18.8.15

Mõeldes tagasi

Neli nädalat on veel jäänud raseduse lõpuni. Siiani olen vaid närvivaludes piinelnud. Küll põlvedest puusadesse, sealt edasi selga ja nüüd oleme tagasi puusanärvi valu juures. Lisaks sain alaselja valu ka otsa. Ühesõnaga hea rasedus, ütleksid arstid.

Olen näinud kahte unenägu poisist. Esimeses unenäos nägin, et ta sündis 3200g ja üleeile nägin, et ta sünnib siis, kui vihm saabub. Mitte niisama sutsakas ja päike paistab edasi, vaid selline madalrõhkkond koos tumeda masendava taevaga. Läksin siis kiirelt yr.no ja uurisin Oslo ilma ja näitas, et augustis tuleb ainult ühel päeval vihma, milleks on 25 august. Seega tundub, et ta tuleb ikka septembri kuus (nagu peaks). Muidugi kunagi ju ilma ette teada ei saa, jääb vaid üle vaadata aknast välja ja anda hinnang. 

Huvitav aeg on kätte jõudnud rasedus faasis, kus ma vaatan palju tagasi ja mõtlen sellele 40 nädalat kestvale teekonnale. Kui ma teada sain oma rasedusest (polnud planeeritud), ei hüpanud ma õnnest lakke ega ka nutnud silmi peast välja, et mida teha, kas jätta laps alles või mitte. Antud sai endale lubadus, et 25 aastaselt jääb laps mulle igal juhul alles. Oma lubadustest ma ei tagane. 

Kuid see segadus minu sees, et mida ma teen selle lapsega? Kuidas ma tema eest hoolitsen, ma ju äsja sain oma käe liikuma ja vaja veel järelkontrollis käia (septembris 2014 oli raske operatsioon, kus eemaldati rindkere tuumor koos kahe ribi ja rinnalihasega, rasedaks jäin detsember 2014). Kuidas mu keha vastu peab rasedusele? Kõik sellised küsimused olid tol ajal minu jaoks tähtsad ja tagasi vaadates ma ei teeks midagi teisiti. Need olid väärt küsimused ja lapse jaoks peaksin ma terve olema ning võimeline tema eest hoolitsema. Üllataval kombel mu keha on tugev ja ehk saab selle panna mu noorusele. Kui ma ära sünnitan, siis peaksin omale medali andma, sest 3 aasta jooksul elada üle streptokokk sepsis (kolm päeva kuntstlikus koomas), Desmoid tuumor ja sünnitus- tõesti?? Inimkeha on ikka täis imesid!

Kindlasti on paljusid emasid, kes ootavad emaks saamist ja rasedus, olgu see kui õnnetu ja valus, naudivad nad igat hetke ja kallistavad oma kõhtu. Minu jaoks oli aga see teekond täpselt vajalikult 9 kuud pikk. Esimesed viis kuud lihtsalt oli mul miski kõhus ja elas minu arvelt. Liigutas end nagu hullumeelne, kutsusime mehega teda tulnukaks täiesti alguses, kuna lihtsalt silme ette tuli see film. Kui alguses oma kõhtu liikumas nägin, siis ma alati olin nii hirmul ja vaatasin seda lihtsalt sõnatult. Emotsionaalselt elasin oma elu edasi täpselt nii nagu enne rasedust. Kõik on normaalne ja elu on lill.

Kusagil viienda kuu keskel tekkisid õhtuti hellushetked, mitte igal õhtul, kuid kord nädalas vast. Mõtlesin, et vaat kui huvitav ja uus väljakutse mulle saadeti. Mõtlesin ta silmavärvile ja mis iseloomuga ta tulla võiks. Siis magama jäädes hakkas ta jaurama ja hellus kadus, kui udu. 

Mida aeg edasi seda rohkem tekkis kiindumus. Õppisin teda tundma. Mis asendis ma kindlasti olla ei tohiks, kui pikalt ma võin kõndida, enne kui annab mulle tou kirja ja mis toidud on temale meelepärasemad. Kui oma keha kuulata, siis saab palju head tehtud ja tänu sellele, et oma keha tunnetan hästi ja instinktid tugevad, siis oskasin ära tunnetada mis pidi ta mul kõhus on ja kuna tal halb päev on. Avastasin ka, et kui mul oli näiteks väga raske öö, kuna seljavalud lihtsalt viisid mind hüsteeria piirile, ta vaikis enamus aja ja lasi mul puhata. Nendel päevadel muidugi hirmuga mõtlesin, et mis temaga juhtus, et käib tal ju pidev pidu, kuid nii kui käe kõhule panin, vastas ta liigutusega, nagu aru saades, et ma küsin, kas kõik korras?

Me õpime oma keha tundma üpris noorelt ja üldjuhul algab ju see oma seksuaalsuse avastamisega. Kindlasti tahan oma lastele edasi anda teadmise, et oma keha tuleb tunda, kuna sedasi avastame ka haigusi kohtadest, kus vanemad üldjuhul tõmbavad käe ära ja ütlevad fui, ära puutu, nagu see oleks midagi räpast. Sealt edasi hakkab pall veerema ja tekib häbenemine rääkimast intiimsusest, meie suguorganitest ja mis on seksuaalvahekord. On normaalne oma rindu kobada pesus olles ja on normaalne vaadata oma nabaalust peegliga kord kuus. Lapsevanemana on ehk raske rääkida sellistel teemadel lapsega, kuna enamus ju sündinud nõuka ajal, kus peaaegu kõik oli tabu ja eriti seksist rääkimine oli täiesti välistatud. Kured tõid lapsed ja sellega asi piirduski.

Nüüd viimasel kuul on tekkinud suur soov oma last kätel hoida juba ja teda nunnutada. Linnas kõndides näen teisi emasid oma väikeste lastega, siis vaatan, et oi kui nunnu ja kui pisikene. Hellusehetked on kasvanud ja võib öelda, et ma vist isegi täitsa armastan oma last, veel kindel ei ole, kuid selles pole kahtlustki, et kui ta mulle sülle pannakse, siis ´´vist´´ asendub ´´absolutismiga´´. Paljud emad vangutavad päid, et kuidas saad nii mõelda, kuid see on kõik protsess ja need kahtluse ja hirmu etapid tuleb läbida, et jõuda arusaamisele, kuhu sünnitanud emad on jõudnud. On normaalne küsida, kuidas ma emana hakkama saan ? Minu suurim hirm terve raseduse ajal on olnud vastutus. Ma pean vastutama kellegi eest. Ma ei saa ära kõndida, sellist varjanti enam pole.

Minu jaoks on olnud rasedus teekond, pikk teekond, kuid vajalik, sest selle ajaga on mul tekkinud side oma lapsega ja ehk evolutsiooniliselt ongi see nii paika pandud, et rasedus kestab täpsel 40 nädalat, see on lapse kasvamiseks hea aeg ja see on hea aeg naisel aktsepteerimaks kehamuutusi ja mõistmaks, et ma hakkan vastutama terve elu selle inimese eest, olgu ta laps või täiskasvanu. Minu kasvatus on kui tempel minu nimest maailmas ja minu laps esindab seda. 

M.A


1 kommentaar: