2.4.13

London

Londonisse jõudes olin surmväsinud ja tabas mind ka külmašokk! 40c soojast 15c masendavasse kliimasse. Tuul, vihm, külm.. Lasin emal saata endale talveriided Londonisse, kuna endal oli ainult üks kampsun kaasas ja see oligi kõik. 

Mul polnud aega kohaneda ka. Sain ühe öö oma sõbra juures veetud ja terve aja otsisin endale korterit. Sain kinnituse ka, et töö olemas. Ühesõnaga olin nii üleväsinud ja stress hakkas mind maha murdma.

Leidsin teisel päeval endale korteri peaaegu, et kesklinna. Metrooga sõita vaid 15 minutit ja jalutada 5 min. See korter kuulus ühele India tüdrukule, kes ise elas ka seal aga tal oli oma tuba. Töö hakkas pihta ja tööpäevad kestsid mul 14 tundi. 

Magamatus ja söömatus tõmbasid põhimõtteliselt terve tervise nulli. Minestasin hommikuti, kuna vererõhk oli nii madal, et nõnda valget nägu pole ka albiinodel, tekkisid hingamisprobleemid ning kõigest sellest tekkis stress mis omakorda surus õlgadele ning tekkisid närvivalud. 

Ausalt, ütlen au inimestele, kes lihtsalt suudavad niimoodi elada, sest mina töötasin kokku kaks pool nädalat seal ning lahkusin lõpuks, sest ei tahtnud end leida taas haiglavoodist. 

Seega ka Londonis elamine jäi üürikeseks, mis oligi planeeritud väikese peatusena, kuid ei arvanud, et sellest saab nõnda väike peatus. London õpetas mulle palju rohkem, kui Austraalia oma kolme kuuga. Tööjuures oli minu ülemuseks Poola naine, kes karjus pidevalt ning käsutas ja alandas mind klientide ees, see oli ka üks suurimaid lahkumise põhjuseid. Lõpus ma ikka näitasin talle mida arvasin temast, kui tuli oma sõpradega sinna sööma. Tegin talle aasta sitema teeninduse. 

Koju jõudes tahtsin vaid skypeis paar sõna oma mehega rääkida ning magada, kuid ka seda ei saanud teha sest tuppa hüppas see India tüdruk ning kukkus minu peale räuskama, et mida ma räägin, kell kümme oled vait kui sukk. Peale selle, et tööjuures on vaimsete probleemidega ülemus, siis ka kodus olles ei saanud olla rahulikult, vaid keegi pidevalt terroriseeris. Olin šokeeritud, elasin nagu vangilaagris, kell kümme tuled kustu ja suu kinni. 

Ühel päeval oli ta sõbralik minuga, teisel päeval karjus ja alandas mind, kui vastu julgesin argumenteerida, siis nägin, et palju puudu polnud, et kättpidi kallale oleks tulnud. Sain kohe aru, et tal on närvisüsteem paigast ära ning see hakkas mulle huvi pakkuma. Ma ainult oskasin aimata, millest selline käitumine ning asusin katsetama oma teooriat.

Rääkisin talle, et mul on hea sõbranna prostituut ja kuidas ta peab toime tulema õudustega ning kuidas peab välja kannatama mehi, kes on vastu tahtmist. Rääkisin pikalt ja laialt, kui raske töö tal on ja kui kahestunud isiksuseks selline töö muudab. 

Seejärel istus see India tüdruk maha ning rääkis südamelt ära, et poolteist aastat tagasi oli ta 2 aastat järjest prostituut. Tema arusaamad mehest ja naisest olid nõnda väärastunud, et ma koheselt hakkasin talle kaasa tundma, sest see mida inimene uskus enne on nüüd läinud. Ta vihkab mehi, ta on skeptiline kõige ja kõigi suhtes. Kuid enese kaitseks ütles, nagu seda teeb iga prostituut, et sellist tööd tuleb austada, sest naised rahuldavad mehi, nad pakuvad neile naudinguid ning need prostituudid peaksid olema uhked. Selles suhtes, et väga ilus kõne ja kõik teoorias kõlas ju kaunilt, kuid olen kohtunud prostituutidega, olen teinud palju uurimustöid ning kirjutanud oma lõputöögi nende kohta ning ükski naine ei ole öelnud, nii raamatus, uuringutes kui ka minuga kohtudes, et see töö on suurepärane, sest suust võib inimene välja ajada kõike, kuid silmad alati räägivad tõtt ja see tõde mis paistis nende kõikide silmest, oli õudus, appikarje ja laastatud isiksus.

Viimase tööpäeva öösel koju jõudes, ootas mind ees üllatus mis muutus šokiks, kuna tuppa minnes polnud seal mu kohvrit ja passi. Mõtlesin, et no varas see olla ka ei saanud, kuna minu hirmkallis sülearvuti istus ilusasti voodil. Läksin kõrval tuppa ning nõudsin mis siin toimub. Tema siis hakkas oma sõbralikul ja rõõmsal hääletoonil seletama, et kuna ma olin kodust eemal terve nädalavahetuse hakkas tema muretsema, et võtmeid tagasi ei toonud (ta teadis, et lahkun esmaspäeval riigist) ja mõtles sellepeale, et ma tulen tagasi siis kui teda pole ja varastan tema asjad ära. Puhkesin naerma ja ütlesin, et miks sa siis minu sülearvutit ära ei võtnud, see maksab rohkem kui sinu kõik asjad siin korteris kokku, sest tõepoolest seal peale voodite ja ühe kapi midagi muud ei olnudki.

Uskumatu inimene ja seegi polnud veel kõik, sest hakkas veel minult raha välja pressima, et oi gaas oli see kuu kallis. Ütlesin, et pole ma siin kahte nädalatki elanud, et millest sa jahud. No 50 naela võiksid gaasi eest maksta. Hea, et ma olin nii taibukas ning peitsin kõik raha ühte salajasse kotikesse ära ning avasin oma rahakoti, kus oli ainult 10 naela. Võtsin selle välja ja ütlesin, et see on kõik mis mul on ning ütlesin, et rohkem kahjuks pole sulle anda kuid loodan, et saad midagi ilusat endale selle eest osta ning hakkasin pakkima, et kiirelt minema saada sealt. Miks ma selle 10 naela andsin? Just sellepärast, et mul oli temast lihtsalt kahju, ning raha minu jaoks ei tähenda midagi, see oli minu 14 tunni teenitud tip tööjuurest, võtku ja olgu õnnelik. 

Hommikul vara lendasin tagasi Eestisse ning oh imet, nii ilusat ilma ei näinud ma isegi korraks Londonis. Selle kahe poole nädalaga teenisin seal kokku terve Austraalias raisatud raha ja pealegi.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar