15.9.11

Incredible India




































India on üks imelisemaid riike kuhu minna. Sealne mentaliteet erineb Eesti omast kardinaalselt. Kui siin me rügame ning muretseme vene tankide sissetungi pärast, siis seal loksub kõik iseenesest paika. Raske uskuda eestlasel, et kõik loksub paika, kuid nii see on. Ise kogesin seda 2 kuu jooksul üsna tihti. Sa lihtsalt lasid end vabaks ning probleemi tulles, lasid sel olla nii kaua, kuniks kätte jõudis hetk, millal kõik ise lahenes. 

Alguses vaevlesin igasugu murede ning probleemide seas, kuid ühel hetkel lasin minna, sest mulle öeldi nii: ’Kui sa puikled Indiale vastu annab ta sulle raskusi tagasi kahekordselt.’ Seega ma õppisin laskma end vabaks, ning kohe kui seda suutsin teha, loksus mu elus kõik paika. Kõik võimaliku, mille küüsis ma vaevlesin Eestis, lasin Indias vabaks ja lasin sel minna.

Minu suurimaks hirmuks elus on kihutamine sõidukiga. Mul tekib kohe hüsteeria sellest, ma ei suuda hingata ning hakkan hüsteeriliselt nutma. Indias istusin siis bussi esimesel päeval ning 8 tundi kestis täielik rapsimine, küll ühelt rattalt teisele ning paremalt vasakule. Mõnikord lausa sõitis 15 minutit vastassuunas ning kui keegi tuli, kukkus buss signaalitama. Minu peopesad muutusid higiseks ning raske oli hingata, kuid tänu sellele, et ma olin kohutavalt väsinud tõmbasin kardinad ette ning üritasin magada. Loomulikult asjatult, sest India maanteel sõit on sama nagu autoga rööbastel. Kuid arvasin, et see oli elu hullem bussisõit, siis neid tuli veel ja veel, ning veelgi hullemaid.

Otsustasime sõita nädalavahetuseks Himaalaja mägedes asuvasse linna Manalisse, üsna populaarne koht Põhja-Indias. Mõtlesime, et miks minna ringiga kui saab ka otse (Ringiga all mõtlesime siis Jalandhar- Chandigarh 3h ning Chandigarhist Manalisse 9h). Avastasime, et otse buss Jalandharist Manalisse läheb ning on väga odav ka. Kuid oh issand milline see buss välja nägi.. nõukogude ajal ka sellist bussi polnud, absoluutselt kõik oli igivana. Pingid olid kõige ebamugavamad mu elus, täiesti püstiasendis ning sõit pidi kestma umbkaudu 13 tundi. 


Sõitu alustades, oli kõik täitsa tavaline, nagu ikka loksusime edasi-tagasi ja et raamatut lugeda, pidid seda hoidma nina all kahe käega, et loksumisega midagi näha ka oleks. Lõpuks tulid suured ummikud, sest Indias olid jumala auks mingisugused pidustused ning loomulikult tantsiti keset tänavat. Bussijuht oli närvis ning pool tundi järjest pidime kuulama kõrvulukustavat  signaalitamist. 


Kui mäed algasid, läks asi päris hulluks kätte. Buss kihutas meeletul kiirusel, ei teepiirdeid ega midagi. Tee oli kohati nõnda hull, et kõigil meil süda läikis ning selg valutas tugevast põrkumisest. Tee olud mägedes on talumatud, sest maavärinad, lumi, jää, vihm ja igasugu laviinid lõhuvad teid raskelt. Kaks korda lõin isegi oma pea vastu esiistet ära, sest isegi tugeva kinnihoidmise juures, ei õnnestunud paigale jääda ning end kaitsta. 

Tunde hiljem, kui siiber oli kõigest ning kõigist, närvid pingul ning ahastus mattis igasuguse meeleolu mutta, hakkas vihma sadama. Tugev paduvihma ning äike olid otse pea kohal. Ning ühel hetkel tunnen, et miski tilgub tik tik tik pähe ja üles vaadates taipasin, et ohhoo  lagi laseb läbi ning siis hakkas vesi sisse voolama akna praost. Seega pidime istuma võimalikult ääre peale, sest vett hakkas saju tugevnedes rohkem sisse tulema. Äikest lasi otse pea kohal ning mürin oli nõnda vali, et paljud meist katsid kõrvad kinni. Ning siis läks tõeline põnevusfilm lahti. Bussijuht lisas kiirust, sest aeglasti sõitmisega on omad ohud, vähemalt nii nad seal väitsid. Teedele tekkisid mudalaviinid ja et vältida kaljult alla kukkumist, hakkas bussijuht kihutama. Olime 2 km kõrgusel, kui alla kukume, siis otse kirstu. Nägime mitmest kohast, et laviin on viinud pool asfalti minema ning korra isegi bussi ratas libastus kuid tundus, et juht oli pisut kogenud ja teadis mida teha. Isegi peast vilksatas läbi saata emale sõnum, et armastan teda ja kõiki teisi, sest hirm oli suur ning hoidsime üksteise kätest kinni. Ühed meie seltskonnast tulid 2h hiljem bussiga ning nemad jäid laviini vangi. Kivid otse nende bussi nina ees veeresid teele, õnneks juht sai viimasel hetkel pidama ja sinna see kõik jäigi. Võtsid takso ja sõitsid 80 km edasi, sest bussil polnud enam kusagile minna. Meie aga jõudsime kuidagiviisi kohale. Kilomeetrites oli kokku 290, mida sõitsime 14-15 tundi. Kuid mägede teed on täiesti võimatud ning keskmine kiirus vast 50 km/h ei ületanud.

Indias on põhiline usk hinduism kus eksisteerib siis kastisüsteem ning kaste on 4 ja iga nelja kasti sees veel sada erinevat. Täpselt ei suutnudki endale selgeks teha mis nende nelja kasti sees veel on, sest ega nad ise ka väga hästi aru ei saanud. Esimene kast on töölisklass, teine on sõdurid ning politsei, kolmandad ärimehed ning neljas ehk kõige kõrgem usuisad. Iga kast ei tohi enda kastist väljapoole abielluda. Kuigi nüüd muutub vaikselt India kultuur kaasaegsemaks, on ikka neid inimesi, kes peavad kõigest sellest kinni. Lõuna-India on väga konservatiivne abielu, suhete ja religiooni suhtes ning peetakse tugevalt kinni oma uskumustest, ka põhjas on küllaga neid, eriti külades. Suuremates linnades on perekonnad vabameelsemad ning armastus abielud on lubatud, muidugi olenevalt perekonnale. Mõnades lubatakse suhteid enne abielu kuid kaasa valitakse ikka vanemate poolt.


Indias kui abiellud, siis igaveseks, sest sa lahutada saad, kuid mitte kunagi enam uuesti abielluda. Arvatavasti seda seadustes pole, kuid hinduismis kehtib see reegel tugevalt. Mulle isiklikult meeldib see, sest ikka kui sa võtad endale selle sammu siis igaveseks, mida sa solgutad edasi-tagasi. Ei sobinud see, ei too. Paljud teevad nooruses vea, et armuvad ning ei lähe aastatki mööda kui juba ollakse abielus. Noor ja rumal ning ambitsioonikad kasvatakse lõpuks lahku, sest huvid mis võivad teil koos olla siis võivad muutuda aastate jooksul ning avastate, et olete üle kasvanud oma partnerist ning pole enam millestki rääkida. Tulevad näägutamised, tülid ja jookstakse sama kiirelt lahutama kui abielluti. Inimesed Euroopas, eriti Eestis annavad nii kergelt alla. Iga probleemi lahendus on lahutus.  Minnakse lahku täiesti mõttetute asjade pärast, isegi toidu pärast mindud lahku. Indias nii ei käi asjad, kui tuleb probleem istutakse maha ning arutatakse asi nii kaua lahti, kui see on lahendatud. Üldiselt ei teki seal probleeme, sest naine aktsepteerib meest sellisena nagu too on ning mees samuti oma naist. Küll pannakse nad paari oma vanemate poolt kuid nad armastavad üksteist ning tõesti kuni elu lõpuni.


Roman on väga tore mees Saksamaalt, kellega kohtusime projekti raames ehk siis töötasime koos. Meie lennupiletid tagasi kodumaale olid samal päeval, seega otsustasime pärast projekti koos reisima minna. Esimene suund oli Kashmiri pealinna Srinagari. Jalandharist Jammu sõitsime 6 tundi ning edasi võtsime džiibi Jammust Srinagari. Sõit kestis kokku 10 tundi, sest Srinagar asub keset Himaalaja mägesid. Põhimõtteliselt terve aja ma seal magasin, sest süda oli meeletult paha, ei suutnud üldse olla. Teed olid niivõrd hullud, ega eriti need augud ei häirinud pigem see sinka-vonka tee oli kõige tüütum, pole ju eestlane harjunud sõitma kui ussimängus. Nüüd siis tähtis teadaanne inimestele kes tahavad minna Kashmiri kuid usuvad meedia jama: Seal ei ole enam ohtlik, see võis olla 20 aastat tagasi kuid nüüd enam ei ole ohtlik. Meiega ei juhtunud seal absoluutselt mitte midagi! Kohtasime pigem väga toredaid ning sõbralikke inimesi. 99% sealsetest elanikest olid moslemid ning me sattusime veel ajale kus oli Ramadan, seega pidime kaasa nälgima päeval, sest väga raske oli kusagilt süüa saada. Leidsime endale väga armsa ning ilusa hotelli mille eest maksime väga odavat hinda.

Kui arvasin, et Manalis nägin Himaalaja mägesid siis tuleb tunnistada, et vägagi eksisin. Srinagarist 120 kilomeetrit põhjapoole hakkavad tõelised Himaalaja mäed. Meie läksime Sonmargi, kus mäed meie ümber olid 4000-6500 meetri kõrgused. Paljudel olid igikildid tippudes ning kui Manalis olid mäed metsased, siis Sonmargis olid need kaljused. Võtsime hobused endale ning nendega matkasime ilusasse orgu kus meid ümbritsesid massiivsed ning hingematvad mäed. Ainuke suur probleem oli päike, mis kõrvetas nõnda tuliselt, et õhtul sai kui Rudolf ringi käidud. Ikkagi olime nõnda lähedale päiksele.

Ma võin öelda, et see elu mis mul oli Eestis enne Indiat oli lihtsalt kohutav. Kuidas ma lasin end mõjutada inimestel, kuidas ma muretsesin idiootsuste pärast ning kuidas mind huvitas mida keegi arvab. Usk armastusse oli kadunud, ma uskusin vaid edusse elus ning, et ma saan üksi hakkama. 


Indias õppisin end taas armastama. Õppisin elu armastama. Õppisin toitu armastama ja nautima. Ma leidsin taas usu endasse, ma leidsin usu küll mitte mingil religioossel viisil, kuid hakkasin uskuma, et õnn ei ole privileeg ja õnn ei vali inimest. Inimene ise peab oma südame õnnele avama ja end tundma selle väärilisena. 

Usk on meie elus vajalik ning usk on see, mis viib meid läbi raskuste ning usk paitab meid, kui elu on õnnetu ja kurb. Kõige madalamal perioodil hakkame uskuma, ka mina Indias olles tõstsin pea taeva poole ning südames helkis rahu, suurepärane harmoonia oli vallutanud mu hinge ning teadsin siis, et olen valmis enda elus astuma uude perioodi. 

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar