6.4.12

Mul on vedanud, et elus olen

2011 aasta 6 veebruaril nägin unes, kuidas keegi mind hauda kaasa tiris, kuid sisetunne ütles, et ära vaata kes sind endaga kaasa tõmbab.. ma ei vaadanudki. Üles ärgates tundsin seda külma kätt veel mõnda aega oma käsivarrel. Ma teadsin tol hetkel, et ma suren noorelt, sest mu vanaema nägi kuidas tema ema tõmbas teda hauda kaasa ning nädal hiljem ta suri. Ma olin valmis selleks, ma teadsin, et minu aeg tuleb kuid kuidas.. kuidas ma suren?

Seda ei tulnudki, kuigi ootasin hirmust seitse päeva, kuid ei tulnud midagi. Kusagil 2012 aasta jaanuari keskel haigestusin tugevasse kurgupõletikku, see vaevas mind juba septembrist alates. Läksin Tartus erakorralisse ning arst kirjutas välja antibiootikumid viie päevase kuuriga. Kolmandal päeval hakkas keha meeletult sügelema, kuid sõin need vaikides lõpuni. Sügelesin edasi veel nädala või pealegi.

Neljandal veebruaril käisin väljas peol ning tundsin end suurepäraselt. Viiendal veebruaril läksin sõbrannadega SPAsse, kus käisin saunas ja läksin -26 c välja basseini.  Tol ööl nägin unes, et vanaema kutsus mind ja mu vanaisa teatrisse, ütles, et ma ostaksin kaks piletit. Mu vanaema suri teatrist tulles.

Esmaspäeva hommikul ehk kuuendal veebruaril ärgates tundsin end väga halvasti. Väsimus oli nii suur, et ainult tahtsin magada ja magada. Esimene asi mida nägin ärgates oli, et seinalt oli maha kukkunud Ganesha pilt. Kui nüüd järele mõelda, olid kõik märgid ju olemas.

Miski mu sees ütles, et ma pean jooma vett ning ma jõin liitrite kaupa seda. Teisipäeval ärgates olid mu silmad veripunased ning ei suutnud eriti näha. Kõht oli lahti ning liikumine oli tõeliselt vaevaline, et vahel roomasin lausa kööki, selleks et täita veepudel. Vetsus käies ühel korral isegi minestasin ära kuid kordagi ei taibanud, et midagi oleks halvasti, sest mul pole kunagi olnud mingit grippi ja uskusin, et sain lõpuks ometi esimese gripi endale. Ma magasin ja magasin.. ema helistas mitmeid kordi, kuid ju magasin nõnda sügavalt, et ei kuulnud.  Lõpuks tunde hiljem suutsin vastata, ütlesin, et ma magan. See oli kolmapäev. Ma ei oskagi kirjeldada kuidas ma end tundsin, kuid võib kõige lähemale kirjeldada minu olukord hääbumisele. Ma tundsin, et vaikselt hääbun ja mul ei olnud jõudu ega jaksu selle vastu võidelda. See ei olnud valus, vaid see oli väsitav ning ainult tahtsin magada. Sundisin endale selle 3 päeva jooksul sisse paar viinamarja ning kaks jogurtit.

Ema tuli lõpuks kolmapäeva õhtul ning asi oli selge, et vajan kiirabi, sest ei suutnud isegi istuda. Ma olin siis täiesti hääbumas, kuna ei saanud enam millestki aru ega suutnud rääkida, kõik oli nii raske ja aju ei suutnud isegi tuletada meelde, kus ma elan või mis mu number on. Ema helistas kiirabisse ning kui nad jõudsid, arvasid kohe, et mul on mega pohmell, kuigi ema ütles, et ta ei ole joonud alkoholi, ei uskunud arstid seda. Nad üritasid minuga rääkida kuid ma ei suutnud vist midagi rääkida, ma eriti ei mäleta, väikesed lüngad on siiamaani. Kui nad mind kraadisid oli palavik üle 41 ning kui tilgutid pandi külge, hakkas asi veel halvemaks minema. Lõpuks kõhtu katsudes sai üks aru, et midagi on halvasti. Peale seda hetke mu terve elu mõte, eesmärk, olemus ja isiksus muutus kardinaalselt.

Haiglasse viies paluti mul kõndida, mis oli üks raskemaid hetki, sest ma ei tundnud oma keha, ma ei tundud oma jalgu ning mul paluti kõndida. Haiglasse jõudes (ma ei teadnud enam siis üldse mis toimub, edasi kirjutatu on veidi minu meenutusi ja ema jutustus) küsiti kohe minu nime. Miks nad karjuvad? Miks mu peale karjutakse? Keegi kurjalt karjus, et nimi? Ütlesin oma nime, siis kus ma elan? Ma hakkasin mõtlema, et kus ma elan siis? Ma ju tean kus ma elan aga ei tule lihtsalt meelde. Selline idiootne tunne, et sa tead kus elad, peast tead, sa tead aadressi, maja numbrit, postkoodigi kuid ei suuda vormistada seda sõnadeks. Mul tekkis paanika kuid karjumine jätkus (et ma ei kaotaks täielikult meelemärkust). Ma ei teagi mida minuga seal tehti aga pidevalt veeti ühest kohast teise. Minult võeti 4 lehekülje jagu teste. Arvati, et olen narkomaan, arvati, et mul on emakaväline rasedus, arvati, et ma olen hepatiidis või suguhaige, arvati, et mul on AIDS. KÕIK need testid olid negatiivsed! Arstid sügasid kukalt ja olid nõutud, kuid mina olin hääbumas, ma olin suremas. Mu neerud olid juba üles öelnud, südame puudulikkus, kopsud, mille tõttu oli hingamine väga raske.. järgnesid vaikselt teised organid.

Mind viidi kusagile kahe uksega palatisse, kus ma olin üksinda. Mulle pandi kanüül kätte, arst torkis mind 10 korda, sest ma olin selleks hetkeks umbes 20 kilo jagu vett täis läinud. Arstidel oli kindel see, et mul on veremürgitus, kuid kust see tuleb? Mu veremürgituse tase oli 1053, normaalne jääb sinna 100 piiresse. Mul oli pidevalt ka kõht lahti, seega palusin õdesi, et nad mind aitaksid vetsu. Lõpuks tuli üks õde kes tiris minu käest ära juhtme kus oli paanikanupp kui abi vajan ning ütles: ’Meil on siin haiglas palju tööd, lõpeta abi kutsumine.’ Ning ulatas mulle rohud mida pidin võtma ja tõstis juhtme kapi otsa ning lahkus. Võtsin rohud sisse ning 30 sekundit hiljem oksendasin kõik välja- ma olin üleni oksega kaetud. Seal ma siis istusin üleni oksega kaetud ja kedagi ei olnud ruumis ning paanikanupp oli kapi otsas. Ma ei suutnud istukile tõusta kuna olin sama suureks paisunud kui voodi, millel lamasin. Natukene oli tol hetkel parem olla, sest üks tubli arst oli mulle pannud antibiootikumid peale, mis tapab kõik mu kehas, absoluutselt kõik, sest tol hetkel mul polnud enam mitte midagi järele jäänud, seega ei teinud see kahju. 

Umbes kümme minutit istusin oma okse sees, kui keegi lõpuks mind kontrollima tuli ning siis läks kohe sahinaks ning õmmeldi mulle kaela kanüül (minu kehas oli 3 kanüüli põhiarteris- kaelas, käes ja sisereies). See oli nii kohutav kogemus, kuidas niit ja nõel mu nahast läbi tuli, kuigi ma ei tundnud valu,  kuulsin kuidas niit mööda nahka sahises. Pärast seda arst küsis minu käest igasugu küsimusi, et suvel käisid Indias ja võisid sealt mingi haiguse kaasa saada. Ütlesin, et läksin sinna ilma vaktsiinideta ning olin super terve, kuid reisi lõpus jõin samast veepudelist tüdrukuga, kellel just oli angiin. Ja peale seda oli mul pidevalt kurk haige. Tundus, et see vastus ei rahuldanud neid ning testide tulemused ütlesid, et mingeid haigusi ega baktereid pole saanud Indiast. Üks naisarst pakkus isegi mu jalg lõhki lõigata, et äkki on midagi seal. Suht koomiline ja samas hirmutav, ma oleks siis täiesti lapiline.

Samal ajal pinnisid arstid mu ema, et kas ta joob või tarvitab midagi või kes teab mida, et ta ei pruugi ju teada. Ema seletab, et ta teab minust kõike ja ma ei ole midagi tarvitanud, tõmmanud ega teinud. Arstid ikka ajasid oma rida.

Minu olukord aga läks aina halvemaks ning arstid otsustasid mulle teha laparoskoopia, sest ikka ei mõistetud, kust tuli veremürgitus. Terve see jada tuletas mulle Dr Housei meelde.

Opereerimislaual olles küsisid arstid, et kas mul mingeid neete on, ütlesin, et suus on kaks keeleneeti. Kui üks vanem naisterahvas seda nägi kukkus risti endale ette lööma, see oli väga naljakas. Ma imestasin, et ma suutsin veel sellises olekus huumorit mõelda.
                                                   *    *   *

Tegin silmad lahti ja olla oli imelik, vaatasin kella ja pidin mitu korda pilgutama, sest õhk liikus ringi. Siis mõistsin, et õhk liigub küll kuid miks ma seda näen? Ma reaalselt nägin õhu liikumist! Peale seda olin kuni hommikuni täiesti kabuhirmus, sest ei saanud aru mis minuga toimub. Teadsin, et eile õhtul läksin opereerimislauale ja öösel nüüd ärkasin, kuid miks ma näen selliseid imellike asju? Panin silmad kinni, et mitte näha seda õhu liikumist, ning siis ilmus silme ette kohutav sõjaplats. Ma olin maa all ning roomasin välja sealt ning üle surnud looma korjuse, seejärel haarasin püssi ja hakkasin tulistama. Avasin kiirelt silmad! Mis minuga toimub?? Sulgesin uuesti ning siis ilmus mu ette suur šokolaadi fontään, see oli nii ilus.. šokolaadi voolas ning moodustasid sellest trühvlid ning nais hääl luges ilusat tutvustust nende kommide kohta. Avasin uuesti silmad, sest see oli nii reaalne reklaam. Siis tuli seinast välja üleni punases naine, kelle juuksed olid maod.. tuletas meelde Medusat. Ja nii oli see hommikuni..

Kui ärkasin tunde hiljem, tundsin end imelikult ning vaatasin teki alla. Mu kõhul oli 10 sentimeetrine haav, toru tuli külje pealt välja ning kanüül oli sisestatud sise- reide. Ma olin paanikas, minu ilus noor keha oli rikutud ning see voolik.. sealt reaalselt tuli vedelikku välja (jah ma olin õnnelik muidugi, et elus olin, kuid elus olemine on inimese jaoks nii iseenesestmõistetav, et kohe hakkad looma uusi muresid mille üle muretseda). 

Mulle jõudis kohale, et esiteks ma olen väga suure laksu all, sest mingeid pilte ja olendeid inimene niisama ei näe. Pärast sain teada, et sain morfiini.  Teiseks mu kehast tuli voolik välja ja see oli nii kohutav, et oleksin peaaegu, et ise ära minestanud. 

Kui ema külastas mind, rääkisin ma, et eile ja eile. Ta lõpuks segas mind vahele ja ütles, et ma olin kuntslikus koomas 2,5 päeva ning mind toodi välja, sest hakkasin vajuma sügavamasse ’unne’. Ma olin šokis, ma ei teadnud mida mõelda, arvasin, et asi pole minuga nii tõsine. Mõtlesin, et minuga saab kõik korda, et see oli lihtsalt tugevam gripp. Ma ei tea isegi mis ma mõtlesin. Arst tuli rääkima ja ütles, et minu veremürgituse tekitas bakter, mis elab iga inimese kurgus ja mis lööb välja kui immuunsussüsteem on nõrk- mis tol hetkel mul lausa puudus. Bakteri nimi on streptokokk.

Ma ei suutnud end ise keerata külili ega midagi, sest ma olin tõeliselt paks, selleks ka voolik mu küljel, mis viis selle vedeliku minust välja. Koomas olles olin dialüüsi aparaadi küljes, mis puhastas mu verd. 

Vesi hakkas vaikselt kehast väljuma ja siis tuli minu juurde üks arst, kes ütles, et aeg on kõndima hakata. Ma polnud sellele mõelnudki, sest nii palju toimus ja oli ümberringi. Õde aitas mind istukile ja siis terve maailm minu ümber hakkas ringi keerlema ning ma hakkasin meeletult köhima. Alles siis taipasin, et ma olin ju koomas ja ma pean nüüd uuesti kõndima õppima. Pärast 10 minutit köhimist (vesi kopsus ajas köhima), suutsin istuda iseseisvalt ning see oli imeline tunne, et ma tahtsin nutta. See võib tunduda terve inimese jaoks tühine, kuid minu jaoks oli see tol hetkel ülim tunne. 

Lõpuks hakkasin kõndima nn. kitse abil, millele toetudes sain samme teha. Ma teadsin täpselt kuidas kõndida ja kuidas joosta, kuid jalgades polnud absoluutselt mitte mingisugust jõudu, et edasi liikuda. Lõpuks suutsin 80 meetrit kõndida maha koos kitse abiga ning maailm tundus tol hetkel minu jaoks täiesti uus ja huvitav, nagu oleksin vastsündinu. 

Lõpuks tuli arst ja ütles, et meil siin haiglas kohti enam pole ja viiakse mind üle nakkushaiguste kliinikusse. Teises majas mind pandi eraldi ruumi, kus ma olin ainult üksinda. Tekkis paanika, et kuidas ma vetsu lähen? Nii ma õppisingi ise kõndima, keerutasin ja keerutasin end küljelt küljele kuni lõpuks sain voodist maha ja vetsu. Anti mulle iga õhtu veel vedelikku väljutavat tabletti, mis sisustas terve öö mul vetsus käimisega (kui haiglast välja sain, olin nii kokku kuivanud, et silma alused olid tumedad, sest seal all ei olnud peale luu midagi. Ma olin nagu elus skelett, kaalusin 52 kilo).

Ühel hetkel ma hakkasin meeletult sügelema, midagi sellist ma pole kunagi tundnud ning kõige naljakam oli see, et arst ütles, et kui sügeleb siis süga (Hiljem sain teada, et maks ei suuda toksiine töödelda ning need väljuvad naha kaudu mistõttu ka sügelus). Kuid sealsed arstid arvasid, et mul tuleb nahk maha ning see ajab sügelema, seega süga ennast ja kreemita. Tõepoolest mu kehalt koorus absoluutselt kõik nahk maha. Sain endale uue pehme naha.

Kõige hullem hetk mu elus saabus siis, (neid on siin jutus päris palju aga neid hulle hetki oli tõesti minusuguse arstivõõra inimese jaoks palju) kui võeti kõhust niidid välja. Ema ütles, et see on natukene kõdi tunne ja siis tuli suur vene mammi, kes ei pannud teise kätte kummikinnastki ning hakkas niite tirima, ma nutsin end valust ogaraks. Midagi nii valusat pole ma kunagi kogenud. Arst tõmbas lõpuks plaastri peale ja saadeti mind koju. Kodus vaatas ema mu kõhtu ja sama kiirelt jooksime kiirabisse kuid seekord sütistele, kus avastati, et haava tippudest võeti välja niidid, naba juures tõmbas see tädike mulle augu sisse, mis oli vähemalt 2cm sügav ning tagatipuks oli jätnud terve pika niidirea sisse. Ma ei tea mida ta mõtles aga ma olin šokis. Pärast kõike seda retsimist tõmbas see tädi mu kõhtu augu sisse ning seda enam kinni ei õmmeldud, sest ma ei tea ka miks, igatahes suur liigliha on seal vahel nüüd.

Pärast koju jõudmist nutsin ma 3 ööd järjest, sest kuidas mõned arstid kohtlesid mind. Kuidas üks vene baaba mind intensiivis pesi ning nühkis nii kõvasti, et ma nutsin valust, kuidas mu kõhtu tõmmati auk sisse, miks ma jäin nii haigeks, miks minu kõht on nii retsitud? Miks just mina?

Me kunagi ei usu, et just minuga see juhtub. Mina vähemalt ei uskunud seda mitte kunagi. Pärast seda oli mu terve elu muutunud, isegi teleka vaatamine oli midagi uut. Mu prioriteedid muutusid totaalselt. Ma hakkasin mõistma elu olemust palju paremini. Kui ilus on elu iseenesest, kui sügavalt ma hindan seda ja iga päev tänan Universumit, et ta mind elama jättis. Tunnen, et elul on mulle veel palju rõõme ja seiklusi pakkuda.


Inimesed elu on ilus ja väga lühike! Saage sellest aru.. Mitte kunagi ei tea me, kuna on minek. Minu ellu-jäämis võimalus oli vaid 20%. Ainult tahtejõud hoidis mind elus ja aitas mind nii kaugele, et nüüd 2 kuud hiljem ma kõnnin, paar sammu jooksen ja suudan reisida juba. Raske on teile kirjeldada kui õnnelikud me peaksime olema elu üle, mõelge sellele. 


Tahaksin tänada siinkohal ka ühte noort arsti, sest tänu temale ma üldse elus olen. Tema oli ainuke kes mõistis teha just õigeid otsuseid. Ning üks õde, kes pidevalt hoolitses minu eest nõnda hästi nagu oma lapse eest.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar