5.4.19

Šopahoolik


Ma tunnistan ausalt ülesse, et olen depresiivne šopahoolik. Mis see tähendab? See tähendab seda, et kui ma tunnen, et ma ei saa enam oma eluga hakkama, siis ma lähen šoppama. Ainult siis tunnen, et mul on elu üle kontroll. Ma tunnen end kõikvõimsamana ja rind täis uhkust tammun koju. Kirjutan mehele sõnumi, et kas oled kodus? Näpud risti, et ta poleks, sest mees ei tohi näha, et ma "jälle" ostsin endale midagi. Sõnum tuleb, et ta pikalt tööl.

Minu mõistus hakkab looma skeeme, et kuhu ma asjad peidan, kamin sisse ja tšekid põletan ära. Algaja viga number üks, prügikast ei hävita tšekke, mehed võivad sinna vaadata. Juhul kui, sa suudad selle tšeki suruda kogu prügihunniku alla. Samuti vetsu prügikasti mu mees kunagi ei vaata, seega suvekuudel peidan tšekid sinna.

Asjad mida ostan, need ma panen rippuma või peidan oma tuhande jalanõukarbi vahele (jalanõud). Selles suhtes on palju hullem, kui sa peidad neid ja mees leiab. Oma seda! Pane rippuma või riiulisse aga kandmisega tuleb oodata. Enamus mehed ei märka uusi asju, kahjuks minu mees ei ole enamus mehed. Seega skeemid peavad olema veekindlad. Nagu näiteks, "ah selle ma ostsin suvel aga ei olnud tuju kanda."

Kõige parem, aga seda ei tohi tihti kasutada, " tead ostsin ta paar kuud tagasi aga avastasin, et ma paks ja see pole ilus seljas". Boom, mees tunneb end halvasti ja lohutab, et oled kõige ilusam naine maailmas ja riideese on unustatud.

Naise aju on huvitav koht, kus seoseid luuakse absurdsete asjade vahel ja kuidas iseenndale räägitakse auk pähe, et kui väga sul seda asja vaja on ja milleks see on nii tähtis. Pole vaja end halvasti tunda, sa ei teinud midagi valesti. Ühesõnaga kõik vale me räägime õigeks ja koleda ilusaks. 

Nüüd need, kes loevad ja pööritavad silmi, et "omg, minu mehel poogen mida ostan ja kuna" . Palju õnne, sa oled üks sajast miljonist.

Miks ma pean üldse varjama? Esiteks ma ostan liiga palju asju, nagu see on haigus- šopahoolik. Teiseks mu mees on juut ja kui ma elaks tema elu, siis ma kannaks alukaid nii kaua, kuniks neis auk sees ja kodu koristaks sokkidega. Ei mitte sokkides vaid sokkidega! Ma ei mõista kust see tal tulnud on, sest meist kahest kasvas vaesuses mina pigem.

Läbi aastate olen ostnud asju ja neile vabanduse juurde leidnud. Mul oli vaja kaamerat. Ostsin kaamera, uuena aga mees teab vaid seda, et sain ta järelturilt 200€ (khm tegelt 500€). Ostsin käru, peitsin 3 kuud kapis ja tõin ta välja, siis kui teise käru lõpuks müüki panin. Ostsin uued jalanõud. Okei, siinkohal ütlesin tõtt, et need talvesaapad maksid mul 250€. Sain mingi nädal aega kurja silma. Mul oli Iphone 5s aga mul oli rohkem ruumi vaja, vahetasin SE vastu ja panin korpuse peale. Mees ei saanud kunagi teada, et mul uus telefon tekkis vahepeal. Selle SE sain maha müüdud, ilma, et mees siiani teaks, et mul ta oli.

Kas ma tunnen end halvasti? Ei.. Okei tegelt vahepeal. Vahest ikka tekib tunne, et omg miks ma ostsin, miks ma nii tegin. Mul on ilmselt oma vanaema geenid, veits positiivsemas mõistes, kuna mul vanaema oli koguja. Ta ostis asju kogu aeg aga kunagi ei müünud ega andnud ära, ühesõnaga oli ta koguja. Aga tal oli imeline anne raha jagada nii, et ta sai iga kuu endale asju šopata ja raha kõrvale panna.

Minu raha kõrvale panek on olnud sentide libistamine Aroni rahapõrsasse, mille ma olen juba kaks korda tühjendanud, kuna noh mõni kuu raskem olnud. Okei enda kaitseks võin öelda, et mees on ka seal küljes käinud, seega ma pole ainuke #halbvanem.

Tagasi raha juurde, siis ülikooli ajal ma elasin 200€ kuus ära. Ma olen nagu alligaator, kes elas meteoriidisaju üle. Mees kunagi ütles, et sa ei oska arveldada. Ütlesin, et kuidas nii, iga kuu tuleme välja. See raha mis mul on, ma leian 100% kasutust . Ma elasin Austraalias 700 dollariga 3 kuud, kui see pole saavutus siis ma ei tea mis on.

Mu vanaisa vedas mind lapsena kalale. Ma ei saa aru mille jumala pärast viitsib keegi passida paadis liikumatult ja hääletult tunde, et kala kinni püüda? Aga kõigel siin elus on kaasas mingi õppetund. Nimelt kes kannatlikult ootab, see saab ka hea diili. Mis ma sellest õppisin? Et šopata hästi, saada hea diil, sa pead olema kannatlik aga mitte üleliia. Ilmselt see õpetus polnud mu vanaisal mõtteis, kuid hei, vähemalt midagi õppisin kalapüügist. Muidugi seda ka, et ma iga kala tagasi vette lasin.

Ühesõnaga naised, ma tean, et minusuguseid on seal igal pool. Kes kärusid kappi peitnud, kes kaameraid ja telefone peitnud. Ma loodan, et mul mees eesti keelt selgeks ei õpi ja ei loe seda postitust või loodan, et ta ei tea mis on google translate, muidu olen omadega suht perses.

Minu nimi on Maris ja ma olen šopahoolik, mulle meeldib osta jalanõusid- palju, palju..

Eile poes käies nägin täiega ilusaid leopardi mustriga jalanõusid ja ma nii väga tahan neid,  ma vajan neid, nagu kaamel vett enne pikka reisi kõrbesse.

M. A

26.3.19

Suhtekriis

Mul väga suhetega kogemusi ei ole, kuna varasemalt kõige pikem suhe olnud 1,5a. See pole põhimõtteliselt mitte midagi. Aga nüüd esimest korda elus olen ma pikas suhtes. Olen kuulnud, et suhetes tuleb probleeme ja tuleb ette kriise. Kuna see on põhimõtteliselt esimene pikk suhe siis minu jaoks on ta kui maal, mida näen esimest korda ja mille kontuure, stiili ja värve pean õppima ja meelde jätma.

Mida ma olen selle 6 aasta jooksul õppinud on see, et suhe on nagu Ninja Warrior saade, kus sa pead läbima mingi täis idiootse raja, ulme takistustega. Mitte, et ma nimetaks suhet idiootseks aga vahetevahel on ühe parteri jaoks teatud takistus mõttetu ja selle asemel et see vallutada, ta kõnnib kõrvalt mööda. Finaali jõudes  teatab kohtunik, et mine tagasi ja läbi takistused, millest mööda kõndisid.

Ma tundsin paar päeva tagasi, et olen väsinud kõigest. Ei taha enam selles suhtes olla, tundsin, et lämbun. Tahaks asjad kokku panna ja lihtsalt kaduda, kaugele eemale ära. Kõik ajas mind närvi ja ma tõmbusin täiesti endasse. Mehega tekkisid vaidlused, ta lausa soovitas mul psühholoogi juurde minna. Kuid ma pole kunagi see inimene, kes läheb psühholoogi juurde, kuna ma tean mis on probleemiks ja ma tean kuidas neid lahedada aga ma ei oska. Psühholoog juhatab sind arusaamisele aga ta ei lahenda mu probleeme, see on see viimane samm, mille pean ise võtma.

Tundsin, et mu pea on täis tuhandeid mõtteid ja nad kõik on segamini omavahel ning mingit loogikat ja järjestust ei suutnud leida nendes. Kaasa ei aidanud mu vaikus, kus ma eirasin igat konflikti, sulgedes kätega kõrvad ja lauldes ''lalala ma ei kuule''.

Sain sõbrannaga kokku, kellega näeme kaks korda aastas umbes. Tuli välja, minu üllatuseks, et ka temal on suhtekriis (ka mehega koos olnud üle 6 aasta) . See oli esimest korda, kus ma mõistsin, et minu suhe on kriisis. Meil on suhtekriis. Ma leidsin pealkirja ja nüüd saan tegeleda sisuga.

Kõik suhtekriisid on erinevad, ilmselt point on sama, et eiratakse takistuste ületamist ja nii kogu jama kogunebki, lõpuks plahvatades. Kelle suhe elab üle, kelle mitte. Nii lihtne on alla anda, raskem aga võidelda. Samas kui pole mitte midagi alles, kui suhtest saab Pompeii peale vulkaani, siis polegi midagi teha, kui vaid leppida.

Avastasin, et 90% kergem hakkas, kui sain endast selle koorma maha laadida. Kui ma lihtsalt suvalises järjekorras tulistasin kõik hingel oleva välja. Nii halva kui ka hea, ilustamata. Nii palju aitab, kui sa teed oma probleemid reaalseks, kui sa ütled Voldemort mitte "see kelle nime ei maini". Kui sa teed probleemid reaalseks, siis sa saad ka neid ritta seada, sest fantoome näeme vaid ise aga teised ei näe neid. Tundsin, et olen valmis kõik laduma ette oma mehele.

Esiteks, peale Aroni sündi, ma tundsin, et ei oska olla mugavalt oma mehega, intiimselt just. Tundsin, et ugh ma lihtsalt ei saa. Tundsin end üli ebakindlalt, kuigi ta alati kiitis mind paremale ja vasakule. Kuid minu peas miski ei lase mul olla. Kui sõbranna küsis, et aga näiteks mõne võõra mehega, siis vastus oli, et ja ei tunneks end imelikult. Jäin mõttesse, et kust see barjäär tekkis ja jõudsin järeldusele, et see oli haiglas, kui ma Aronit sünnitasin. Kui mees hõikas mul jalge vahelt, et ma näen Aroni pead. Ida Eurooplasena, kus sõna seks sosistatakse, kus kured toovad lapsi ja seksuaalsuse avastamine on patt, siis ikka mingi blokk peas on lapsepõlvest kaasa tulnud. Mehele ma kodus pärast sellest rääkisin ja ta ütles, et mõistab mind ja aitab välja mõelda mooduse, kuidas sellest üle saada.

Teiseks, tunnen, et ma olen nii üksi. Norra on riik kus mulle meeldib elada aga mu sõbrad kõik on Eestis ja nii üksik on vahepeal olla. Mulle meeldib olla eraldatud, omaette ja eemal, kuid teine pool minust soovib sotsialiseeruda. Inimene on sotsiaalne olevus ja vajab teisi, et vaimselt terve olla. Mehele rääkides sellest, ta noogutas, et selge, käi nii tihti Eestis kui sulle sobib.

Kolmandaks, teate Britney Spearsi laulu "I'm not a girl not yet a woman". See hetk oli kusagil seal vanuses  19-21. Nüüd 29 aastaselt ma tunnen, et ei ole 20ndates liblikas, kes karjale järgib. Tunnen, et olen naine, kes teab mida tahab, kes teab mis ta väärt on ja kes on valmis oma tiivad täispikkuses välja sirutama. Ma tean mida ma tahan teha, kuidas oma unistuse poole püüdelda, tean ka kuidas seda teha aga ma ei oska teha viimast sammu. Ootaks nagu mingit jumalikku märki, piksenoolt või suurt plahvatust, mis mind üle piiri lükkaks. Võib öelda, et olen läbinud ka isiksuskriisi ja jõudnud arusaamisele, et aeg on unistusi püüdma minna. Mees on alati olnud mõistev ja toetanud ning julgustanud mind kirjutama. Et see minu kutsumus. Ma siinkohal ka olen osav enese maha tegija. Suur kriitik ja tihtipeale, kui jõuan oma ideedega kusagile, teine osa minust tallab selle mutta. Pidevalt lause peas: Sa ei ole piisavalt hea.

Neljandaks mees surub last peale. Tema kasvas ülesse üksiklapsena ja ta tahab, et Aronil oleks vend või õde. Aga mina pole valmis, ma ei tahtnud aga tema pärast ikka proovisime üle aasta aga ei midagi. Iga kord hingasin kergendatult, mees aga umbes pisar silmas pettunud. Ma isegi ei teinud kordagi rasedustesti, ühe korra äkki. Ma tundsin haiget survet aga õnneks mul oli kilpnäärme ületalitus, mille tõttu hormonaalne seis mu kehas on 5 kategooria orkaan ja rasestumine ka raskendatud (hea uudis on see, et just lõpetasin tablettide võtmise ja kuu pärast viimane kontroll, et näha kas kõik. Töötab ise ja normaalselt). Ma tundsin, et tahan ise terveks saada. Ütlesin talle selle ka välja ja  et ei taha kuulda tema nuttu, et oh jälle ei tulnud. Ütlesin, et laps tuleb siis kui ta tuleb ja kui ei tule no siis ei tule. Shit happens! Mina pean 9 kuud last endas kandma ja sünnitama, seega mul faking vagiina hääl ka lisaks.

Kõik need punktid kogunesid, ma tõmbusin väga endasse. Lugesin raamatuid ja eirasin maailma enda ümber. Elasin oma pisikeses mullis, mis lükkas meest aina rohkem eemale. Kuid mul mees hoopiski hakkas mind lämmatama. Ta hakkas rohkem minu külge klammerduma ja laulis mulle iga päev ilusaid sõnu. Minu jaoks tundus see lämmatav ja tekitas paanikat. Tahtsin joosta, soov joosta oli nii suur.

Kui ma lõpuks sain mehele kõik välja öeldud, hakkas parem ja mis mulle tema juures meeldib, kuigi ta ehitab tihtipeale sõnadega õhulosse, siis seekord ta ütles tõsiselt, et okei teeme nii ja ladus iga punkti kohta ette lahenduse. Ma ei ütleks, et see lahendaks 100% kõik, sest ennekõike olen mina iseenda vaenlane ja pean enda killud üles korjama ning leidma viisi end parandada.

Nii palju aitab rääkimine, hästi palju aitab ka õigete küsimuste küsimine. Kui sul pole kedagi, siis pane paberile kirja vapse kõik mis sind häirib, isegi kui need on mehe mustad sokid faking igal pool. Ausalt, mis naine ei krigistaks hambaid mustade vedelevate sokkide peale.

Tol õhtul mees võttis mind kaissu ja lihtsalt kallistas ja mind ei lämmatanud see. See vist oli üle mitme kuu, kus ma magasin nagu beebi terve öö. Üle mitme kuu mu samm oli kerge ja lootus oli südames, et läheb paremaks. Et kui ma hüppan, siis ma tõusen lendu.

M. A

25.1.19

Kuus aastat

Vaatan, et toimub mingi iga aastane lubaduste rada. Kes tahab peenemaks saada, kes lubab vähem süüa ja siis olen seal kusagil mina, kelle uusaasta lubadus on hoida oma laps veel üks aasta elus. Kellel on poisslapsed, siis nemad saavad sellest aru.

Ma olen selline imelik olevus, kellel elus plaani ei ole, ma liigun sinna kuhu tuul mu puhub. Kas plaanisin suhtesse astuda? Eip aga Austraalias olles tundsin, et see elu pole minu jaoks. Ilmselt, kui oled 23a elu näinud liiga palju, siis yolo elu Austraalias on ilmselgelt liiga pinnapealne elu. Mehega tutvusin nädal enne Aussi lendamist ja ta suhtles minuga iga päev, alla ei andnud. Et mitte, et ma temaga suhtesse astusin Siin me oleme stiilis: "tule kasvõi häda pärast", ikka tunded ja armastus. Aga plaani polnud.

Kas ta on ikka see õige? Ma küsisin seda küsimust nii palju eelnevalt ja astusin puusse. Esimest korda elus küsisin küsimuse, kas ta on spermadoonor? Irw, ma tean, kui kohvi joote ja loete, siis ilmselt ekraan vajab puhastamist. Nii paljud mehed on spermadoonorid aga mitte isad oma lastele. Minu küsimusele (mida ma temalt ei küsinud) vastas mees päris kiiresti, kui aeg oli suhe n. ö avalikuks teha, tuli tema minu juurde ultimaatumiga: Tema suhet ei taha, kui mina lapsi saada ei taha.

Ma olin 23 aastane ja tema oli siis 31 ja oli valmis isaks saama. Aus olla, siis ma polnud veel ligilähedal oma peas laste saamisele aga nagu mainisin, siis ma lendlen tuulega kaasa. Upsy Deisy ja nii jäin neli päeva enne oma 25 aasta sünnipäeva rasedaks. Mäletan kiigutasin end nurgas ja mõtlesin, et issand ma veel laps peast ja kuidas ma lapse saan? Tagasi mõeldes naeran, sest ma ikka lapsemeelne, mis on hea. Elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta, sured veel vähki.

Meil sai 12 jaanuaril 6 aastat ja me ei tähistanud seda, nagu igal aastal mõlemad unustame igasugu tähtpäevad ära. Eriti romantiline paar eks? Aga sel aastal mul tekkis paanika! 6 aastat suhtes ühe inimesega. Ma ei hakka valetama, minu pikim suhe on olnud veidi üle ühe aasta. Ma ei ole suutnud väga olla kauem suhtes ja teadlikult olen rikkunud kõik ära, et saaks vabaks.

Pikalt mehega arutasime, seletasin talle, et olen olnud suur armumise narkomaan. See tunne, et liblikad kõhus, vikerkaar taevas ning ükssarvik oksendab roosiõisi. Siis see tunne, kui kõik kokku kukub, ka see on omamoodi nauding. Sa armastad, elad nagu iga päev oleks viimane ning see lõppeb. Ma ei oska end diagnoosida siinkohal aga olen kindel, et mingi diagnoos on minusuguse inimese tüübi jaoks olemas. Masohhist? Lõhestunud isiksus?

Ja nüüd jõuame hetke, kus olen ühe inimesega koos olnud 6 pikka aastat ja ma pole ära tüdinenud ning ma pole minema jooksnud. See hirmutab mind! Olla ühe inimesega koos igavesti. Selles suhtes ma olen suur romantik, usun igavesse armastusse ja sellesse ühesse inimesse aga mind hirmutab see, et ma muutun temast sõltuvaks ning ütleme, et KUI on lahkumineku aeg, siis ma ei suuda seda teha, sest ma olen HARJUNUD temaga, mitte, et ma armastaks teda. Näen täpselt selliseid abielusid enda ümber tuhandeid. Ma ei taha olla see üks tuhandest, kes ärkab ühel hetkel ja vaatab enda kõrval inimest, kes ei tekita sinus mitte mingit emotsiooni aga kuna inimene on harjumuse ori, siis ta minema ka ei kõnni, sest parem kannatada koos, kui üksinda eks?

Üks suurim pluss mis mulle meeldib meie suhte juures on see, et me ei ahelda üksteist vaid liigume vabalt. Minu jaoks on vabadus tähtis ja kui seda piiratakse või inimene kukub armukadetsema, siis ma panen jooksu. Sellest sai mul mees kohe alguses aru ja siiani laseb mul käia kus tahan. Lendan nädalaks Eestisse? Aga palun, tema ise lendab töö asjus palju ringi, mis on super ja annab mulle aega temast eemal olla ja see mõistmine, et oh ma igatsen teda.

Ta laseb mul oma sõpradega pidu panna, kellest enamus on mehed muideks, usaldades mind, sest erinevalt arusaamast, et mees ja naine ei saa olla sõbrad, siis minu meessõbrad, keda tean 10aastat, on vastupidi tõestanud.

Ma olen see paadunud romantik, et kui abiellun, siis ühe korra, lapsed saan ühe mehega, kui suhtesse astun, siis ühe mehega.




M. A

25.11.18

''Et saaks selle titemajanduse kaelast ära''

Eile istusime sõbrannaga üleval kella neljani hommikul ja ajasime juttu. Meil mõlemal on üks laps, tema oma saab 4, minu poiss sai just 3 aastaseks. Me mõlemad tahame ka teist last aga meil mõlemal on kümme hirmu selle kõige ees. Meil mõlemal oli raske esimene aasta, minu oma ropsis 11 kuud, sõbranna hüppas 11 kuud oma last pallil magama. See hirm, et teine laps tuleb samasugune on suur.

Arutasime, et kas jätta laste vahele paar aastat või teha kõik jutti. Mina isiklikult ei saa nendest emadest aru, kes teevad mitu last kohe jutti, et siis saaks lapsed kaelast ära ja ise elama hakata. Siinkohal hakkasin mõtlema, et mis elu soovitakse elama hakata? Näiteks sul on unistused, et lapsed kasvavad suureks, siis saan elama hakata, reisimas käia jne. Kui paljud teist reaalselt on näinud inimesi, kes 50a panevad Sossi klubis pidu ja reisivad ümber maailma?  Eestlaste hulgas väga ei näe. Siis tulevad uued mured peale, liigese valud, südamerohud, kaotasid töö, pangalaenud või hoopiski sured südamerabandusse  nädal enne ümbermaailma reisi.

Miks ei elata praegu ja nüüd? Minu beebigrupist üks ema loeb kuid, et saaks veini hakata jooma. Miks mitte teha last siis, kui oled, ma ei tea, paar kuud joonud ja siis selle kaelast ära saanud? Miks ma ei teinud teist last kohe otsa, sest ma esiteks tahtsin nautida oma esimest, tema elu ja tema tegemisi. Teiseks, ma tahtsin nautida enda elu. Peale imetamise lõppu me käisime mehega nädalasel reisil ja leidsin, et mulle meeldib klubis käia jälle üle 10 aasta ja pidu panna. Leidisn, et elu lahe oli kogeda pohmelli, mis kestis 3 päeva. Ma tundsin, et mul on vaja vahepeal ennast leida, mitte tulistada endast mitu last välja, ohverdada oma elu, et kasvatada lapsed ülesse... nagu need võidujooksu koerad, kes ajavad täis topitud jänest taga. Ma ei taha, et mu elu oleks pudel veini taga ajamine, ma tahan, et mu elu oleks balansis. Et ma teeks oma teise lapse, sest ma tunnen, et tahan seda beebimajandust kogeda, koos halva ja heaga. 

Ma tahan saada kolm last. Ausalt, ma ei tahtnud ühtegi last saada aga elul olid teised plaanid. Ilmselt leidis, et ma ei tea ise ka mida ma tahan ja saatis mulle Saatana. Peale teda ütlesin, et ei taha enam ühtegi last saada, mida aeg edasi, seda kergemaks läks ja tuhin tuli tagasi. Nüüd kus me proovime teist last teha, siis see pole just kõige kergem, tunnen, et tahan ka kolmandat, sest kõik armastus ja lähedus, mis minul lapsepõlves puudus, tahan jagada oma lastele. On asju millest me unistame, kuid reaalsus on see, et mida vanemaks saame, seda vähem julgeme neid teha. Näiteks ma unistasin benji hüppest. Praegu ma kardan isegi Tivolisse minna, sest issand jumal kui midagi juhtub ja Aron jääb ilma emata. Heikoga alguses ei julgenud me lennukisse ka minna koos. Minu point on, et mida rohkem aeg edasi, seda ebarealistlikumaks muutub list, mida soovisime teha.

Mul sõbranna tunnistas, et vanus pressib peale, siis Norras elades olen õppinud, et vanus on number. Ma saan paari nädala pärast 29 ja mul on üks laps. Minu ema oli 15, kui jäi ootama mind. Kui ma temaga suhtlesin, siis ta ütles, et ta reaalselt tundis, et emaks oleks ta valmis olnud 30 aastaselt, samas 15 aastaselt oli tal jaksu jälle rohkem, et passida öösiti üleval. Kui mõtlen tagasi, siis emaks hakkaski ta mul kusagil 30+ aastaselt, enne seda oli ta mul parim sõbranna, kellega rääkisime meeste peenistest ja pidudest :D. Ma ei usu, et paljud läksid oma ema juurde ja ütlesid, et ma kaotasin süütuse ja rääkisin, kuidas ma selle kaotasin.  Ma ei taha öelda, et kõigil on nii aga ma ise ka tunnen, et Aronit saades ma olin valmis talle pakkuma seda, mida emad peaksid lastele pakkuma. Nüüd tunnen, et olen  valmis teise lapse jaoks (ps: loodetavasti saan aastavahetusel korraliku läbu maha pandud haha).

Minu postituse mõte tegelt on selles, et need kes planeerivad oma esimest last, siis ärge laske end survestada ühiskonnal, et vaja see ''titemajandus'' ühele poole saada vaid on okei oma elu elada ja teha teine laps siis, kui SINA oled selleks valmis, mitte, et vaja esimesele lapsele mängukaaslast. Mina ja mu vend sündisime uh mingi aastase vahega umbes ja no ausalt me kaklesime rohkem, kui mängisime koos. 

Kui ma mõtlen tagasi oma elule, siis ma ei kahetse midagi, mida teinud olen, sest elu enne Aronit oli fantastiline. Mul on nii palju mälestusi, mis ajavad mind muigama. Lollusi, mida olen teinud, mida praeguses vanuses elu sees ei julge teha. Need kes ütlevad, et elu enne lapsi oli tühi, siis mul on kahju. Minu elu enne Aronit oli fenomenaalne. Praegu on ta teistmoodi hea. Ja kui mõelda tagasi 50 aasta ja Sossi klubi peale, siis 101% leiab mind sealt selles vanuses, sest fuck it, elu on lühikene ja need kes on olnud surma suus, teavad seda ennekõike. Need, kes on selle peale ise tulnud, on veel targemad. 

M.A

17.11.18

Minu lapsepõlve mälestus- Kummiliimigäng

Ma olin ilmselt 13aastane , kui meil oli oma gäng, kellega tegime lollusi. 

Õhtuti hängisime Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi ümbruses. Kohe kooli vastas oli pood, kus poisid tulid tagasi kilekoti ja kummiliimiga. Vajutasid terve liimi läbipaistvasse kilekott, võtsid otsast kinni ja surusid oma nina ja suu kotti ning hingasid. Me sõbrannaga vaatasime suu ammuli. Umbes minut läks mööda, kui nad hakkasid itsitama ja üks keerutas end ringi.

Poisid pakkusid ka mulle ja mõtlesin, et miks mitte, tahaks ka lahe olla. Tegin nii nagu nemad, suu ja nina kotti ja hingasin sügavalt. Omg kui rõve hais esiteks! Jopenpuhh see hais ajas öökima ja siis tundsin kuidas maapind keerles ja keerles. Nagu terve maakera keerles täpselt nii kiirelt, kui me seda vaataks kaugelt. Kukkusin rohu sisse pikali ja ikka kõik keerles. Hakkasin kontrollimatult naerma. Ühel hetkel oli naerda valus, liigutada valus- kõik kohad valutasid. Hingetoru põles ja pilt läks selgeks. Kogu ''laks'' kestis umbes viis minutit ja sellele järgnes maailma kõige jubedam peavalu.

Mõtlesin, et issand kes seda tahab teha üldse. Tagasi mõeldes emotsioonidele, oli hirm. Minust ilmselt saaks läbikukkunud narkar, kuna ma olen väga elava ettekujutusega, siis ilmselt ma teeks enesetapu esimese korraga. Selletõttu ma peale kanepi ja kummiliimi midagi elus proovinud ei olegi. See oli esimene ja viimane kord, kui kummiliimi proovisin.  

Ma ei viitsi minna sinna, kui ohtlik kummiliim tervisele on, kellel vähegi peas kaks ajurakku ja need omavahel kokku suudab hõõruda, teab, et hoidku sellest jamast eemale.

M. A

7.11.18

Kolmekeelne laps

Kusagil kaks nädalat tagasi käis Aron arstil. Norras on väga lahe süsteem, mida soovitaks Eestil kopeerida. Kui laps saab kahe aastaseks on tal logopeedi juurde aeg, kus tehakse kindlaks, et laps on kõne arenguga õiges kohas. Kui laps on mitmekeelsest perest, korratakse seda iga aasta, kui mitte siis teine külastuskord on nelja aastaselt.

Kuna Aron on kolmekeelne, siis tema peab iga aasta uuesti kontrolli tulema. Kahe aastaselt läks kontroll suht metsa. Aron oli paanikas, kartis ja nuttis. Ta ei saanud mitte üht sõna ka suust välja. Mõne nädala pärast läks ta uuesti ja väga ei soovinud rääkida.

Nüüd kolme aasta kontrollis sai ta väga kiita ja logopeed oli üllatunud, et laps räägib puhtalt inglise ja norra keelt (ilma aktsendita). Kuna mind juures ei olnud, siis eesti keelt ta ei kuulnud.

Emana mulle tundub, et Aron on kõne arengult ühekeelse lapse kahe aasta tasemel, ehk kui te mõtlete, kuidas mu laps suhtleb, siis nagu kahe aastane. Mul jällegi hea meel, et oma beebigrupist lahkusin, sest mul oleks hirmsalt halb tunne, kui nende lapsed laulavad terve laulu ära, jutustavad pikki lauseid ja minu oma vaid oskab öelda: ''mamma, osta leiba, Aron'' või '' mamma lähme õue minna Aron.´´ 

Inglise keeles suhtleb ta veidi paremini, kuigi grammatiliselt ikka pilla-palla kõik. Aga inglise keel on tema eelistatud keel ehk põhikeel. Miks? Sest videod mis ta vaatab telefonist on inglise keeles. Enamus multikaid panen talle eesti keeles ja tegelikult olin ju mina temaga koos päris kaua ja suhtlesin vaid eesti keeles, siis eelistas ta juba algusest peale inglise keelt.

Norra keelt räägib ta ka ilusasti. Oskab hääldada sõnu. Enamus asjadest ma ei saa essugi aru, mida ta jahub, kuna minu norra keel on halvem kui Aroni oma.

Arusaamisega on nii, et on teatud asju mida peab talle füüsiliselt ette näitama, et ta saaks pihta millest me jahume. 

Fantast on see, et juba kahe aastaselt suutis ta aru saada kellega mis kelles sõnu vahetada (siis ta veel lauseid ei öelnud, vist korra kaks suutis kaks sõna kokku panna). Hetkel on ta vilunud. Ta suudab aru saada kui mehega korda mööda suhtleme temaga- mina eesti keeles ja mees inglise keeles, siis kelle poole ta pöördub, siis muudab keelt.

Küll on juhtunud olukordi, kus ta ei tea näiteks üht sõna eesti keeles, siis ütleb selle eesti keelse lause sisse inglise keeles. Mul ema ja vanaisa naeravad kogu aeg, et mida ta jahub. 

Kui ma annaks nõu mitmekeelsetele vanematele, siis see oleks nii:

1. Leppige kokku, mis kelles keegi hakkab rääkima. Meie näiteks leppisime kokku, et mees suhtleb lapsega inglise keeles, mina suhtlen lapsega eesti keeles ja lapse ees suhtleme omavahel inglise keeles. Lasteaeda minnes õppis ta norra keele ära.

2. Kui te suhtlete lapsega otse, siis jää oma keele juurde. Ehk meie mehega näiteks pahandasime Aroniga. Mees inglise keeles ja mina eesti keeles.

3. Kui laps suhtleb sinuga mõnes muus keeles, kui sina temaga, siis tee nägu, et sa ei saa aru millest ta räägib. Ütle talle, et emme ei saa aru mis sa räägid. Meil toimis see nii, oli raskeid hetki, kus ta seletas mulle inglise keeles, isegi kui ma aru sain, siis ütlesin, et ma ei saa sinust aru, räägi eesti keeles. 

4. Järjepidevus. Kui te olete kokku leppinud keeltes, siis jääge selle juurde, muidu laps satub segadusse. On jutte, et oi nii väikene ei saa hakkama, siis see on vale. Kui vanemate poolt on järjepidevus, siis laps õpib väga kiiresti.

5. Olge kannatlikud ja ärge otsige kohe abi, et teie lapsel on probleemid. Mitmekeelne laps on kõnearenguga palju aeglasem. Minu laps ütles esimese sõna mämm mämm 10 kuuselt. Kolm sõna suutis öelda 1,5 aastaselt jne. Ärge kuulake mida teised ütlevad vaid pidage nõu teiste vanematega, kellel on kodus mitmekeelne keskkond.

6. Võib tunduda, et su laps on metslane kodus, siis see on selletõttu, et ta ei oska end sõnadega väljendada. See tuleb ette tihti mitmekeelsete laste puhul. Muidugi see tuleb ette kõikidel lastel, kus nad õpivad alles suhtlema ja ei oska end väljendada. Kui teistel möödus see kahe aastaselt, siis minu laps viskab mega tantrumeid ka kolme aastaselt, sest kui ta sõnu ei leia, läheb närvi ja hakkab laamendama.

On küll alguses raske, kuid lõpp tulemus on see, et mu laps oskab puhtalt mitut keelt. Olen kuulnud, et kui laps räägib mitut keelt, siis ta ei oska tegelikult ühtegi. Ma kasvasin ühe keelega üles ja ikka ei oska seda nii kui võiks. See ei ole mingi näitaja ja on iganenud arusaam. Suhtlesin rasedana ka keeleõpetajaga, kes naeris minu iganenud hirmud välja ja süstis palju positiivsust, et lapsed on kõikvõimsad ja järjepidevusega saab lapse rääkima panna ka sajas erinevas keeles. 

M.A

2.11.18

Kohutavalt väsinud

Mäletan seda aega, kus kirjutasin ausalt, et mul on nii raske Aroniga ja minust isegi blogiti, kui sitt ema ma olen ja kuidas minusugune saab üldse last kasvatada. Nii lihtne on inimest hukka mõista aga raske on kasutada ajurakke ja neid omavahel ühendades tulla arusaamisele, et see oli kõik appikarje. 

Lõpuks arstid leidsid, et mul on kilpnäärme ületalitus (LINK). Mille tavaline sümptom on depressioon. Ravisin  18 kuud ja novembris teatati, et olen puhas. Veebruaris käisin järelkontrollis ja oli kõik korras. Olin valmis proovima last saada..

Aga kuidagi ei toiminud asi. Kusagil kuu tagasi tundsin, et väga imelik on olla. Silmanägemine kadus jälle, depressiivseks muutusin ja unetus. Kui kaal hakkas kaduma, siis teadsin, et jälle olen samas augus.

Läksin arstile ja teatasin, et mul ületalitus tagasi. Mulle meeldib väga minu perearst, ta ei maini, et oot oot vaatame ikka mis tulemused ütlevad ja ära siis ennast diagnoosi, et ma olen arst. Ta on hästi lahe ja alati ütleb, et kuula oma keha ja pane kasvõi kirja, mis ta ütleb. Ta ütles minu jutu peale, et okei, teeme vereproovi. Võtan lisaks selle ja selle ka. Järgmisel päeval sain smsi, et ongi tagasi ja jälle pean rohte võtma.

Ma tahaks pead vastu seina peksta, tahaks lihtsalt alla anda ja ma ei tea... ma ei jõua enam. Ma olen reaalselt 6 aastat haige olnud on-off mingi ulme haigustega. See muidugi nende teiste kõrval vanilje aga siiski kaua võib.

Ma olen väga tänulik tavameditsiinile, kuid leian, et aeg on vaadata homoöpaadi juurde. Oma last olen ravinud looduslikult ja sekkun siis, kui palavik on üle 40ne. Juba olen endale selgeks ka teinud mis meditsiini vaja kappi osta, juhul kui tõsisemad haigused tulevad. 

Mind ajab marru see, et kui eesti keeles otsida, kuidas talitada, ehk mida süüa ja mida mitte, siis ainuke asi mis ma leidsin oli, kus üks kirjutas, et piima joomine ajab südame pahaks. Arst soovitas piima edasi juua kuna keha vajab kaltsiumi. Mul ausalt silme eest läheb nii lolli jutu peale punaseks. Miks ei võiks tavameditsiin koostööd teha homoöpaatiaga ning reaalselt inimeste elusid päästa. Kuradi idioodid. Kaltsiumit saab ka mujalt kui lehmapiima juues. Minu laps on 3aastane ja pole kordagi enda elus joonud piima ja omg ta on elus ja haige on olnud kahe lasteaiaaasta jooksul olnud vaid korra. 

Igatahes inglise keeles leidsin palju materjali, ametlikku materjali arstide poolt, kus soovitatakse mitte süüa piimatooteid (jogurt, piim ja juust), kala ja mereande, soja, maisi ja gluteiini. 

Nii ma siis istun siin kohvikus, juues kaera lattet ja söön hunnik maasikaid (viimased Hollandist).

Mis ma olen õppinud nende aastate jooksul on, et naudi elus kõike, nii halba kui ka head. Kusagilt jäi meelde hea mõttetera, et meie südamerütm on meie elu- mis käib üles ja alla ning see on normaalne. Kui meie elus oleks kõik hästi kogu aeg, siis see võrdub pika ühtse joonega, mis tähendab, et oleme surnud. Lõppude lõpuks on kõik hästi, kui ei ole, siis see ei ole veel lõpp. 

M.A