20.11.14

Jordaania 1 Osa

Olen pea igal aastal käinud reisimas ja üritan alati valida midagi omapärast ja niinimetatud hooajavälist reisi. See aasta tulin ma mõttele, et Jordaania on super koht kuhu minna, kuna olen suur Lähis-Ida ja islamimaade fänn. Olen käinud Egiptuses, Liibanonis, Türgis ja nüüd siis võin julgelt öelda, et ka Jordaanias. Üritasin uurida Iraani kohta, kuid viisa kättesaamine pidi olema üsna keeruline ja selle asjaajamine samuti. Saudi-Araabiasse ma polekski saanud, kui siis ainult grupis (miinimum 4 inimest), kuna ei ole abielus ja riiki saan siseneda ainult koos saatjaga (abikaasa või lähisugulane, st. isa, vend). Jordaania seega kõlas kõikidest varjantidest kõige paremini, kuna mingeid piiranguid minule, kui naisele ei ole ja viisa sai kätte piirilt.

Kujutan ette, et paljud kes loevad, mõtlevad kohe uudistele ja Jordaania naabritele ( Israel, Palestiina, Süüria ja Iraak). Loomulikult meie meedia nõjatub 90% ulatuses Ameerika propagandale ja kõike mida me telekast näeme ja arvutist loeme, me usume. Mina ei uskunud ja tänu sellele reisisin riiki, mis jättis sügava märgi minu hinge. Ma pole enda terve elu jooksul reisides kohanud nii heasüdamlikke inimesi, kui seda on jordaanlased. Absoluutselt fantastilised inimesed!

Esiteks riik on VÄGA turvaline, kuna ta asub üsna problemaatiliste riikide vahel, on riigi piir turvatud kahe kordselt, kui mitte rohkemgi. Politsei on maantee ääres iga 20 kilomeetri järel ja mitte selline politsei nagu Egiptuses, kellel AK-47 õlal, vaid kui täiesti tavaline Eestimaa maanteepolitsei. Riik on väga arenenud ja moderne. Loomulikult jätsin kõik Euroopa riided koju ja katsin enda keha kinni, kuna ma usun, et kuhu riiki sa lähed, sa PEAD austama selle riigi tavasid. Euroopasse pole probleemi tulla üleni kaetud, kuna siin kõigil on täiesti suva, kuid islamimaades on taunitav, et naine paljastab oma keha. Mul polnud mingit probleemi ja hea meelega katsin end kinni, kuna päike oli üsna intensiivne. See pani mind aru saama, miks nii mehed kui ka naised kandsid pikki riideid. Ega väga ei kuule ju nahavähist Lähis- Idas, kuigi paljud naised on ürpis heleda nahaga.

Kuna aega riiki avastada vaid kümme päeva, siis pidin leidma kõige huvitavamad kohad, mida külastada ja seega otsustasin alustada seljakotirännust ja lõpetada kuurortis end välja puhates. Saabusime lennujaama 6 novembril vastu 7 novembrit ( hotelli jõudsime umbes 1 paiku öösel). Lennujaamas läks kõik ladusalt. Viisa sai makstud 40 € , näost pilt tehtud ja kõik see võttis kokku umbes 5 minutit. Tavaliselt Euroopast väljapoole reisimine on suur peavalu.

Amman on Jordaania pealinn ja ma ütleks, et ühest tervest päevast piisab, et näha enamus asju. Me käisime vaatamas Roman Amphitheater ja The Citadel (Jabal al Qala). Pidime jõudma veel King Abdullah Mosque vaatama, kuid jäime hiljaks sellega.

Jordaanlased armastavad oma kuningat väga ja nii mõnigi fännab kuningannat. Kui googeldate Queen Rania, siis mõistate. Arvamused on küll tema kohta vastandlikud, kuna paljud peavad teda palestiinlaseks rohkem, kui jordaanlaseks (sündis Palestiinas). Kuid ta on riigile palju head teinud. Ta on tuntud heategevusega ja on loonud töökohti puuetega inimestele. Vana kuningas oli ka väga armastatud rahva seas. Hussein of Jordan kutsuti teda, oli huvitav mees. Tema esimene naine on pärit Kairost, kellega lahutati kaks aastat kestnud abielu. Teine naine oli inglane, kellega lahutati samuti abielu (on praeguse kuninga ema). Kolmas naine suri lennuõnnetuse tagajärjel ning kelle järgi nimetati Ammani lennujaam Queen Alia. Väga armastatud naine rahva poolt. Tema lõi ühenduse Office of the Queen of Jordan, mille kaudu finantseeris sotsiaalseid projekte üle riigi. Ta isegi lapsendas põgenikelaagrist ühe 5 aastase orvu. Viimane ehk neljas naine, ameeriklanna ütles lahti oma kodakondsusest, et abielluda vana kuningaga. Teda hakati nimetama Noor Al- Hussein  ehk Husseini valgus. Kõik naised olid eri aegadel abielus kuningaga.


Tagasi reisi juurde. Kusagil linnapeal saime tuttavaks ühe mehega, kes rääkis, et ta sündis Saksamaal, Berliinis ja valdas puhtalt saksa keelt. Tema oli päris huvitav kuju, kaaslane näris kohe läbi , mis ja kes ta on. Nimelt hakkas ta meile oma kurvast elust rääkima, et ema tuli rasedana Jordaaniasse sünnitama ja siis mindi Saksamaale tagasi, kuid tema ei saanud saksa kodakondsust. No ja töötas ja elas seal, kuid ei maksnud makse ja ta pandi vangi, ning visati riigist välja. Läks kohtusse ja tõestas, et tal pole ühtegi sugulast Jordaanias, et terve perekond on Saksamaal ja omavad saksa kodakondsust. Seega peab ta Saksamaalt eemal olema 3 aastat, et saaks tagasi tulla under family reunion law. Minu kaaslane, aus nagu ta on ütles kohe otse näkku välja, et oma mure, et makse ei maksnud ja nüüd istud oma supi sees. Huvitav on see, et saklased ei tunne kaasa kui sa oled näiteks midagi valesti teinud. Alati ütlevad, et see on sinu enda süü ja nüüd peab leppima tagajärjega. Eks ta nii ole jah aga sellegipoolest ei saatnud me teda pikalt vaid lasime tal meie seltskonnas olla. Ta näitas meile veidi ringi, kus saab odavamalt suveniire. Mina muidugi kauplesin seal nii kuidas sain ja kauplesin endale kaks kashmiiri salli 12 €. Ma selle mehe nime nüüd ei mäleta, kuid nimetame teda berliinlaseks, näitas meile parimat kohalikku kalarestorani Ammanis- Sara Seafood Restaurant. Ausalt öeldes parim tõepoolest ja see kogus mis toodi meile kahepeale ette, oli lausa naeruväärselt suur. 


Amman Pasha hotell, kus ööbisime oli tagasihoidlik, kuid samas oli sel kahe tärni hotellil kõik vajalik olemas. Kahepeale kokku kolme öö eest maksime 110€. Katuselt oli panoraam vaade linnale ja mis kõige toredam, hotell pakkus Palestiina põgenikele varjupaika. Esimesel korrusel oli ka väike restoran, kus õhtuti nautisime shishat  ja parim värske mahl minu elus, mida proovinud olen- sidrunimahl piparmündiga. Seda saab ise ka kodus teha. Võta jää ja pane mikserisse, pressi üks sidrun ja lisa piparmünti ja mikserda ühtlaseks massiks. Kui on liiga hapu, lisa näiteks kookose suhkurt. Imeline!!

8 novembril oli meil võetud day tour Amman-Jerash-Madaba-Mount Nebo-Dead Sea-Amman.
Kõige huvitavam oli kindlasti Jerash. Vana Rooma linn ja väga hästi säilinud. Meil oli hästi kift giid, kes rääkis olulisemast ja viskas paar nalja siin ja seal. Kõik tänapäeva kaubanduskeskused, kanalisatsioon, veesüsteem ja näiteks jalakäiatele mõeldud tee on loodud roomlaste poolt. Pärast roomlasi oli tuhat aastat alaarengut Euroopas.






























Jerashist sõitsime edasi Madabasse, mis on tuntud Bütsantsi kirikus asuva mosaiigist kaardi poolest. Üpris detailselt tehtud kaart tolleaja kohta, kus inimestel polnud otsest ülevaadet, nagu meil tänapäeval, kas lennukite või satelliitidega. Selline mosaiigi valmistamine võis võtta neil mitmeid kuid, kuna kivimid toodi kõrbest, lõhuti tükkideks ja seejärel lõigati need omakorda mosaiigi kildudeks.



Teepeale jäi ka ette Mount Nebo, kuhu arvatavasti Mooses on maetud. Mulle väga meeldis Jordaanias see, kuidas islam ja kristlus sulandusid omavahel hästi kokku ja kellelgi polnud probleemi üksteisega. Sama nägin ka Liibanonis.


Lõpetasime Surnumeres, kus nalja jätkus kauemaks. Ürita palju tahad, ujuda polnud võimalik. Nagu hüljes selili ja jalad taevapoole hulpisid koos lainetega. Tegime ka mudamaski kehale ja saime kõhutäie üksteise üle naerda. Võin öelda, et maailma kõige madalamas punktis on käidud (ju tuleb siis Mount Everest ette võtta järgmiseks).

Vajusime väsinuna hotelli magama, kuna järgmisel hommikul oli varajane äratus- 6.30 buss Petrasse.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar