23.9.14

Eelistame Olmemuresid Armastusele ja Õnnele

Iga kultuur tõlgendab elu omamoodi. Igal kultuuril on omad teooriad elu ja surma kohta. Karma võlgadest kuni kristluseni, mille teooria keskmeks on kannatuste rada ja nendest üle saada. Õnnelikuks saad surres.

Olen uurinud igasugu teooriaid ning üritanud nendest luua oma, kuid alati lahendus justkui põgeneks viimasel hetkel mu haardest, asendudes uute tundmatute küsimustega.

Minu ümber on inimesed, kes palvetasid minu eest nii Kristuse kui Allahi poole,  ka neid kes väitsid, et ma ise olen kaela tõmmanud selle, mis minuga on juhtunud. Oleksin ehk seda viimast uskunud, kui poleks mul venda, kellel esineb sama probleem nagu minul. Seega jääb üle Karma võlg ehk eelmise elu vead, millele ilmselgelt vastust ei leidu siin maailmas.

Mida aga olen märganud, et ma muretsen nii rumalate ja lollide asjade pärast. Näiteks, rumal android, miks mul iphonei pole. Kas pole mitte idiootne mõte, kui maailmas on sõjad, näljad ja sadu tuhandeid naisi vägistatakse, mehi piinatakse ja tapetake ning lapsed sünnivad kannatama, aru saamata, mida nad halvasti teinud on. Kui idiootne tundub mõte uuest iphonist nüüd?

Vahel leian end muretsemast, et kohver on vaja lahti pakkida, sättides see elu ja surma küsimuseks. Miks ma ei naudi väikest puhkemomenti ja ei paki aeg ajalt? Selle asemel, et nautida kallistusi oma kallimaga, ma pakin ja hiljem on vaja juba sööma minna või tulevad muud asjad peale. See kindlasti pole ainult mina, vaid me tõstame inimestest, tunnetest ja puudutustest kõrgemale asjad, nagu nutitelefonid, kodutööd ja muu müra ümberringi. Mitu korda peab nuga südamesse lööma, et me seisataks ja valiks tunded, armastuse ja lihtsa näost näkku suhtluse?

Usun, et ühiskond on nagu laine, ta tõmbab endaga kaasa ja paratamatult avastad end loksumast samas laines miljonitega ja kui juba seal sees oled, siis väljapääs on raske, sest meie ühiskond on loodud mugavuse ja harjumuste taladele.

Tean inimesi kes ostavad nagu harakad kalleid luksus brände kokku. Selle paari tuhande eurose eseme asemel oleksid saanud paarikümnese eurose ja annetada ülejäänud nendele, kelle pärast tõmbasid endale jäävee kaela, mille tegelik mõte oli annetada raha selle kampaania raames. Paljud aga valasid endale jäävee kaela ja said tunda end tegijatena, kuid raha ei laekunud kusagile. Või need kes viskavad täiesti terveid asju prügikasti, mida mõni vaene inimene võib-olla väga vajaks. 

Kui kahepalgeline on meie ühiskond. Raha ei ole, kuid ikka sõidetakse mitme autoga. Raha ei ole, kuid ikka ostetakse kalleid uusi jalanõusid, sest ´´uus mood´´ pressib peale. Raha ei ole, kuid telefon peab ikka olema uus. Mul hakkab enda pärast paha, et aeg ajal avastan end samast paadist selliste inimestega. Et ma leian endale muugavaid vabandusi. Ja nii näen enda ümber sadu tuhandeid selliseid ja veel hullemaid. 

Muidug pole mõtet nagu kitsipunn ka elada, et raha koguneb munamäeks aga ise elad vaesuses. Ei, ma räägin lihtsast ületarbimisest ja ülejõu elamisest.

Me muretseme valede asjade pärast ja unustame inimhinge ja lihtsa tõe, et elu mõte on olla õnnelik ja soovida olla õnnelik, mitte uputada end olmemuredesse. 


M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar