30.10.13

Uus algus

Kui oled noor on andestatav naiivsus, kuid kui oled naiivne ikka veel kolmekümnendates on kindlasti sul kas hälve või oled lihtsalt parandamatu loll. Vaadates oma elukaaslast on tulevik positiivne, sest ta on (kohe) 32 aastane ning parandamatult naiivne ja optimistlik. Seega sobime me ideaalselt kokku- kaks lapsikut, naiivset ja vaba hinge, kes ei juurdu ühte paika. Me otsime koos kuhu lüüa vai maasse ning öelda, et vot siia me ehitame oma kodu.

Elan koos sakslasega Saksamaal ja seda juba vaat, et pool aastat. Eelnevalt olen kuu aega Liibanonis (2010) elanud, kaks kuud Indias (2011), kolm kuud Austraalias(2013) ja ainuke riik kus töötasin nagu hull oli Inglismaa (2013), kuid viibisin seal vaid kaks ja pool nädalat.

Inglismaa kaitseks võin öelda seda, et orjasin korralikult kõik need päevad, elasin koos India prostituudiga kes terroriseeris mind oma väga imelike maailmavaadetega ja ´´ära räägi peale kümmet õhtul´´ lausetega. Toit oli vast kõige hullem mida elus kogenud olen, kvaliteet oli alla nulli ja pidev rasva hais ajas südame pahaks. Seega elasin rangel dieedil (välja arvatud tööl söömised, sest muud varianti polnud ja kõht oli hirmus tühi), nimelt sõin juurvilju, puuvilju ja bio-jogurteid ning jõin ainult gaseerimata vett.

Austraalia oli omamoodi koht või õigemini näotu koht. Miks näotu, kui kõik kes käivad kiidavad takka? Kuna ma olen end ammu leidnud ja tean mida tahan elult, siis Austraalia oli küll üks arusaamatumaid valikuid mida olen enda elu jooksul teinud. Austraalia on just see koht, kus end täis juua, narkootikumidest vaat, et haiglasse tõmmata, olla vahekorras kellega iganes ja mitte mäletada nende nimesid ja nägusid, ning teha rasket tööd, et pärast Eestis korter osta või lihtsalt see raha maha reisida. Ma küll käisin paar korda väljas, kuid alati läksin koju pettunult. Alkoholi ma ei naudi, muid narkootikume samuti mitte ja kõik need uued tutvused inimestega, kelle jaoks on maailma mured arusaamatud ning kauged, tundusid minu jaoks ajaraiskamine. Ma olen alati olnud vaimu inimene ja Austraalias just puudus vaimsus, kriitika ja hoolivus, mis maailmas tegelikult toimub. Austraalia aga oli vajalik minu jaoks, sest just seal kaugel olles õppisin kolm kuud oma elukaaslast (tol hetkel veel tulevast) tundma. Seega otsustasin lennata tagasi Euroopasse, kus kultuur on püha ja teadmised religioon, ning armastus ootamas.

Liibanon oli pigem pikendantud puhkus, kus küll tegin tööd, kuid tutvusin ühe toreda inimesega, kes õpetas mulle kuidas küsida õigeid küsimusi ning lõpetada vastuste otsimine, sest ühel hetkel need vastused tulevad ise minuni. Lihtsalt pean olema valmis, et need saaksid minuni ulatuda.
Nägin ilusaid kohti, kuulsin kurbi lugusid õnneliku lõputa ning lugesin Khalil Gibrani. Aasta siis oli 2010. Olin veel  isiksuse kriisis vaevlev ennast täis ülbik ja need kuu aega Liibanonis muutsid mind alandlikumaks ning avardasid mu silmi probleemidele, mis mind ümbritsevad. Sellest riigist leidsin ma oma kire- võidelda inimõiguste eest.

Indias tegin pool ajast vabatahtlikku tööd ning teise poole reisisin mööda riiki ringi. Kohtudes imeliste inimestega, kes aitasid mind palju. Puutusin kokku ahistamisega, millega kohalikud naised igapäevaselt peavad toime tulema ja see murdis mind põlvili, kuid õpetas tugevamalt enda eest seisma. India õpetas mind olema nahaalne, sest vahel lihtsalt muud moodi ei saa. Sa kas lased end kaltsuna kohelda, või võtad end kokku ja teed tõprale selgeks, et naisega nõnda ei käituta. India on väga kaootiline riik, kuid ainult kaoses leiame me, kes oleme, mida me tahame ja kuidas seda kõike saavutada. Sellest riigist leidsin ma rahu oma hinges ja tundsin, et olen lõpuks valmis astuma sammu edasi oma elus.

Nüüdseks elan Hamburgis ja tuleb tunnistada, et eestlased on palju sõbralikumad, südamlikumad ja avatumad, kui sakslased. Saksamaalt olen leidnud tolerantsuse teiste rahvuste vastu ning nägema neid osa ühiskonnast, mitte kui immigrante. Eesti on siinkohal veel nõnda sügavas stagnaajas.

Selles blogis hakkan kirjutama oma kogemustest Saksamaal. Jaanuaris plaanime kolida edasi Madalmaadesse, kortergi juba välja vaadatud armsas pisikeses linnas nimega Weesp. 

Minu jaoks on see elu huvitav ja põnev, täis seiklusi. Olen õppinud üht, et kodu ei ole riik kus oled sündinud, koht kuhu ostad korteri või ehitad maja, vaid tõeline kodu on koos inimesega, kes on su teine pool.

M.A

1 kommentaar:

  1. Ah, kuidas ma armastan head teksti....

    VastaKustuta