26.8.15

Vingumast ma ei väsi

Lõpp on nii aeglane ja veniv. No miski ei liigu, isegi ma ise ei liigu enam. Staadium, kus ma olen vaimselt on hormoonide möll. Kõik ajab nutma, enesehaletsus ja jõuetus.

Ennast voodist ülesse ajada on nii raske, selline tunne nagu seal sees oleks terve lasteaed. Külge keerates, pean tõusma istukile ja siis nihutama kas sentimeeter ülespoole või allapoole end. Väga tüütu, kõik on tüütu.

Tarkusehammas otsustas ka tulema hakata, neid õuduslugusid lugedes võin öelda, et ehk läks hästi mul ? Hommikul ärkasin ülesse peavalu ja lõualuu valuga. Valu ei olnud tugev vaid pigem selline tunne, nagu oleks terve öö hambaid tugevalt kokku surunud. Igemed olid ka terve päeva hellad ja lõpuks mõikasin siis peeglisse vaadata, et mis toimub. Üllatus suur, kui uus hammas vastu vaatas. Minu esimene tarkusehammas. Nüüd hirm, et kui hullult need ülejäänud tulevad?

Kuid rasedana on ka kõige valutum tarkusehamba tulek üks uus asi, mida vingulisti lisada. Jah uskumatu aga mul on lausa list, mille üle ma vingun. Siit nad tulevad :
1) pea valutab
2) alaselg valutab
3) puusanärvi valu
4) alakõhu valu
5) poiss taob ribidesse, ronib nabaaugust välja, taob põide ja üldse liigutab palju
6) mitte midagi ei ole selga panna
7) nüüd ma näen küll paks välja
8) ma ei jõua enam
9) kõht on tühi... 5 minutit hiljem- jälle kõht on tühi aga kui ma nüüd söön, siis lähen veel paksemaks
10) kaua veel?
11) Issand ma ei taha sünnitada, see valu! Aga milline on see valu?
12) Miks mina!?
13) Tahan magada, miks ma magada ei saa!
14) Kell 01:30- pissile, 01:45- pissile, 02:00- pissile. WTF?
15) Käin nagu vaal
16) Palav on, õhku pole
17) õääääääääääääääääääääääääääääääääääööööööö

See on selline väike ülevaade mis 37 nädalat raseda naise peas toimub. Näha on, et mehel on täiesti kopp ees ja ausalt ei süüdista teda, mul oleks ka või õigemini minulgi on kopp ees. Ta siin ükspäev ütles, et tunneb end kodus massöörina, kuna palun tal oma jalgu masseerida igal õhtul. Samas ma saan aru, et ma peaks ta rahule jätma ja laskma tal olla, kuid nagu vaataks iseennast kõrvalt. Tean, et see on vale, kuid miski sunnib ikka oma jalad talle sülle toppimast. Ma südamest hindan tema olemasolu ja toetust, ning üritan talle seda vähemalt ülepäeviti öelda. Meest tuleb kiita ja tõesti ma ei suudaks ette ka kujutada, et ma peaks selle kõik üksinda läbi tegema. Ta on mulle toeks olnud, kuulanud mu vingumisi, öösiti üles ärganud ja masseerinud mu selga, õhtused jalamassaažid, kolinud voodist välja, et mul ruumi oleks ja minu tujutsemised otsa veel. Ta on kõik selle ära kannatanud, küll nägusid tehes, kuid sellegipoolest pole ta mind pikalt saatnud. 


Kõht on hakanud ka kasvama, nagu pärmi peal. Aga see pidavat normaalne olema, kuna nüüdseks on ta täiesti väljaarenenud, kogub pekki endale ümber, mis on tore talle, kuid mitte mulle. Aeg võiks kiiremini minna, samas hirm tuleviku ees. 

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar