8.7.16

Paus- tahan vinguda!

Mäletan, et raseduse lõpus kirjutasin postituse, kus ma vingusin kõige üle (SIIN). Nüüd on aeg vinguda emaduse üle. PS! Võtke huumoriga seda postitust! 

Minu laps on kohe 10 kuune ja ikka ma krooksutan teda, just öösiti. Panen ta magama 20.00, hüpates voodi äärepeal, kuna ta ei oska lihtsalt magama jääda. 21.00 ärkab, kuna krooks kinni ja tahab veel piima. Ja siis sedasi mitmeid kordi öösel, ausalt ma ei jõua enam. Magamatus on nii suur, et vahel ei kuule oma lapse nuttugi.

Muud ei kuule kui mää mää mää. Vetsu lähen, siis roomab järele ja ainult määgib. Viskab end põrandale pikali ja on nagu suur hunnik õnnetust. 

Tahan natukenegi kirjutada oma blogi- jookseb ühele -ja teselepoole ekraani tehes mingit kiljuvat häälitsust. Siis kui vaatan teda, hakkab gorilla laadne häälitsemine pihta. 24/7 pean talle tilulilu lolli mängima, et tal oleks lõbus.

Vankris vahest kukub röökima, jooksen kodu poole nagu tuulispask, inimesed vahivad järele.

Riideid vahetan- nutab. 
mähkmeid vahetan- nutab
süüa annan- nutab

Kuidas saab üks laps olla nii suur ..... häda. Kas poisid ongi nii saamatud?  Vahest tunne, nagu kaks last kodus. Ühe võtsin ja teise sünnitasin.

Hammastest ei taha rääkidagi, kuidas on võimalik, et lapsel tulevad hambad kuid ja suure jonni ning nutuga. Kaks päeva teeb head nägu ning arvan, et oo tore laps on tagasi- pffffft, ja siis läheb aina hullemaks.

Ma kaalun 49,2 kg, süüa saan siis kui magab. Dilemma- kas magada või süüa? Täna ma sõin ja nüüd on unevõlg suur.

Nädalavahetused on parimad sõbrad. Igal esmaspäeval loodan, et tuleks see reede ruttu.
Laps on mehega siis ja peale kahte tundi, pean andma mehele medali, sest sai tehtud nii raske töö (Ok, tegelt elukaaslane on super isa! Aga mul lihtsalt vaja aur välja lasta).

Sellistel rasketel hetkedel koputan endale vastu pead ja küsin, et miks ma kummi ei kasutanud ja hirmuga mõtlen, et kui ta kohutavaks kaheseks saab, mis siis veel tuleb ja oi issand see puberteet. Miks inimesed vabatahtlikult lapsi saavad? Kes tahab vabahtahtlikult mitte magada, jubeda (JUBEDA) haisuga kakat koristada... iga jumala kord kui seda haisu tunnen hakkan öökima. Hoian hinge elu eest kinni ja vahetan. Oksehaisust ei hakka rääkimagi, poiss oksendab ja mina öögin. 

Muidugi ma armastan oma last väga ja teda olematuks ei taha. On ka ilusaid hetki, kuid kahjuks ükski sellel süngel päeval meelde ei tule (ha ha).

Igatahes mul on 45 minutit aega lugeda ´´ Toddlers are assholes and it is not your fault´´

Seal on hea lause : ´´ Ma tean, et mu laps on õnnistus. Seda tuletatakse mulle meelde iga september.´´


Paar lehekülge saab lugeda SIIT.


Teen varsti raamatust eraldi postituse. 

PS: Unustasin mainida, et dušši all pole 4 päeva käinud, juuksed on nii rasvased, et sealt saaks juba rasva välja pigistada. Unevaegus on nii suur, et reserveerisin Londonisse hotelli aga see London ei asu Inglismaal vaid Kanadas (juuli lõpuks läheme Inglismaale).

Ennast ilusaks ei viitsi teha, kuna ei ole aega. Sellepärast ütlengi, et ei viitsi- siis tunnen nagu oleks see minu valik.

Ideaalset lapsevanemat ei ole olemas, sain sellest alles nüüd aru.  Nüüd andsin alla ja kasvatan nii hästi kui oma võimete piires oskan. 

PS: Kui ta tuleb mulle oma lapsepõlve traumadest rääkima, siis räägin talle oma traumadest, kui ta beebi oli.

M.A


3 kommentaari:

  1. Appppi hahahahhahha :D :D :D Absoluutselt PARIM postitus mida viimasel ajal lugenud olen :D Olen ka ise ema ning mõistan hästi :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea kuulda! Paljud ei räägi oma raskustest ja siis ongi selline tunne, et kuidas ma nii saamatu ema olen. Inimesed võiksid rohkem rääkida avameelselt, et lapse saamine ja kasvatamine tapab kõik 7 miljonit närvirakku paari aastaga 😆

      Kustuta
  2. Anonüümne14.11.16

    Hahaha, aitäh aususe eest!

    VastaKustuta