6.7.15

Rasedus

Juhtus nii, et detsembri alguses jäin ootamatult rasedaks ja sellest ise sain teada alles teisel raseduskuul. Miks nii hilja? Kuna mingeid sümptomeid otseselt ei olnudki.
Septembris alles oli mul raske operatsioon, kus siis eemaldati mul desmoid tuumor, koos rinnalihase ja kahe ribiga. Sellest taastumine võttis kuid aega ja kuna rinnalihast enam ei ole, siis keha siiani harjub muutustega, plus vaja harjuda veel rasedusega.

Operatsiooni tulemusena läks kehas hormonaalne tasakaal sassi ja tekkis munasarja tsüst, mille tagajärjel päevad jäid ära ning raviks pidin võtma hormoontablette, kusagil 5 päeva ja nii see läks.

Alguses oli küll hirm, kuna just sellel kasvajal on umbes 40% ulatuses oht tagasi tulla. Seega peas oli kaks küsimust, KUI see kasvaja tagasi tuleb, kas ma suudan raseduse välja kanda ja ise terveks jääda ja KAS on võimalik, et kasvaja võib lapsele kas üle kanduda või tuleb see tagasi aga hoopis temal. Õnneks arst rahustas maha ja ütles, et rasedusega muutub keha palju tugevamaks ja midagi eluohtlikku siin ei ole. 

Nüüdseks olen rase seitse ja pool kuud ning tunnen, et lapsega on kõik korras. Tahangi veidi kirjutada omamoodi rasedusest ehk olen võtnud seisukoha, et ma ei loe mingeid foorumeid, raamatuid ega lähe ühessegi ettevalmistus kursusele. Ma toetun oma instinktidele 100%lt ja eiran igasugu nõukogude hüpohondriat ja kanaemade kaagutamist.

Miks ma nii teen? Teen seda just selletõttu, et tänu tervisehädale, mis mind saatnud sünnist saati nagu kõhukinnisus, mille tekitas piima joomine, liha söömine ja valge jahu tarbimine. Arusaamise ja tulemuseni jõudsin alles 22 aastaselt, kui lõpetasin piima ja valge jahu tarbimise ning hakkasin liha koguseid vähendama. Lihast vabanemiseks võttis aega mul kaks aastat ehk 24 eluaastaks olin lihast täielikult loobunud ja soolestik sai täiesti korda ning enesetunne paranes samuti. 

Rasedaks jäädes ei tekkinud liha isu ja küll kuulsin igast suunast pahandavaid noote, et ´´tapad oma last´´, ´´rase PEAB sööma liha´´ jne. Ma olen õnnelik, et jäin endale kindlaks ja alati ütlesin, et kui tekib isu, ei pane endale kätt ette. Nüüd, üle seitsme kuu rase, pole tekkinud isu, mis tähendab, et keha on rahul ja ei vaevle puuduses. 

Kuna mul oli raske operatsioon üsna hiljuti , siis võeti igasugu veretestid, verenäitajad, mineraalide ja vitamiinide näitajad. Absoluutselt kõik olid korras, välja arvatud muidugi D vitamiin, mis on siin põhjamaades täiesti tavaline nähtus. Nüüdseks on seegi korras ja laps on eriti tegus ja tubli.


Hakkasin teda tundma juba kusagil kolmanda kuu keskel ja neljandal kuul sain videosse, kuidas ta jõusaalis käis. Nimetan siiani tema aktiivsust jõusaalis käimisena, küll tal käed ja jalad käivad vaheldumisi. Peale selle meeldib talle minu puudutustele vastata (video). Siis vahel kiusan teda sedasi.

Toitumisest siis nii palju,et söön toorest sushit, jumaldan hallitusjuustu ja Brie juustu. Saunas on mõnus käia ja just aurusaunas, mees masseerib iga päev mu jalgu ja tallaaluseid, rasedate massaaž on elupäästja ja lennukiga olen lennanud terve raseduse aja- eostamisest kuni eelmise nädalani- vähemalt kord kuus kindlasti. Juuni kuu oli eriti lennurohke, kusagil 8 korda sai lennatud. Soovitan kindlasti investeerida tugisukkadesse, mis stimuleerivad vereringet. Siiani kasutan ja turseid jalgades ei ole veel esinenud. 

Rasedus ei ole haigus ja seda ei tohiks niimoodi võtta. Et nüüd ma vedelen ja ei tee midagi ning söön sisse, mida annab. Mina keelan igasugu krõpse, burgereid ja gaseeritud jooke, kuna tean, et laps ega ka mina sealt midagi ei saa, selle asemel pistan suhu mingi alternatiivi. Raseduse alguses ei suutnud vastu pidada ja võtsin Burger Kingist kalaburgeri. Magamata öö, mul kui ka mehel, kuna kõhuvalud olid kohutavad. Pärast seda, hambad ristis keelan igasugu rämpsu endale. Kaalu on nüüdseks juurde tulnud 7 kilo, kuna eelnevalt olin alakaaluline operatsiooni tõttu (kaotasin operatsiooniga kusagil 3-4 kg). 

Rasedus on kõigile väga individuaalne ja ma ütleks nii palju, et rasedusega õppisin ma reaalselt tundma vitamiine. Lugesin netist läbi kõik inglise keelsed materjalid, mis vitamiin sobib millega, mida rasedal oleks vaja ja mis on nn ravimitööstuse propaganda. Talvel kindlasti D vitamiin, kes kala kaks korda nädalas ei söö, siis omega3 ja enne magama minekut magneesium, kuna enamus jalakrambid esinevad just öösel ja magneesiumit seega tuleks ka võtta enne magamaminekut.

Rauaga on selline lugu, et raua imendumist takistab kaltsium ehk need kes näsivad liha, üldjuhul joovad kas piima kõrvale või kaste on tehtud piimatoodetest. Need tuleks hoida omavahel lahus. Ise sõin iga päev tuju järgi, küll isutas juurviljasupi järele, teine kord tatrapudru ja halloumi juust on minu igapäevane valguallikas (21% valke). Puuviljad on olnud parimad sõbrad terve raseduse vältel. Eriti mango, arbuus, kiivi, maasikad, vaarikad, nektariin ja ploom. Eriti soovitan kiivit, ploome, nektariine nendele, kellel raseduse ajal on kõhukinnisus. Räägitakse, et puuviljasuhkur teeb lapse paksuks, olen sellega siis nõus, kes saavad oma päevase suhkru koguse valmistoidust või magusast. Suhkrust võõrutasin samuti end aasta tagasi, võttis kusagil 2 nädalat aega ja toidul on nüüd ka toidu maitse. Soola lisan väga harva ja ainult kivisoola. See võib mõne jaoks tunduda, et ma keelan end, kuid see pole nii.

Meil kõigil on instinktid ja kurb on näha, et neid eiratakse, sest keha on kui raamat, mida on lihtne lugeda, kui vaid soovi on. Keha väljendab väga selgelt, mida ta soovib, mida mitte ja mis on halb, mis hea. On lihtne öelda, las olla ja tegeleda tagajärgedega, öeldes arstile: ´´Ravige mind terveks. Andke mulle antibiootikume ja muid rohte.´´ Ma olen terve elu tugeva immuunsussüsteemiga olnud ja kasvaja ei ole miski, mille korjad üles, see on üldjuhul ikka geneetiline. Tuleb end distsiplineerida ja õppida ütlema ei ka iseendale.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar