24.9.15

Baby Blues

Tunnistan ausalt, et mingisugust üli suurt armastust mul Aroni vastu esimene nädal küll polnud, võimalik, et polnud aega seda lihtsalt kogeda kuna see nn baby blues tuli peale. Kolm esimest päeva ma lihtsalt nutsin. Ei teadnud ise ka täpselt miks aga lihtsalt kõik ajas nutma. Hommikul kell 7 ärkasin ülesse ja nutsin tund aega. Peitsin veel häbist silmi, et arstid ei näeks. Lõpuks üks arst tuli minu juurde ja hakkas rääkima, et on olemas tugigrupp, kes aitab depressioonis emasid. Ütlesin, et läbi elanud kaks traumatiseerivat operatsiooni. See sünnitus oli traumatiseeriv ja kindlasti nutan selle pärast veel kuid, kuid ega ma depressiooni lange sellega. Ma lihtsalt haletsen end sedasi. Miks mina, miks minuga sellised asjad juhtuvad jne. Ehk üks osa paranemis protsessist. Varsti saan üle ja elu läheb edasi, nagu alati.

Ütlesin arstile, et pigem see baby blues on mul peale tulnud, mille peale tema naeratas ja ütles, et me kõik oleme selle läbi teinud. Mees nägi mind nutmas ja kui seletasin miks ma nutan, siis vaatas mind sellise näoga, et mul katus ära sõitnud. Kui koju saime hakkas tema vesistama ja sain mina tema üle naerda. Ka isadel esineb baby bluesi.

Peale esimest nädalat ma olen hakanud emotsionaalselt kiinduma Aronisse. Nüüd kallistan teda ja tunnen suurt armastust südames. Kindlasti pärssis seda kõike ka minu abitu olukord, kuna ma ei jõudnud teda tõsta, tegelikult siiani ma teda väga kaua süles ei saa hoida. Hakkan hingeldama. Süles hoidmine ikka lähendab väga palju. Selle osa on mees mul ära täitnud ja see omakorda on loonud väga tugeva sideme mehe ja lapse vahel. Aron muutub kohe rahulikuks, kui saab oma isa sülle. 

Minu haavad paranevad vaikselt. Juba saan istuda teatud asendis, kuid protsess võiks olla veelgi kiirem. Tahaks välja jalutama minna ja teha neid pikki jalutuskäike vankriga, shopata ja istuda kusagil kohvikus ja juua kohvi. Siin Norras täpselt seda emad teevadki. 


Kaal kukub kolinal, täiesti uskumatu ikka. Isegi liiga kiiresti langeb kaal. Kõik püksid ripuvad jalas ja see on ikka nii kole.

Enne rasedaks jäämist kaalusin ma 51 kg, sünnitama läksin, olin 63 kg. Peale sünnitust kaalusin ma 57 kg (2 päev) ja 6 päeval 55 kg. Kaalusin ka eile end (10 päev) ja kaal näitas 53,6 kg. Seega langeb see ikka mega kiirusega ja seda on ka riietelt näha, mida kandsin enne rasedust.









Sain lõpuks endale ka bandaaži ümber kõhu pandud. Kannan seda terve päeva ja ööseks võtan ära. Kannan seda 7 päeva ja siis teen pildi ja eks ole näha kuidas see kõhtu vormib siis. Trenni ma ei saa veel teha ja arvatavasti ei tee veel niipea. Tahan, et ikka haavad oleks paranenud ja jõud oleks tagasi ( raua imendumine võtab umbes kuu aega). 


Aron on väga kift laps. Kõik kes on rääkinud, et kui ma lapse sain siis.. tuleb sinna igasugu ebavajalikku juttu. Mida aga tegelikult ma teada oleks tahtnud, aga mitte keegi ei ole rääkinud, on see, palju see väike tegelane hädal käib. Küll on öeldud, et alguses tuleb natukene mähkmesse seda teist häda. Kus sa sellega, mul nagu mingi kuulipilduja kodus. Teise tuppa on ära kuulda tema häda tulek ja siis terve mähe täis. Alguses vahetasime lausa 10 kakast mähet ööpäevas. KÜMME!!?? Mis on muidugi hea talle, kuid oh seda tööd meile. Seega mähkmeid läheb ööpäevas kusagil 8-12 mähkme vahel, olenevalt päevast, niimoodi ma oma äpist välja loen.






Tema näoilmed on legendaarsed. Saame mehega teatrit iga päev. Ainuke asi mis minust on, ülejäänud kõik mehelt saadud. See vaarao pea on mehelt, loodan, et sinna mahub sama palju tarkust, kui mu mehele on  mahtunud.


M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar