12.2.13

Estraalia 2 Osa

Ma alustan algusest peale, kuidas ma siis üldse tulin sellepeale, et tulla Austraaliasse ja just Perthi. Nimelt ühel vihmasel juunikuu päeval ootasin oma sõbrannat Eestisse tagasi, sest lubas minu juurde ööseks tulla paariks päevaks. Tuleb kõne ning sõbranna seletab, et kohtus lennukis kahe austraallasega ning otsustab nendega linna peole minna. Mõtlesin, et mis seal ikka, panin end riidesse ning liikusin samuti linna. Terve öö olime nendega koos, käisime karaokes ja näitasime neile vanalinna. Hommikul läks neil lend Soome edasi.


Mida aeg edasi, seda rahutumaks muutusin, sest kõik mida soovisin oma eluks, ei tulnud enam kätte ning hakkasin langema tugevasse depressiooni. Tahtsin minna vabatahtlikuks aga igale kohale kandideeris ikka meeletu hunnik inimesi ning alati on keegi, kes oskab sinust rohkem keeli ning selletõttu ka ei saanud mida tahtsin. Tundus, et terve maailm äkitselt astus minu vastu ja kõik mu unistused on nüüd otsa saanud, et ma ei jõuagi sinna kus mu süda on. Mida päev edasi seda kurvemaks ma muutusin. Ei kannatanud päevavalgust, enamus päevast ma magasin, umbes 12 tundi ning ülejäänud 12 ma lugesin raamatuid.



Ühel päeval ärgates jooksis peas mõte, et pean minema nüüd Austraaliasse. Ei tea kuidas see mõte tuli, kuid teadsin, et pean usaldama oma sisetunnet, sest samuti tegin seda ma India puhul ning see mis ma sealt sain, muutis mu elu täielikult. Seega, et mitte põnnama lüüa ma kohe tegin endale viisa ära, järgmine päev läksin tegin ka kopsupildi ning oligi kõik. 


                                                               *   *   *


Sõitsime autoga pikalt, nägin linna ning inimesi- kõik oli imeline. Kohale jõudes vaatas mulle vastu väike armas maja, kolme magamistoaga ning kahe kutiga. Väga kift, meestega on lahe koos elada. Tuli kohe meelde seriaal New Girl. Kiirelt käisin pesus ning vahetasin riided ja läksime poistega õhtustama. Sain tuttavaks lahedate inimestega ning ma olen kohutavalt õnnelik selle üle, et siin inimesed mõistavad sarkasmi. Nii, et eestlane end tõrjutuna Austraalas ei peaks tundma. Inimesed on väga sõbralikud, et see murrab ka kõige õelama eestlase ning teeb ta õnnelikuks. Mis ma enda puhul tähele panin on see, et ma olen hakanud rohkem vabandama ning tere ja head aega ütlema poodides, kus näiteks Eestis ma seda ei teinud. Kui müksan inimest, siis vabandame koos ette ja taha. Mis on tore, sest see tekitab endas hea tunde. Eestis tahes tahtmata lihtsalt muutud ühiskonnaga koos õelaks ning kurjaks. Ürita palju tahad olla viisakas, mingil hetkel sa ikkagi murdud ning muutud külmaks.

Tagasi majja jõudes tabas mind šokk- siin on prussakad ja mitte Eesti pisikesed, siin on kuradi hiiglased. Umbkaudu 5 cm pikad ja lendavad ka veel ning mis eriti tore on, on see, et mul on foobia prussakate vastu. Seega esimese õhtu jooksin ringi nagu hull mürgiga ning tapsin neid.  Tärkas mõte ja mõistmine, et äkki see on mingisugune test, et aeg on saada sellest foobiast üle? 

Rääkides inimestest, siis kõik on nii abivalmis ning tahavad mind aidata. Ma hetkel tean ainult ühte tüdrukut ja see on mu majakaaslase tüdruksõber ning ülejäänud kõik on mehed. Ma olen neile nagu väike õde, kõik poputavad ning aitavad mind. Meestega on alati vinge koos aega veeta, nendega saab teha lolle nalju ning mõnitada nii, et teine nutma ei hakkaks. Nii nagu ka Eestis, on ka siin pealiskaudseid ja rumalaid inimesi, kuid ma olen jälle tänulik , et sattusin õigesse kohta ja minuga samuti mõtlejaid on küllaga. Mis siin halba öelda meeste kui ka naiste kohta on see, et nad joovad siin ikka korralikult, seega kui oled alkoholi ületarbiv eestlane siis jällegi oled leidnud omale uue kodu, kus päike paistab pealekauba. Alkohol on ikka korralikult kallis, üks õlu maksab 9 dollarit. Minu jaoks on odav, sest ei joo pea üldse alkoholi, seega raha jääb rohkem alles.


Järgmine faktor Eestiga sarnane, on see, et tehakse palju narkootikume nädalavahetusti. Kui hakkasin uurima, siis tuli välja, et pea enamus noored teevad siin aineid, küll aga naised piirduvad üldjuhul ainult alkoholiga. 


Mind pani mõtlema, et ometigi kui siin elu nii hea on, siis miks nad kasutavad narkootikume? Nii palju kui näinud olen, on siis kohalikel selline mentaliteet. Nad teevad pool aastat raskelt tööd, et koguda kokku piisavalt suur summa, et minna Euroopasse reisima paariks kuuks või mujale maailma ning sellise pinge tõttu leiavad nad, et parim viis lõõgastumiseks on tarvitada mõnuaineid. Siin teevad seda paljud noored, kuna palk on hea ja saab võimaldada endale.


Räägin veidi süsteemidest ka siin. Nimelt, et saada tax file number võtab see aega 28 päeva. Suures linnas nagu Perth võtab pangakaardi tegemine vaid 5 päeva, kus väiksemas linnas 2 nädalat. Telefonikaardi saad prepaid, ärge võtke telstrat, sellega mul on kohutavad probleemid, lähengi küsin raha tagasi, sest levi ei ole ega tule ka. Pidi olema parim levi kuid mitte midagi ei ole, seega yes optimus on kõige parem, enamustel see siin.


Minu elus algas uus periood, mis muudab mind jällegi uues suunas ning ma ei tea kuhu tulevik mind edasi viib, tean vaid seda, et on praegune hetk ja et see mis mul on, pean väärtustama ja armastama igat minutit. Läksin pühapäeval randa ning kohtusin ühe toreda hollandlasega, kellelt küsisin, et kus sa töötad. Ütles, et make a wish foundationis. Ma kohe küsisin, et kas mul oleks võimalik sama tööd teha ning ta vastas, et anna number ja sulle helistatakse homme. Ma ei suutnud uskuda, kui sain lõpuks kõne ning leppisin järgmiseks päevaks kohtumise. šokk oli veelgi suurem kui kohtumisel sain teada, et kui ma intervjuu järgmine nädal läbin, siis saan tööle amnesty internationalis, kus minu tööks on alguses kaubanduskeskustes inimestega suhelda ning rääkida neile olukorrast Süürias ning paluda annetusi.

Kui ma saan töö ning kui ma teen seda hästi, siis pakutakse mulle sponsorlust ning saan jääda elama Austraaliasse ja palk sellisel juhul on 23-27 dollarit tunnis. Hetkel ma saaks ainult 18 dollarit tunnis, kuid iga inimese pealt on 40 dollarit boonust ka veel.

Sai käidud katsetel, kuid ma ei osutunudki valituks. Eestlasena on raske teha müügitööd, kuna selles töös peab olema üpris pealetükkiv, kohati isegi agresiivselt pealetükkiv, kuna vaja inimene viia staadiumisse, kus tal süda tilgub verd nende inimeste peale ja siis on aeg küsida nende krediitkaardi detaile. See on alati hetk, kus paljud ütlevad, oot oot mida jne. 

Kurb on see, et reaalselt sellest summast, mida inimesed annetavad, jõuab abivajajani kusagil 1 dollarist 5 senti. Ülejäänud kraabivad organisatsioonid endale nn. organisatsiooni kulud.

Töid otsides, leidsin end reaalsuse keskelt, et kõrgharidusega inimesena on minu võimalused siin Austraalias masendavad- kas teha farmitööd või olla kusagil teenindaja. Kuid ma olin mentaalselt selles faasis, kus tahtsin end teostada oma erialal ja jõudis kohale arusaam, et Austraalias seda teha on pea võimatu.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar