30.9.15

Uus amet- ema

Kaks nädalat ja kolm päeva on Aron meiega olnud ja ma võiks öelda, et hakkan vaikselt harjuma mõttega, et keegi on meiega. Olen temaga tutvust teinud ja võin öelda, et armastus esimesest silmapilgust see polnud, kuid see tärkas ja kasvas selle lühikese ajaga ja nüüd mu süda on täis armastust selle väikese olevuse vastu.

Leian end paitamast teda, kallistamast ja vahel on armastust südames nii palju, et ajab südame pahaks. See kõlab ehk imelikult, kuid usun, et emad saavad sellest tundest aru. Ja siis tulevad rasked päevad, kus mõtlen, et miks ma üldse lapse sain. Kuid head päevad ületavad raskemad. Kui ta vaatab kõõrdis silmadega otsa või enda teadmata naeratab, siis süda soojeneb ja kõik halb on unustatud

Ta on nii tubli laps ja mina muidugi kogenematu ja totu ema. Pole midagi, ta on andestav laps. Eriti andestav oli, kui sõin viinamarju, ise kannatades gaaside all ja ka tema. Kuid kordagi ta ei nutnud vaid ajas end pulksirgeks, nägu punane peas ja ähkis ja puhkis. Üleeile avastasin, et gaasid äkki viinamarjadest ja lõpetasin nende söömise ära. Oh sa imet! Kõht käis nagu naksti järgmine päev läbi.

Krooksutama õppisime Aronit mehega eelmisel nädalal. Terve esimese nädala söötsin teda ja imestasin, miks ta oksendab kõik piima välja. Siis proovisin ta õlale panna ja krooksutada, arvates, et kolmest sekundist ja kolmest patsust aitab ta seljale. Nüüd aga saime enamvähem asjale pihta, mees ehk rohkem kui mina, kuna ta on kannatlikum. Ka selletõttu, et ta ei pea seda kell 4 öösel tegema.

Kord teda toites (teen seda õmbluste tõttu külili), panin tööle siis äppi, millega ajaliselt fikseerin ära mitu minutit ja milline rind, kukkus mul telefon talle pähe. Muidugi mitte otse lauspähe ja see oli vast paari cm kõrguselt, ning õnneks mul ümbris telefonil on kummist, mitte plastikust. Kuid temalt ei tulnud mingisugust reaktsiooni. Sõi rahulikult edasi. 

Eile käisime ortopeedi juures, kuna sündides, kui arst ta läbi vaatas, ütles, et tal on ebaküpsed puusad. Kuna mu vennal on geneetiline liigeste haigus, siis see tegi mind veidi närviliseks, et mis siis kui Aronil sama lugu. Ta ei saaks kunagi joosta või siis terve tema imikuiga läheks raskete operatsioonide peale. Ortopeed vaatas ultraheliga puusad üle. Aron oli nii tubli ja magas nagu nott, kui arst külma geeli ja ultrahelimasinaga tema puusadel ringi sõitis. Hiljem veel painutas ta jalgu kümnes suunas. Lõpuks ütles, et temaga on kõik korras, et see nn sünnitrauma. Samuti ta alalõug väriseb, mis on samuti sünnitrauma. Mõlemad on mööduvad ja ta on terve laps. Loodame, et ta jääbki terveks.

Nii imelik on mõelda kuhu ma endaga jõudnud olen. Alles olin põnevil reisidest, lugesin raamatuid ja kokkasin erinevaid toite. Nüüd aga rõõmustab mind, kui Aron laseb oma torpeedo mähkmesse. Kutsun teda ´´Shit maestro´´. Lõõgastun ma tühjalt suvalist kanalit telekast vaadates ja kokkamisest on saanud ´´turbo toit´´. Nii nagu Aroni silmad kinni vajuvad, hakkan ma kiirelt süüa tegema. Alguses ei suutnud üldse toitu nautida, kugistasin kiirelt sisse. Nüüd õnneks olen rahulikumaks muutunud ja pole enam nii ärev. Selletõttu ka olen suutnud hakata oma hommikusööki nautima.

Ta on rahulik laps, magab nagu laip. Vahel vaatan ta rindkere, et kas ikka hingab. Öösiti magab üle kolme tunni ja päeval on üleval, lälisedes omaette. Vahel kui kõhukinnisus/gaasid piinavad, siis on raske, ta küll ei nuta aga pressib ja ähib näost punasena. Ta on väga iseseisev, nutab ainult mähkmete vahetamisel- see on nagu tal sõjatsoon, kuid kohe kui asi läbi, siis naeratab oma laia naeratust, nagu midagi poleks juhtunud. Meie mehega näeme nagu sõjast väljunud välja.

Minu lemmik aeg on see, kui mees tuleb koju ja tema aeg on mähkmeid vahetada. Tavaliselt siis hakkab Aroni kõht läbi käima ja mähkme sisu on- ütleme nii, et korralik. Mees alati karjub vetsus, et issand kuidas nii väikesest olevusest nii palju välja tuleb. Siis saanud ta puhtaks kasitud, kui suure laia kaarega laseb mehe täis. Hakkab siis puhastamine otsast pihta. Lõpuks mähkmed jalas ja poiss õlale pandud, tuleb üks suur oksehunnik uuele T särgile, mille ta just 30 sekundit tagasi endale selga tõmbas. Mina muidugi naeran pikali maas. Ma pole õel inimene aga no mehe nägu on hindamatu.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar