aeg, kuid samas ma ei kahetse, sest leidsin ka mitmeid lahedaid sõbrannasid, kellega siiani suhtleme ja üksteise perset ei torgi.

Rasedus ja emadus peaks olema rahulik aeg. Kui oled ise stressis, on ka laps stressis. Ma olen õppinud lihtsalt pikalt saatma kõik stressi tekitavad inimesed. Elu on liiga lühikene, et olla kellegi peksukott.

M.A

20.6.18

Miks vanemad vihkavad suvevaheaega

´´Lapsed on  elu õied. Seo nad punti ja saada maale vanavanemate juurde.´´- või kuidagi ta nii läks..

Täpselt nii tunnen minagi. Nädal aega ilma lasteaiata ja juba mul peas keeb sibula supp. Need, kes on läbi elanud suve kahe aastasega, loevad ja noogutavad kaasa. Need kellel on asi ees, mõtlevad, et mu lapsel on vaja professionaalset abi.

Eestisse jõudes, samal päeval suutis mu laps astuda õues koera sita sisse. Kui siin lugejate hulgas on Peetri inimesi, siis see laps kes karjub päevas nii 150 korda on minu oma. Ma vabandaks aga kuna see pole minu süü, siis ei vabanda. Igal juhul karjus nii, et ilmselt lennujaama oli kuulda, et tal sitt varba vahel. Veits jooksis mööda aeda ringi ja siis tuli mõttele, et miks mitte seda sitta oma näppudega sealt minema tõmmata. See ilmselgelt ei olnud parim idee, kuna kogu see jama oli tal näppude küljes.

Üsna tavapärane on nina nokkimine ja ´´mamma võta´´ , ninakollide pakkumine näpu otsas minule. 

Kuna kahe aastastele meeldib jäljendada kõiki, seal hulgas ka koera, kes meil parasjagu siin on, siis poiss arvas, et on päris hea idee pissida nagu koer. Seega astus tema õue, seisis ilusasti sirgelt ja pissis, samal ajal raputas end küljelt küljele. Kirjutasin Facebookis maamade vestlusesse, et mis toimub, laps vapse peast ära küpsenud. Siis sain teada, et üks neist käis koolitusel ja seal koolitaja ütles, et oli tal koolitusele tulnud ema, kelle laps käis põõsa all sittumas. Tuli välja, et neil on kodus koer ja laps arvas, et see ongi suht normaalne, sest koer ju käib ja teeb.


Siin pildil mul poiss sitsib ilusasti koos koeraga.


Magama minek- oh seda rõõmu. Ausalt palju õnne nendele vanematele, kes teevad kalli kalli ja musi musi oma lapsele ning too keerab end magama. Pfft! Minu oma läheb ööunne 23.30. Sellele eelneb kusagil 30-45 minuti pikkune täielik tuumasõda, kus ta peedistab ajusid voodis ringi hüpates. Selles suhtes ma olen õnnelik, et ta hüppab seal ringi ja paar korda ehk hüppab peaga vastu seina või voodist alla aga see on igal juhul parem kui aasta tagasi hüsteerilise röökimise saatel. Nagu iga õhtu oli vaimude väljaajamine.

Hommikul kell 8 on äratus ning kõik algab taas. Nüüd tulevad raamatutargad emad seletama, et oi nii väike laps peaks ikka 12 tundi magama. Nagu pole minu süü, et ma Einsteini sünnitasin ja ta magada ei soovi. Ma ei teagi, kas lasteaia ajal see parem oli, veidikene. Läks siis magama 22-22.30 vahepeal.

Nii pea, kui ta hakkab asjast aru saama, lükkan ta orjatööle, sest ega elu tasuta ei ole:

Paragrahv 114. Vanemate abistamise kohustus

Kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama.


M.A