29.6.16

Pole see imetamine midagi nii lihtsat!

Mul polnud alguses mingit probleemi imetamisega. Rinda tuli piim ilusasti, kapsa ja purelani abiga sain nibud paari päevaga korda. Poiss oskas kohe imeda ja piima oli nii palju, et ta ei suutnud normaalselt süüa.

Peale igat imetamist pumpasin 5-7 minutiga nii 100-150ml . Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et piim kaob ära või seda ei saa tagasi tuua. Ei mahtunud mulle pähe see lihtsalt!

Kuna mul ei olnud kedagi toeks ja sünnitus oli ka väga traumatiseeriv, siis olin väga stressis ja peaaegu depressiooni langemas. Nutsin palju ja olin puntras. Madalseis tuligi kuuendal kuul. Piima hakkas vähemaks jääma, tegin küll kõik, et seda tagasi tuua. Sain abi, et parandada oma vaimset seisundit, sõin palju ja jõin igasugu ime asju. Mitte miski ei aita! Kõik ime hunjamunjad vannun, et ei aita. Aitab tahtejõud ja aeg.

Esimest korda andsin talle piimasegu ja nutsin. See oli nii valus ja emotsionaalselt raske. Tundsin, et ei ole valmis lõpetama imetamist. Tundsin, et olen üks õnnetu ja läbikukkunud ema, kes ei suuda isegi oma last toita. Ja nii ma võitlesin 3 nädalat, kuniks piim tuligi tagasi. See oli raske aeg, poiss röökis, kuna piima oli vähe aga lasin tal alguses imeda rinda ja siis andsin segu. Paljud ümberringi soovitasid, et kui sa füüsiliselt ei suuda, siis keegi sind hukka ei mõista. Aga asi oli põhimõttes ja minu mitte valmiduses.

Ja kusagil kaks nädalat oli kõik tore, ning siis poisil tulid hambad. Ei tahtnud süüa ja ei tahtnud piima. Nii ta siis kadus mul jälle ära ja poiss sai ainult öösiti rinda. Tolleks hetkeks ma tundsin, et lihtsalt ei jõua enam seda mitme nädalast tralli läbi teha. Kusagil seitsme poole kuuselt lõpetasin ka öösel rinna ära, kuna sealt ei tulnud enam midagi. Tol hetkel olin valmis, kuna kaalusin 49 kg, tasakaaluhäired ja nõrkushood. Sõin iga päev kusagil 3000ckal, kuid kui keegi öösiti sööb iga kahe tunni tagant, siis lihtsalt ei jäägi midagi järele. Kuni kuuenda kuuni ta sõi mul 24/7 iga 2h tagant.

Igatahes poiss on üheksa poole kuune ning saab kitsepiima segu. Üleminek oli kerge ja küll vahel teeb looma hääli, minu rindu nähes aga pudelile pead ei keera.

Tegelikult on võimalik piima tagasi tuua, mitte kõikidel puhkudel aga enamustel. See võtab kohutavalt aega, energiat ja näha last näljast karjumas, siis palju liiguvad segude poole. Sada aastat tagasi neid ei olnud ja enamus emad üritasid higimull otsaees ja need kes tagasi ei saanud, siis anti lehmapiima. Minu ema ja tema kaksikõide said lehmapiima juba 3 kuuselt, kuna piim sai otsa, segusid  Nõukogude Liidus ei olnud (minu teada), ajad olid sellised.

Imetamine ei ole lihtne, need, kes saavad last imetatud aasta ja peale, on tõesti tublid. Need, kes on pidanud varakult lõpetama, siis mõistan, kui valus see on. Praegugi kirjutades, tulevad pisarad silma. Aga olen õnnelik, et niigi kaua sai ta rinda. 

M.A

2 kommentaari:

  1. Anonüümne1.7.16

    Eks imetamise juures on ka omad nõksud või reeglid, mida peaks järgima, et ise vastu peaks.
    Kui lapsest saab ''tissisõltlane'' kes imeb koos piimaga ka emast elujõu välja, siis ei saa see kaua kesta.
    Iga päev, mil laps rinnapiima saab on imetore aga ühel päeval tuleb sellega niikuinii lõpparve teha. Minu jaoks on see päev ka ilmselt kurb päev, sest üks imeline periood saab läbi.
    Maris sa oled tubli, teie algus on olnud keeruline aga mida aeg edasi seda mõnusamaks elu muutub, eks?

    Mina usun, et iga laps valib endale just sellised vanemad keda tema vajab. Sina oled oma lapsele ideaalne ja seda on ka sinu valikud.

    Annika

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle :) See periood oli tõepoolest imeline ag kahjuks see lõpp kiskus käest ära ja tol hetkel ma olin vaimselt juba valmis.

      Kustuta