21.9.15

Sünnitus

Nädal aega olnud imelikes valudes, ütlesin laupäeva hommikul (12.09.2015) 12 paiku mehele, et nüüd aitab, mina ei jõua enam rase olla. Kõik oli raske ja ma ainult hädaldasin. Nii me siis asjatasime ära ühe Si ja ei jõudnud kahte tundigi oodata, kui hakkasid kahtlased valud pihta alakõhus, mis suundusid edasi selga. Ütleme nii, et valu oli väga tugev päevade valu, kus sa voodist püsti ei taha tulla ja ägised seal.

Mees pakkis samal ajal oma kotti kokku ja ütles, et ei tule ta täna kusagile. ´´No ma tean, et ta ei tule!´´ Tema läheb jõusaali. Huvitav on see, et kui asi hakkab tõesti pihta, siis sisetunne ütleb, et vot nüüd on tõsi taga nendel valudel. Lõpuks suutsin pika veenmise peale ta loobuma jõusaalist. Vaatas mind pingsalt ja luges vahesid- iga 10 minuti tagant valud. Ma ei tea mis meeste ajus toimub, kuid mulle tundus, et ta nagu istus ja ootas, et äkki nüüd valud lähevad 5 minutiliste vahedega, veed purskavad ja mis laps tuleb? Igatahes mingil hetkel valud lõppesid ja tema tembeldas mind simulandiks. 

Otsustasime jalutama minna, et see kindlasti aitab kaasa. Jalutasime tunnikene ja 18:18 olime tagasi kodus ja mul tekkis ilge nälg. Sõin meeletult ja jooksin vetsu vahelt palju. 20:00 hakkasid uuesti valud pihta. Seekord väga ebaregulaarselt, kuniks 21:30 diivanil olles tundsin, et nagu oleks pissi häda aga kinni ei saa hoida. Karjusin veel mehele, et lasen end täis, ma ei saa kinni hoida häda. Tema tõi kiirelt rätiku ja pani selle mulle jalgevahele, ise hüppasin meie äsja ostetud uuelt diivanilt püsti, et kõik põrandale jookseks.

Mees ütles, et see küll sul häda pole ja siis jõudis kohale, et veed tulid ära. Ma sattusin nii paanikasse, sest teadsin, et nüüd hakkavad valud pihta, aga millised valud ja mis hakkab toimuma. Täiesti šokki langesin. Õnneks rahunesin maha, kuna midagi ei juhtunud. Mees helistas haiglasse ja küsis mida teha. Sealt öeldi, et oodake õigeid valusid, iga 5 minuti tagant ja kestavad 60 sekundit. 

Üritasin magama jääda, kui voodisse tuli teine hunnik vett ära, seekord koos vere ja limakorgiga- see oli kusagil enne keskööd. Siis hakkasid õiged valud pihta. Iga 10 minuti tagant ja kestsid 60 sekundit. Hinge tõmbas nii kinni ja selline valu, et mõtlesin, et suren kohe. Mees kohe hakkas seletama, et hinga rahulikult ja nii kui hingama hakkasin õieti, läks asi paremaks.

Tuhud aga läksid aina tihedamaks, kuniks 5 minutilised  vahed said mõõdetud ja autosse minek. Kell oli kusagil saamas üks öösel. Autost välja tulles haigla ees olid valud juba iga 3 minuti tagant.

Sünnituspalatisse saabudes ma olin tugevates valudest. Tulid nii tihedalt ja oh minu pettumust, kui ämmaemand ütles, et ainult 1 cm avatust. Ta nägi kui piinades ma olin ja ütles, et aitab laienemisele kaasa. Nii ta seal venitas veidi ja juba 30 minutiga olin 4cm. See jant kestis tunde ja siitmaalt ajataju kadus. Mäletan seda, et avatust oli 8 cm hakkasid mul juba pressid ja tee mis tahad neid tagasi ei saanud hoida. Ämmaemand kiirelt üritas venitada need viimased cm., kuid see just venis kusagil kella 6ni, siis hakkasin ma igas poosis võimalik pressima. Ja ma pressisin elu eest ja nii tunde. Ämmaemand oli üllatunud, kui tugev ma olin ja kõike tegin nii detailselt, mida ta ütles. Kuid last ei kusagil. 

Mõni ema karjub, ropendab ja sõimab. Mina mõmisesin nagu karu ja nähes mehe nägu, küsisin, et kas temaga on kõik korras või ämmaemandalt, kas ma pressin õigesti, kas hingan õigesti. Lõpuks olin nii kurnatud, et oksendasin ja pressisin. Lapse pead oli  näha, kuid sellest viimasest osast ta läbi ei mahtunud, kuna ta pea oli suur, paistes pressidest ja veidi vale nurga all. Ja nii ta seal sünnitusteedes kinni oli. Mina pressisin tühja. Mees ja ämmaemand kiitsid, et tubli ja veel natukene, kuniks ma vaatasin mehele tühja pilguga otsa ja ütlesin, et ma ei jõua, mu jõud on otsas. See polnud see, et pressi edasi, on sul küll vaid tundsin täpselt oma keha ja teadsin, et miski annab mul kehas alla, kui veel kauem see jama kestab.

Ämmaemand vaatas mind ja kutsus teise arsti sinna. Siis läks asi põrguks. Koos üritasid nad venitada, samal ajal kui mul pressid käisid. See valu oli miljon korda hullem, kui tuhud ja pressid kokku. Kui keegi reaalselt sind kisub lõhki, täpselt selline tunne oli. Ainuke asi mida suutsin teha oli, paluda, et nad lõpetaksid. See kohutav kogemus kestis kusagil 15 minutit ja arst lõpuks ütles, et tuleb vaakum teha. 

Mees mul nii tubli, ta hoidis mu kätt, ta innustas õigest hingama, hingates koos minuga. Ta pühkis mu higi, ta hoidis kotti mu näo ees, kui oksendasin , ta toitis ja jootis mind. Kui pressisin, siis surus mu jalgu vastu kõhtu. Ämmaemand soovitas temaga rätikut võidu tõmmata. Ta nägi kõike mis mul seal all toimus ja mitte kordagi ta ei jooksnud hirmust ruumist välja või ei läinud paanikasse. Tal oli küll lootusetuse nägu peas, kuid seda tundsin ka mina. Praegu tagasi mõeldes ikka uskumatu, et mees vaatab sul sinna alla ja karjub, et pea paistab, pressi veel. Kui ämmaemand seda ütles, siis see ei mõjunud nõnda innustavalt, kui oma mees seda karjub.

Edasi siis arst tuli sinna ja ütles, et teeb mulle tuimestava süsti. See oli esimene mingisugunegi valuvaigisti, mida mulle anti, kuid sellest mitte mingisugust tolku polnud selle ees, mis edasi hakkas saama. Siit edasi ma lihtsalt ei suuda unustada seda valu ja traumat. Kui siiamaani arvasin, et ma olen nüüd kogenud kõige hullemat valu siis...

Tuimestus tehtud ja arst ütles, et kui tema ütleb pressi, siis ma pean seda tegema. Ja siis tundsin valu ja valu ja ainult valu. Kuidas see vaakum sisse läks ja siis edasi ma ainult karjusin kontrollimatult. Kuulsin mingeid imelikke lurtsuvaid hääli ja mees ütles, et vaakum lendas pealt ära. Ei toiminud. Sealt edasi ma ei tea ise midagi, vaid mees rääkis mulle sellest ja seda ka päevi hiljem.

Kuna vaakum ebaõnnestus siis kinnitati lapse pea külge tangid ja tõmmati ta nendega välja. Mäletan vaid seda, nagu keegi oleks kääridega riiet lõiganud, põletav valu ja siis tunne nagu mind kistaks tükkideks.

Ja siis asetati Aron mu rinnale 13 septembril kell 13:42. Ma vaid suutsin oma mehele otsa vaadata ja me koos nutsime, päris tükk aega vaikuses või õigemini lapse nutt taustaks. Me ei nutnud õnnest, et meil laps on, vaid kergendusest, et see kõik möödas on. Ta oli kergendunud, et ma elus olen ja mina, et see kõik möödas on.

Lõpuks mõistsin ka last vaadata ja sain šoki. Ta pea oli kahekordne, paistes ja terve ta nägu sinikaid täis. Vaatasin hirmunult arstidele otsa ja ka mees lõpuks märkas. Arst ütles, et ta paraneb nendest ja paistetus peas peaks kaduma nädalatega.

Terve saaga polnud veel läbi. Siis pidin platsenta veel otsa sünnitama ja siis üks ämmaemand vajutas tugevalt mu kõhule ja mees reaalselt hüppas toolilt püsti ja hakkas karjuma, mis see on. Selline hunnik verd tuli minust välja, mida mina muidugi ei näinud.

Siis arstid hakkasid siblima, kuna kaotasin liiter verd, kuid imelikul kombel vereülekannet mulle ei tehtud. Siis algas kusagil pooletunnine õmblemine, kuna see kääridega paberi lõikamise hääl oli minu nahk. Siin Norras ei tehta lahkliha lõiget vaid tehakse küljele lõige, kuna paraneb kiiremini ja on valutum. 

Pärast kõike seda olin omadega täiesti läbi. Nägin kuidas mees lõikas nabanööri läbi ja arstid piinasid mind ikka ja jälle selle kõhule surumisega. Lõpuks pandi kateeder, et põit tühjendada, kuna ma ei kannatanud seda kõhule vajutamise valu enam välja. Mul oli suva juba ja tirisin nende käsi ära enda küljest.

See kogemus oli õudne ja kuigi räägitakse, et sünnitusvalu ununeb, siis olen täiesti nõus sellega, kuid loomulik sünnitusvalu- tuhud ja pressid. Mitte iialgi ei unune muud asjad selle ümbert. Ma ei suutnud verekaotuse tõttu püsti tõusta. Söömine võttis palju energiat, isegi hingamine oli kulukas. Järgmise päeva õhtul üritasin vetsu minna ja minestasin kaks korda õe kätevahele. Nüüdseks on nädal möödas ja 15 minutit pesus tõmbab pildi virvendama. Õmbluse valu on peaaegu, et läinud, istuda saan ühe tagumiku poole peal.

Aronist oli nii kahju haiglas, kuna ta sündis vaakumi ja tangidega, siis ta uni oli häiritud ja ta võpatas pidevalt unest ülesse ja alalõug hakkas värisema. Siiani, kui nutab, siis alalõug väriseb tal. Nüüdseks on need võpatused vähemaks jäänud.

Mees oli mul nii vapper. Koos rääkisime omavahel sünnitusest, et ei jääks mingeid emotsioone hinge närima. Ta oli terve aja sünnitusel juures, ta nägi kõike, mida nn mehed näha ei tohiks. Kuid ilma temata ma ei oleks saanud hakkama. Ma usun, et tõelise mehe leiab just sellisest olukorrast. Kui oled mees last valmis tegema, siis võiksid ka end kokku võtta ja naisele toeks olla, sest ka tema on sama lootusetus olukorras ja ka tema ei tea mida teha ja kuidas teha.

M.A

5 kommentaari:

  1. Ikka uskumatult tubli olid! Imetlusväärne :)

    VastaKustuta
  2. Maris,väga tugev ja tubli ema oled! Mina kogesin sama teist last sünnitades.Kõik need venitused pressidega cm kaupa ja "taigna sõtkumised" kõhu peal peale sünnitust :). Pole see teise lapse sünnitus midagi nii wc käimine nagu räägitakse .Lõigati ka küljepeale ja õmmeldi ilma tuimestuseta...nagu Jõgevale kohane :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Issand, ilma tuimestuseta.. ma nõudsin peale esimest tuimestust veel teist, kuna tundsin ´´veidikene´´ torkeid.

      Kustuta
  3. Lahklihalõige tehaksegi umbes "kella seitsme" suunas, sest kui otse alla lõigata, kus tegelikult lahkliha on, tekiks oht, et rebeneb edasi.

    Sünnitus tundub küll hirmutav. Hea, et laps siiski terve ja tubli.

    VastaKustuta