9.11.15

Seebikas "Argipäev"

Pole pikalt kirjutanud argipäeva elust. Ega seal midagi nii erilist ja põnevat polegi- või siiski.

Siin paar päeva tagasi, algas hommik meil okseralliga. Söötes oksendas mu rinna täis ja ise näost punane õhku ahmides. Tõstsin kiirelt ta enda õlale ja hüppasin püsti ja kuulsin selja taga käis suur plärts mööda põrandat. Viisin ta siis vannituppa ja panin mähkimislauale. Vastu vaatas end täiesti täis oksendanud naeratav laps. Jooksin kiirelt magamistuppa, et tuua talle uued riided ja äkki jalg libises millegi peal ja olin selili maas- tema okse loigu sees. Paar sekundit siis lamasin seal ja mõtlesin, et millega ma olen selle kõik ära teeninud.

Esimest korda lendas mees paariks päevaks tööreisile ja mina jäin lapsega kahekesi koju. Kaks esimest päeva sain suurepäraselt hakkama ja oli nii tubli laps. Sel päeval, kui mees koju pidi tulema, tekkis mul kõrge palavik (38). Olin täiesti läbi omadega ja siis tuli teade veel mehelt, et udu tõttu tühistati lend tal ning tuleb alles järgmisel päeval. Aron hakkas ka jaurama, lõpuks lamasin koos temaga voodis ja nutsin lihtsalt, kuna olin üleväsinud, nõrk ja üksinda selle kõigega. Siis järsku nagu Aron sai minust aru ja pani oma käe minu rinnale. Justkui lohutaks mind! Terve ülejäänud õhtu ja öö oli ta rahulik ning mõistev. Lapsed, ükstapuha kui noored või vanad, mõistavad ja tunnetavad vanemate emotsioone.

Mul on oma lapsega armasta-vihka suhe. Viis päeva nädalas on ta hea laps ja siis on need kaks päeva, kus ta jaurab öösiti või on koguaeg häda nägu peas. Siis ma mõtlen, et no miks ma lapse sain. Ja siis kui ta naeratab või teeb naljakaid nägusid või puuksutab nagu vana mees või läliseb naljakalt, siis tahaks ta pooleks kallistada. Laps õpetab, et tõelised mured on tegelikult lihtsad- et kõht oleks täis, tervis korras (pepu puhas) ja katus peakohal ( soe olla)- ülejäänud on teisejärguline.

Ma lubasin endale, et ma ei hakka selle nõmeda ninnu-nännu häälega rääkima. Kuulsin seda oma sõbranna pealt, kellega Skypesime ja see oli alati nii õudne. Ja mida ma nüüd teen? Räägin temaga kaasa mingis pudrukeeles ja häälikutes. Kui räägin talle juttu, siis ikka nii, et hääl oleks eriti ebanormaalne ja suu sama suur, kui Steven Tyleril. Selle vastu ei saa, anna mistahes lubadusi endale- beebiga ei ole võimalik rääkida nii, nagu igapäevaselt täiskasvanutega räägime.

Aron on hästi kift laps. Kui kõht tühi, siis kräunub nagu lõvikutsikas, sinna juurde lisanduvad köhimis hääled, nagu lämbuks nälja kätte ja kui tõstan ta imetamispadjale, siis silmad lähevad suureks ja teeb ´´õõõ õõõõ õõõ´´. Kui kakab, siis surub lõualoti kolmekordseks ja silmad lähevad kõõrdi peas. Kui end täis oksendab, siis naeratab laialt. Aevastamist kardab- tuleb hale nutunägu pähe aga nutma ei hakka. Ühesõnaga on ta nii hea laps ja ma olen rõõmus selle üle! Olge raseduse ajal õnnelikud, muretud ja stressivabad, kuna laps tunneb, mida teie tunnete. Eriti alguskuudel, kui areneb välja tema närvisüsteem.

Nii tore on näha teda arenemas. Iga päev lisandub uusi asju, mida ta teeb või näeb. Nüüdseks on ta selgeks saanud naeratamise, vaikselt tõstab pead, teeb hoogu endale kiiktoolis, lutsutab oma rusikat ja eile avastas ennast peeglist. Nalja kui palju, kui end peeglist näeb. 


M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar