24.5.16

Kui abi ei ole

Ma olen alati unistanud kolida välismaale elama. Ei tundnud end lihtsalt Eestis koduselt ning tundsin, et lihtsalt ei sobi siia ühiskonda oma vaadete ja arvamustega. Nüüd, kui lõpuks elan välismaal, siis siiani olen olnud kõigega rahul.. kuniks sündis mul poeg.

Siis mõistad, kui vajalik on perekonna lähedus. Täiesti üksinda, koos mehega võõras riigis, kus ei ole abi, on nii raske.  Ma siiani ei suuda uskuda, et ma ei langenud depressiooni, kuigi olin üsna lähedal. 

Esimesed 3 kuud olid kohutavalt rasked. Ma nutsin tihti öösiti patja ja vahel isegi ei olnud aega nutta, kuna poiss vajas pidevalt midagi. Kui aus olla, siis siiani on väga raske. 

Ei aidanud kaasa ka mees, kuna mingil hetkel ta ei saanud enam aru, miks ma olen nii stressis, miks ma närvitsen või miks ma ei ole lähedane temaga. Ka tema vajas tähelepanu ja tegelemist.

Kuuendaks kuuks olin omadega täiesti ummikus ja valmis alla andma (siiani ei tea, mis see alla andmine täpselt tähendas). Mul oli suva lapsest, mehest ja endast. Ma olin terve maailma peale vihane. Õnneks sõbranna pakkus välja sünnitusjärgse hoolitsuse (link SIIN ) ning see aitas 90%. Olin jälle täis energiat, rõõmu ja armastust.

Kusagil kuu hiljem, tundsin jälle, et olen veidi närviline ning kopp ees poisist. Mees soovitas psühholoogi, et mul vaja abi. Alguses mõtlesingi, et võib-olla tõesti on midagi viga. Et olengi halb ja läbikukkunud ema.

Lõpuks avastasin, et ma ei jõua lihtsalt oma lapse nägu 24/7 näha. Tahaks enda jaoks aega, tahaks tunda end naisena ja inimesena.  Ostsin kohe lennupiletid Eestisse. Ema tegeles poisiga enamus päevad ja mina kasutasin vaba aega ära, käies ilusalongis ja käisin sõbrannaga peol. Peol olles ei mõelnud ma kordagi oma lapsele vaid nautisin. Ma tundsin end järgmisel hommikul halvasti, et ei mõelnud kordagi lapsele. Kuid olin taas õnnelik ja siis sain aru, et üksinda lapse eest hoolitseda on väga raske. Mees on 10 tundi päevas tööl ja aidata saab vaid nädalavahetustel.

Leppisin mehega kokku, et üle kuu käin Eestis ja üle kuu lennutame minu ema siia. Leppisime ka kokku, et KUI kunagi peaks ka teine laps tulema siis meil peaks nii palju raha olema, et saaksime võtta täiskohaga lapsehoidja. Hetkel küll mõtlen, et ei taha iialgi rohkem lapsi saada, kuna ma ei saa ühegagi hakkama, kuidas veel teisega olema saab?

Kõik emad, kes elavad välismaal või ka Eestis ja puudub võimalus oma lapsest paariks tunnikski puhkust saada, siis ma mõistan teid, Tunded, mida tunnete sellises olukorras on normaalsed. Muud ei oskagi soovitada, kui kellel raha võtku lapsehoidja, kellel võimalik, kolige perele lähemale või reisige tihti Eestisse. 

Kui pole võimalust ühekski eelnevaks, siis kaasake oma meest lapse kasvatamisse. Et laske mehel olla lapsega kahekesi. Mina algusest peale lasin (ka sundisin vahest) mehel lapsega tegeleda. Nüüd käib ta temaga jalutamas tunnike ja ma saan tund aega puhata. Mees suudab isegi poisi magama panna (ta seda rõõmuga ei tee, kuid ma alati toon ,, sa oled ju tema isa,, kaardi välja).

Ma tahan ka veel ära mainida, et armastan oma last väga ning need kes ei mõista, on ilmselt need, kellel alati käeulatuses abi. Loodan, et minu kirjutis jõuab emadeni, kes on samas olukorras. Küll pole olukorra lahendamiseks abi, kuid vähemalt annab tunde, et sa ei ole üksinda ning on ka teisi emasid samas olukorras.

M.A

16 kommentaari:

  1. Tuttavad tunded. Ainult selle erinevusega, et esimese lapse ajal ma nii ei tundnud. Depressioonis olin küll, sest laps oli väga rahutu beebi, aga ma ei tahtnud oma aega, ma tundsin rahutust, kui lapseta hambaarsti juures käisin, niisama meelt lahutama ei läinud üldse. Lõbu lubasime alles siis, kui laps oli rohkem kui aasta vana.

    Aga iga lapsega on aina raskemaks läinud ja tunded on käinud ikka seinast seina ning uuesti ma seda läbi ei teeks. Neli last järjest saaksin küll, aga mitte enam nii, et mees on komandeeringus või teises riigis tööl ja ma enamuse ajast kõigega üksi tegelen. Õigemini üksinda tegelemine polnudki kõige hullem, 10 päeva täiskasvanud inimest nägemata tegi asja hulluks. Samuti ei teeks seda enam sellise sendiveeretamise ajal, kus abi palkamine ei tule kõne alla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ka rahutu laps ja eks ma oleks pidanud ka ootama seda ,,lõbu,, ehk kauem kui aasta, kui mul rinnas piima poleks vähemaks jäänud ja annan päeval pudelist lisa, öösel saab rinda.

      Kustuta
  2. Anonüümne24.5.16

    Ja osad jälle mõtlevad, et kui vaid saaks emapuhkuse ajal, kui laps sünnib, kuhugi sooja ja palmi alla mõneks kuukski, sest muidu käiakse ju tööl ja pole võimalik nii pikalt minna... Pean tunnistama, et kuigi pole osteselt teise lapse plaani, siis minulgi selline mõte peast läbi käinud, et vot siis saaks rahumeeli minna, palk jookseb...

    Mina olin üksikvanem ja ühtki sugulast mul Tallinnas ei elanud, aga selliseid tundeid nagu Sina kirjeldasid, ei tulnud mul mitte kordagi. Samas ei ole ma ka mingi kanaema olnud kunagi. Kui laps oli paariaastane ja rohkem, võtsid mul ema ja vahel ka isa teda enda juurde nädalaks või nädalavahetuseks nö maale, siis vahel sain omaette olla. Lapsehoidja võtsin küll mingi hetk, et saaks õhtul kas või kinno minna või sõbranna sünnipäevale. Inimesed ja emadusega hakkama saamine ikka nii erinev lihtsalt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne26.5.16

      Suur vahe on, kas seal kus sa elad on sul ka sõpru. Paljud kolivad mehejärgi elama teise riiki ja kohta, kus pole mitte ühtegi inimest kellega suhelda ja ainuke suhtlemine ainsategi sõpradega käib läbi interneti. Siis on loogiline, et kuul ükskord kokku jookseb. Eks muidugi olene ka inimestest ja suur respekt üksikvanematele just sellepärast, et nad üksknda hakkama saavad. Ent ma arvan, et suur muserdust ja depressioo i tekitab ka see, kui sa tead et olemas on kaks vanemat, aga ainult yks on see kes peab pmt kõigest loobuma ja ennast rohkem kui 100 protsenti andma, et laps oleks hoitud ja armastatud.
      Mulle on kiguaeg meeldinud vaikus ja rahu, polnud probleemi yksinda jalutamas käia. Ent vahel ju tahaks ka enda ealistega suhelda ja maailma asjadest muliseda.
      Samuti olen ma seda meelt, et mees peab saama tähelepanu. Aga mees peab selleks ka aru saama, kui suur töö on lapsega kodus olemine ning kui ta ka ise sellesse pisut panustab on sul endal jõudu ja jaksu rohkem ka temale aega ja tähelepanu pûhendada.

      Kustuta
  3. Anonüümne24.5.16

    Ahsoo, tahtsin veel lisada, et see mida sa kirjeldad, tundub sünnitusjärgne depressioon, millest ka näiteks Eestis perekooli loengutes käies hoiatatakse ja millest palju räägitakse. See võib tabada igaüht ja olenemata elukohast, olenemata, kas oled lapsesaamiseks valmis või ei.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Omast arust ma nagu depressiooni ei tunne, kuigi olen aastaid tagasi mitmel talvekuul olnud depressioonis. Pigem on tunne, et mul ei ole nn õlekõrt kasutada, kui tahtmine peale tuleb. Kuna laps tuli planeerimata ja ootused olid suured, et tuleb hea laps, aga hoopiski läks teisiti. Kõige raskem ongi see, et ta sööb öösiti tihti ning 8 poole kuust last pean ikka veel krooksutama, muidu hakkab röökima, nagu teda tapetakse. Päeval on väga nõudlik ja kuna ta ei puutu inimestega kokku, siis on väga antisotsiaalne ning ei lepi mitte kellegagi, peale minu ema ja minu mehe.

      Kustuta
    2. Anonüümne24.5.16

      Võib-olla sa siis lihtsakt ei olnudki emaks saamiseks valmis ja pead kasvama koos lapsega. Sest noh, elu ongi teistsugune ju lapsega, enda tahtmised ei ole enam prioriteet ja lapse vajadused peab esikohale panema.

      Kustuta
    3. Ma ei usu seda, et emaks ei olda valmis saama. Minu ema oli 15 kui jäi mind ootama, vend sündis, kui ta oli 18 ja sai hästi hakkama. Ütles, et ei olnud kindlasti valmis, kuid mis teha, pidi hakkama saama. Ma arvan seda, et ma lihtsalt ei suuda olla 100% pühendunud ema, vaid sooviks olla ka mina ise- maalida, kirjutada, kokata- ja se ei tee minust halba ema. Ma annan oma lapsele palju armastust, hoolt ja tähelepanu, kuid soovin ka aega endale, et mitte end kaotada :)

      Kustuta
    4. Kas sa kandelina oled proovinud? Ma saan aru, et kirjutada tõesti ei anna tähelepanu nõudva lapse kõrvalt, aga kokata saab ju küll. Mu aastane laps on kõige suurema tähelepanuvajadusega tegelane keda ma kunagi kohanud olen. Ilma liialdamata. Ja väga palju asju saangi ära tehtud täna kandelinale. Variant number kaks on lapsele samalaadse tegevuse leidmine. Kui tahad kokata, siis otsi kuskilt mingi korv ja pane sinna erinevad plastpudelid, mis nt. riisi või tatraga täidetud, puuslusikaid, kulpe, potikaasi, mingi käsn (eelistatult küll selline, millest hammastega kergelt tükke kätte ei saaks). Peaasi, et oleks erinevaid tekstuure ja helisid. Muidugi 10x järjest sama asjaga last ei lõbusta, aga mõned korrad toimib küll.

      Tahad maalida? Kata läheduses põrand suurte paberitega ja sega maitsestamata jogurtitest näpuvärvid (kas toiduvärve või looduslikke koostisosi lisades) ja lase lapsel möllata. Mis ta ikka teeb, määrib ennast ära ja plätserdab pooled kohad täis. Mis siis. Selle kõik saab minutiga ära koristada.


      Ma arvan, et sul on veel tasakaal eneses leidmata. Ütlesid, et ei suuda olla 100% pühendunud ema, vaid soovid olla ka sina ise. Tegelikult on need mõlemad samaaegselt võimalikud.

      Kustuta
  4. Anonüümne24.5.16

    Mulle jäi arusaamatuks, mida kujutas endast see sünnitusjärgne hoolitsus?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne24.5.16

      Aa, juba saingi vastuse, kui siin paremal samateemaline postitus silma jäi :)

      Kustuta
    2. Panen kohe sulgudesse lingi, siis ka teised näevad, kellel huvi on :)

      Kustuta
  5. Anonüümne24.5.16

    Armas Maris!

    Keeruline sünd võib lapsele tekitada sünnitrauma.
    Soovitan konsulteerida terspeudiga, kes teid aidata saaks.

    Ema emotsioonid samuti, need peegelduvad lapses, tasub ka ennast analüüsida.

    Soovin teile imeilusat aega, mis tooks palju rõõmu!

    Annika

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh heade soovide eest!
      Ma olen ka mõelnud minna lapsega terapeudi juurde, kuid mida ta täpselt teha saaks? Ma usun, et minu pakutud turvatunne, hoolitsus ja armastus aitab kindlasti kõige rohkem. Tal oli alguses alalõua värin, kuid rinnaga toitmine, pidevalt lähedust pakkudes läks asi palju paremaks. Juba neljandal elukuul lõppes see ära.

      Kuna ma olen väga emotsionaalne ja temperamentne inimene, siis ma elan väljapoole ja on loomulik, et mingil hetkel jookseb juhe kokku. Seda juhtus ka enne lapse saamist, lihtsalt nüüd on veidi raskem. Kindlasti tahan oma lapsele õpetada, et kui on kurb olla, siis ole kurb ja nuta.

      Kustuta
  6. Anonüümne26.5.16

    Mulgi tuttavad tunded. Laps sündis välismaal ja oi kui raske oli... Mees oli tööl, mina olin röökiva imikuga (koolikud) kodus, üritasin kohe superema olla, nii kodu kui lapsega ise hakkama saada. Kui oleks saanud tunnikese maha jahtuda, oleksin olnud parem ja rahulikum ema. See aeg oli emotisonaalsest ja füüsiliselt ikka väga kurnav.

    Nüüd on sellest möödas paar aastat ja raske aeg on seljataga. Laps on suur ja tubli, aga mäletan seda aega nagu eilset päeva ja korrata seda rada ei soovi.
    Olen olnud eluaeg 'ise saan hakkama' tüüpi, aga see kogemus tõmbas põlvili. Igasugune kriitika teiste emade suhtes on väga minimaalne. Me kõike üritame parimat oma lastele, lihtsalt lapsed/situatsioonid on erinevad ja pole mõtet arvustada seda, millest aru ei saa.

    Ise annaks kasvõi neeru, et perele/abile lähemal olla. Milline õnn ja privileeg on omada lähedasi, kes lapsekasvatamiselt abiks. It takes a village to raise a child...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) Kirjeldasid täpselt minu tundeid ja ütlesid õigesti. See ei tee mind halvaks emaks, et tunnistan ausalt, et on raske.

      Kustuta