27.2.13

Estraalia 3 Osa

Ma tunnen, et hakkan tüdinema Austraaliast. Üldjuhul tulevad Austraaliase, kas ülikooli või keskkooli lõpetanud noored, kes elanud terve elu turvaliselt ning üldjuhul tagasihoidlikku elu ning nüüd on avanenud võimalus end proovile panna ja teada saada milleks nad võimelised on. Mina eriti seda ei otsi, sest elu pani juba mind proovile sellega, et kolisin Tartust Raplasse. Reisinud olen ma ka palju ja pigem leian end mõtlemast millelegi stabiilsemale, kui jalad liivas pidu pannes. 

Minu vanused on siin üldjuhul väga lihtsakoelised ning sisutud. Räägivad nõnda palju, kuid öelda on neil vähe. Mida rohkem ma tutvun siin inimestega ning olles vaikne kuulaja, on üsna selgeks saanud iseloomud ning käitumismaneerid. 

Väga huvitav on see, et kui eestlane arvab, et Eestis inimesi huvitab palju teiste elu, siis siin on asi palju hullem. Kui keegi teeb, ütleb või käitub valesti siis seda arutatakse karjas läbi ning hakatakse välja pakkuma lahendusi. Kui keegi söandas öelda, et miks vaja enda nina toppida teiste asjadesse, siis kästi tal vait olla. Seega kõik üritavad sinu suhet parandada, või sind kellegagi kokku viia või sulle mingisugust ´´head´´ nõu anda, kuidas käituda, olla, elada ning kes teab mida veel. Kui inimesed külla tulid, siis kõik teadsid peaaegu, et kõike juba minust. Mida rääkisin siin kohalikule ´´sõbrale´´ teadsid kõik teised sama hästi, kui oleksin neile rääkinud. ´´Oo, ma olen sinust nii palju kuulnud.´´ Ja nii iga kord kui kellegi uuega kohtun. Kord käis üks noormees mul külas ning vaatasime ainult filmi, siis helistati kõik majaelanikud kohale ning tuldi ja piiluti ning ei suudetud uskuda. See šokeeris mind ikka korralikult.

Oleks ma siia tulnud 3-5 aastat tagasi, oleks ma unistanud siin elamisest, kuid kuna siinne elu on vaid illusioon, siis ei paku mulle see huvi. Inimesed tarvitavad kõike võimalikku mis üldse olemas on, et pääseda reaalsusest ning luues ideaalse peo meeleolu. Usun, et paljud mõtlevad, et ehk sattusid valesse seltskonda. Ehk tõesti.

Hea uudis on see, et kohalikud siin nurisevad samamoodi oma ilma üle, nagu meie seda teeme. Kuulasin vestlust pealt, kus räägiti, et absoluutselt võimatu on teha tööd 40 kraadises kuumuses, seetõttu ka vedeletakse need 2-3 tundi keskpäevast ära, kuni meeletu kuumus on üle läinud ning siis saadakse alles tööd tegema hakata. Talve üle kurdeti ka, kuna talv ei ole väga külm, vast 10c kuid kõrge õhuniiskus ning ookeani tuul teevad selle sama vastikuks kui meil. Seega ei ole siin nii paradiis midagi, on igas riigis inimesi kes oskavad viriseda oma ilma ja elu üle. 

Ka siin on kodutuid ning eriti raske on aborigeenidel, kelle elu Inglaste sissetungil muudeti pea võimatuks ning nüüd on käes ka tagajärjed: joodikud, kodutud ning laiskvorstid. Paljud eestlased on virisenud, et oh nad on kohutavad ning halvad seal, teadmata tagamaid ning ajalugu. Selle ma kohe teisel päeval tegin selgeks kohalikega. Nad rääkisid sellest kõiges üsna häbi sees olles ning tunnistasid, et on kohutav mida tehti nendele ning mis kõige hullem, vaid paar aastat tagasi mõistis valitsus vabandada nende julmuste eest. Loodame parimat aborigeenide jaoks ning loodame, et nad suudavad lõpuks integreeruda, sest muud võimalust enam näha pole, kuna ülejäänud valikud lõigati nende elust aastakümneid tagasi.

                                                                    *    *    * 

Siin olles ma naudin nüüd ilusat ilma ja praktiseerin keelt, muud ma väga ei oskagi öelda. Eks eestlane tuleb ju siia rügama, et saada palju raha, mind see väga ei eruta. Loomulikult Eestis töödates on pinge ilmselgelt suurem ning stress parim sõber sinu kõrval, kuid raha nimel ei peaks end surnuks tõmblema. Samuti ka siin, ma ei taha teha midagi mis mulle ei meeldi, tahaks ikka leida tööd, mis tuleb lõpuks kasuks minu tulevikule.

 Mis mulle meeldib siin, on see, et ma saan olla omaette ning põgusalt puutuda inimestega kokku. Eriti meeldivad mulle eurooplased, nad on toredad, asjalikud ning nendega saab diskuteerida erinevatel teemadel. Ma mõtlengi, et kuidas panna oma tundeid siin ritta, siis võiks öelda, et puudub teatud pinge ning sisukus elust. Sa hakkad kahtlema elu olemuses, kui kõik ümberringi elavad omas illusiooniderikkas turvamullis. Iga kord kui räägin oma elamustest ahhetavad inimesed ning ei suuda uskuda, et inimene on võimeline nii väikese summaga kuus elama, või reisida sellisel moel, ilma, et kaotaks passi, raha ja telefoni võõras riigis. Ja mis reisimine see veel on ilma klubideta või baarideta. Nad alatihti küsivad, et miks loed neid hirmsaid uudiseid maailma kohta, kuna nende maailm piirdub Ameerika ja Austraaliaga. Aasiasse minnakse seksretkele, Euroopasse narko- ja alkoholi retkele, Jaapanisse suusatama, Ameerikasse pidu panema ning kodus rügatakse tööd järgmise reisini.


Siin olles olen mõistnud, et Euroopa on minu kodu. Ajaloolised linnad, rohkem melu ja poliitiliste afääride keskel. Muidugi ka toit!!! Pole seda jubedat deep fried jama.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar