31.3.16

Sünnitusjärgne hoolitsus

Mitte kõigil ei ole kerget sünnitust ja lihtsat üleminukut naisest emaks. Kuna olen väga tundlik inimene, siis mõjutas rasedus, kui ka sünnitus, nii minu füüsilist tervist kui ka vaimset, väga drastiliselt.

Tunnen, et pean oma loo ära rääkima, kuna usun, et ma ei ole ainuke kellel on sellised tunded. Palju õnne neile naistele, kes tõepoolest ilma probleemideta, sujuvalt liiguvad üle uude etappi.

Ma jäin rasedaks täiesti kogemata, see rasedus ei olnud planeeritud ja ma ei olnud valmis emaks saama. Kui sain uudisest teada, olin mures oma tervise pärast, kuna 1 septembril oli mul raske operatsioon ning 6ndal detsembril jäin ma rasedaks. 

Sünnitus oli kohutav  ja sealt alates hakkas kõik minu elus allamäge käima. Ma ei suutnud toime tulla uue eluga. Olin alati eemale hoidnud vastutustundest ning olin harjunud olema üksinda, kui tekkis soov. Nüüd aga ei saanud ma üksinda olla, keegi tahtis minult iga sekund midagi ning ma pidin vastutama selle väikese olevust eest. Arvasin, et on alguse asi ning kulgesin edasi. Mehega tekkisid tugevad pinged ning lõpuks olin endasse tõmbunud, depressiivne ning jõuetu.

Mul tuttav pakkus välja, et teeb mulle sünnitusjärgset hoolitsust. Olin alguses väga kahtleval seisukohal, kuna eestlaslikult, pole ju vaja abi. Saan hakkama! Kuid ilmselt olin nii meeleheitel, et nõustusin. Ta saatis mulle tutvustava info ja seda lugedes mõtlesin ,et no mida see peaks aitama. Aga olin nõus. Nii ma mõtlesin mitmeid päevi, et helistan ja katkestan. Kuid ei teinud seda siiski.

Sessioon toimub oma kodus. Oli vaja teha ka ettevalmistusi, nagu puhtad ööriided, sokid, villane müts, baasõli. Mitu erineva suurusega potti ja kas dušš või vann. Minul oli aurusaun.

Kui ta uksest sisse tuli, siis juba tundsin, et muutusin emotsionaalseks, kuid hoidsin end tagasi, kuna ei tahtnud oma ema ees nutta. Ema võttis lapse ja läskid välja ning sõbranna asus tegema teed ja tõmmist, mille sidus kahe erineva riide sisse. Üks läks kõhule ja teine siis valitud kohta, milleks ma valisin kaela, kuna seal pinged.

Esimene osa koosnes rääkimisest. Kohe kui maha istusime, hakkasin nutma ja lihtsalt lasin endast kõik välja. Alguses valasin hetkeemotsioonid välja, siis ajakohased probleemid ning lõpuks vaatasin üldisemalt enda elu ning koos jõudsime välja lausa minu lapsepõlve, kust oli kogunenud minu sisse palju viha.

Tal oli kaasas pihutäis erinevaid kive ning tass, koos veega, mis sümboliseeris kaevu. Sinna pidin sisse viskama enda valitud kivi, mis sümboliseeris kas probleemi või emotsiooni, millest soovisin vabaneda. Seejärel tõmbasin kaarte- ühes pakis olid ingli kaardid, millel olid elulised sõnumid peal ning teine oli taimede kaart, millel olid tervisega seotud sõnumid. Väga huvitav oli see, et kõik toimus pärast üks-ühele rääkimist, kus sai konkreetselt nimetatud probleemid ja emotsioonid. Kaarte tõmmates oli minu kaardil kõik mainitud kirjas.

Peale emotsionaalset tundi või kaks (?) jõime teed ning algas teine osa.

Läksime aurusauna, kus ta pani mulle kaks tõmmist kehale, üks kõhule ning teine kaelale. Samal ajal pesi mind selle tõmmise veega. Ta rääkis mulle väga huvitavaid asju, millele ma tähelepanud kunagi ei pööranud, kuna lihtsalt ei osanud selle peale tulla. Keha rakutasandil elas üle trauma, kuna sünnitus tegelikult kehale on trauma ning paljud naised unustavad oma keha eest hoolitseda. Ta soovitas mulle oma kehaga rääkida. Muidugi mitte kõva häälega, et õu keha, ole hea ja tore, vaid pigem just vaimselt ja mõtetes.

Kolmas osa oli mähkimine, kus ta laotas teatud arv kihte linadest voodisse ning ma pidin täpselt keskele lamama. Tema mähkis tugevalt mind sinna sisse, tegi kehale massaaži ning mingisuguse oma lina pani minu alla ja tõstis õrnalt ülesse ning kõigutas. Raske on seletada täpselt, mida ma kogesin, kuna emotsioonid lõid laineid üle pea.

 Selle mõte oli siis järgmine, et iga sünnitanud naine, ei ole enam see, kes ta oli ennem ja mähkimine aitab üle saada, nii hingel ,kui ka kehal sünnitustraumast. Ta ütles mulle, et ilmselt ma vaimselt olin valmis sünnitama, kuid minu keha ei olnud veel paranenud eelmisest traumast ning ei suutnud hakkama saada.

Mäletan, et süüdistasin oma keha, et ta ei tulnud toime sünnitusega, kuid unustasin, et seljataga oli ainult mõne aastase vahega kaks väga rasket operatsiooni/haigust. Minu keha on üle elanud mitmeid tugevaid traumasid ning vajas hoolitsust ning hoolt. Minu hing ei osanud toime tulla uue rolliga- olla ema. Ma koheselt igatsesin oma vana mina taga- kes oli  muretu, seltskondlik ja pidevalt rõõmus. Ma ei suutnud leppida sellega ja nii jõudsin endaga tupikusse- tekkis isiksusekriis, mis tegi teed vaikselt depressioonile. 

Tundsin, et mind visati kusagile pea ees, millest mul polnud aimugi, kuigi mis rasket on ema olla? Soovin oma lapsele parimat ning esmalt pean olema mina õnnelik, et pakkuda talle ilusat lapsepõlve ning tervet mõistust. Tema ei ole milleski süüdi ega peaks kannatama.

Soovitan igal sünnitanud naisel, kellel vähegi võimalik teha läbi sünnitusjärgne hoolitsus. Tähtis on abi paluda ning individuaalne aitamine on hoopiski midagi muud, kui suunatakse psühholoogi juurde, kes räägib midagi raamatust ja kirjutab välja antidepressandid. Mina usun, et kui on tahtejõudu ja julgust abi küsida, siis see on juba samm tervenemise poole. Sünnitanud naisena sa ei saa ega suudagi olla, kes olid ennem. Sinu ellu tuleb uus inimene ning ka keha on teinud läbi suure muutuse. Ma suutsin lõpuks öelda head aega oma vanale minale ning astuda sammu tuleviku poole, kus ootab mind iseenda taas-avastamine- kes ma olen, mida minu keha soovib, mida minu hing soovib, mis on minu unistused, mida ma elult ootan?

Pärast seansi lõppu võtsin oma poja sülle ja süda täitus armastusega, varasemalt oli see viha täis ning nägin ainult temas vinguvat last, kes tahab minult midagi. Nüüd, kui sain lahendatud mured, puhastatud hinge ja paitatud keha, siis värvid ilmusid taas minu ellu ning tunnen taas rõõmu. Ka mees märkas muutust ja on selle üle väga õnnelik.

Läbi mähkimise puhastasin oma pea negatiivsetest mõtetest, ning lasin minna muretsemisel. Hoolitsus kestis kokku kusagil 5 tundi. Kella vaadates ei suutnud ma uskuda, kuna terve aja, ei mõelnud ma kordagi aja peale, seda nagu polnud olemas.

Mulle meeldis väga tema soovitus, et lapse juuresolekul elada välja oma emotsioone- viha, pettumus, õnn jne. Kuna meie oleme see generatsioon, kes peidab oma tundeid ja see üldjuhul kasvatab sisemist rahutust. Tuleb juba beebile õpetada, et on okei olla kurb, vihane, pettunud, rõõmus, et ta mõistaks neid emotsioone ja elaks need enda seest välja. Ma küll oln väljapoole elav inimene, kuid kui oled suhtes, siis paratamatult, kompromisside saavutamiseks surud miskit alla ja teatud aja tagant soovib allasurutud emotsioon välja tulla.

Soovitan kindlasti kellel vähegi soovi, võtta ühendust julgelt Nataliega ja lasta endal teha sünnitusjärgne hoolitsus. Ma ei suuda teda vist oma elu jooksul ka ära tänada, mida ta minu heaks tegi!


Iga hoolitsus on individuaalne, kuna kõigil meil on pärast sünnitust omad mured. ning Natalie lähtubki just sellest.

M.A

5 kommentaari:

  1. Anonüümne1.4.16

    nii kahju, et mõnel emal sellised kogemused. minul oli ka esimene sünnitus kohutav! 20h valusid, esilekutsumine, vaakum, paaaalju õmblusi... sealt edasi vinguv mees, et ma oma "naisekohust" täita ei suuda valu pärast... aga ma vist olin sellest kõigest üle kuidagi omas mullis oma nunnu beebiga :D

    VastaKustuta
  2. Anonüümne4.4.16

    Aitäh, Maris!
    On väga tore lugeda, et noorema julgeb oma raskustest kirjutada.

    Kuigi siiani on blogi põhjal jäänud mulje, et uus elu meeldib teile koigile.

    Annika

    VastaKustuta
  3. Anonüümne7.5.16

    Mitmendal kuul sa seda tegid. Kogesin samu emotsioone, mis sinagi, ei osanud sellist abi hoolitsuse näol otsida. Langesingi depressiooni. Nüüd on juba aasta möödas ja ise suuremast august väljas,armastan oma last meeletult, aga depressioonile kohaselt on paranemisteel nö relapsid e tagasilangused, mis kestavad küll 3-4 päeva aga sel hetkel on tunne justkui oleksin maailma halvim ema ja ei vääri last. Kohutav :D headel päevadel naeran enda ebastabiilsuse üle ja mõtlen, et miks ma ometi 3 päeva ulgusin :D
    Huvitav, kas sellisest hoolitsusest oleks abi nii hilja veel,saaksin ehk vabaneda süümepiinadest jm neg emotsioonidest mis kipuvad mu enesekindlust ja tehtud tööd iseendaga nullima.
    Aitäh, hea oli lugeda, et ma polnud ainus ja nii ikka juhtub. Ise jooksin esmajoones 1x elus muidugi psühholoogi ja ka ravitseja juurde, kes mu meeleolu stabiliseerib.
    Oled tubli ema :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ka ma arvasin, et olen halvim ema.
      Midugi saab sinna minna. Tal pole mingeid piiranguid. Ma soovitan kindlasti sul temaga ühendust võtta ja see läbi teha. Usu, hakkab kohe palju parem.

      Kustuta
    2. Mina tegin seda, kui poiss oli kuue poole kuune

      Kustuta