23.11.14

Jordaania 2 Osa

Hommikul vara bussile minek oli suht raske, kuna pidime üles ärkama kusagil peale viite, sest taksojuht tuli meile järele 5.50. Kõige nõmedam oli see, et keset maailma magusamat und hakkab otse kõrva sisse laulma kell 5 hommikul esimene palve. Siis oli küll tunne, et MIKS!!!??? Kuna äratuskell oli meil pandud kusagile 5.25 ja see 25 minutit und oli tähtis. Vähemal tol hetkel tundus see nii.

Buss lahkus 6.30 jaamast ja sõiduaeg oli kusagil 4 tundi. Mõtlesin, et kuidas see võimalik on, sõita 241 kilomeetrit 4 tundi? Pärast tund aega bussiga sõitmist sain ma vastuse- kohvipaus. Loomulikult, kui buss sõidab 4 tundi, siis kohvipaus on normaalne, miks mitte? Euroopas tähendab kohvipaus kusagil 5 minutit, Lähis-Idas aga 30 minutit. Seega oli asi arusaadav miks me sõidame neli tundi. 

Nagu ikka jooksid taksojuhid kohe meid ´´abistama´´. Saime 7 euriga taksojuhi, kes viis meid hotelli, kuhu saime oma kotid ära pandud, sest meie tegelik ööbimiskoht asus Little Petras, mis on umbes 10 km kaugusel Petrast. Hotelli omanik oli Uus Meremaalt pärit naine, kes abiellus kohaliku beduiiniga. Tema nätas meile kätte põhi kohad kuhu minna täna ja kuhu minna homme. Olime väga põnevil, kuna Petra on üks seitsmest maailmaimest. Nüüd võin uhkusega öelda, et olen näinud nelja uut maailmaimet - Giza püramiidid, Taj Mahal, Kolosseum ja Petra. Nägemata on veel Machu Picchu, Chichen Itza ja Hiina müür. Küll jõuab!








































Teadsime ette, et tuleb üks võimas kõndimine. Minu operatsioonist oli tolleks hetkeks möödas natukene üle kahe kuu. Hmm, see pani küll mind mõtlema, et kas ma olen loll või lihtsalt surun oma piire? Kes teab, aga esimesel päeval matkasime kokku 16 kilomeetrit ja teisel päeval kusagil 20 kilomeetri kandis. Pärast esimest päeva olin ma laip! Vajusin voodisse ja põõnasin hommikuni välja ja oh mu luud ja liigesed hommikul- ma käisin nagu puu pakk ringi.  Aga see oli igat sekundit väärt, sest mida me nägime oli lihtsalt maagiline!!!!

Teisel päeval otsustasime, et ei suuda enam neid tuhandeid trepiastmeid kõndida ja tegime sohki veidi. Leidsime ühe toreda Kanada perekonna kellega jagasime kulud pooleks, et minna tagant kaudu Petrasse ehk me ei pidanud kõndima kloostrisse tuhat trepiastet, kuna tagasi minek oli samat teed pidi. Seega sõitsime mägedesse ja koos giidiga matkasime paar kilomeetrit mägede naljal. Oh seda vaadet. See oli parim otsus meil, nägime rohkem kui paljud teised, kes Petrat vaatama tulid.


Kui lõpuks kloostri juurde jõudsime, oli meil kõigl suu pärani lahti. Mõned asjad on lihtsalt nõnda ilusad, et sa ei oska öelda mitte kui midagi, vaid lihtsalt hämmeldunult üritad hoomata kõike seda ilu enda ümber. Seesamune klooster valmis 100 aastat pärast meie aega. Ostsime ühe suure vee pudeli ja istusime ning vaatasime seda ilusat ehitist. Ilm oli mõnus ja inimesi oli veel vähe, sest enamus ronisid neid neetuid trepiastmeid.



Hiljem kui treppidest alla hakkasime kõndima, ergutasime inimesi, ´´peaaegu olete kohal´´ või ´´veel natukene, ära anna alla´´, ise mõeldes, et jeerum tuhat ülesse ja tuhat alla, plus ega see kõik polnud. Hea, et tegime väikese petuka, sest tänu sellele oli tahtmist ja jaksu kõike näha, ning tõepoolest nägime me pea kõike Petras.


Ööbisime Seven Wonders Bedouin Camp ja sõna otseses mõttes oli see laager. Magasime telgis, mitte sellises nagu tänapäeval inimesed matkamiseks kaasa võtavad vaid ikka nagu väikese maja kujuga telgid. Öösel oli küll külm, kuid mitte nende nelja sooja teki all. 



Toit oli seal parim mida saime ja mulle väga meeldis kuidas enne söömaminekut kõik istusid suures telgis ümber tule. Inimesed said nii üksteisega tutvuda ja pakuti sooja teed. Üleüldse Lähis-Idas on väga tüüpiline, et juuakse päevas mitu tassi teed. Soe tee jahutab keha paremini maha, kui külm vesi. Kui selle triki ära õpid, siis higistamine on välistatud. Kuna ma olen alati üks suur higistaja, leidsin Indias, et tass sooja teed jahutab keha ja ei pane higistama. Nüüd joon alati sooja ilmaga sooja teed.
























Petra aeg hakkas meil otsa saama ja naljakas oli see, et ma kogemata broneerisin kaks ööd Petras, kuigi tegelikult pidin kolmeks ööks. Kuid olen väga õnnelik, et nii läks, kuna kahest tervest päevast piisas Petra nägemiseks ja saime ühe öö Wadi Rumi kõrbes, mis oli üli kift kogemus. Pidime järjekordselt varakult tõusma, kuna buss lahkus 6.30 Wadi Rumi. Uus koht ja uued seiklused ootasid meid ees. 



Petras kohtasime ühte kümne aastast poissi, kes kolis koos emaga Petrasse, kui ta oli kolme aastane. Tema inglise keel oli ideaalne ja ema abiellus beduiiniga, ning elab nüüd koopas. Ta algselt tuli turismireisile, kuid poissi vaadates oli näha, et eostati ka see väike poiss siin. 

Hästi kift poiss ja kui uhkelt ta rääkis, et tal on oma eesel ja koobas. See pani mind mõtlema tänapäeva maailmast, kuidas surutakse, et haridus on elu mõte ja ainult nii jõuad elus kaugele. See noor poiss oli sellist elu haridust saanud, et temaga võis kõigest rääkida. Ta teadis maailmast väga palju ja oskas erinevaid keeli. Kõige tähtsam haridus elus on just elu oma haridus, kuidas sa õpid oma vigadest, kui palju sa oled valmis inimesi kuulama ja informatsiooni omama. Kui vaid osatakse vaadata siin maailmas kaugemale paberist, nii mõnigi geenius saaks oma ideid realiseerida. 

See poiss jättis mu südamesse sügava jälje, kuna ta meenutas väga mind ennast. Ausalt öeldes ei õpetanud ei keskkool ega ülikool mind elus hakkama saama, armastama, makse maksma ja rahaga läbi käima. Eks iga inimene on erinev ja ka minu mehe arusaam on minu omast täiesti erinev ja omamoodi see toimib tema jaoks. Kel vaja haridust, et edukaks saada, kel mitte. Minu unistuste juures väga haridus midagi ei loe, loeb kogemus.

M.A

1 kommentaar: