13.10.16

Lapseta reisile?

Käisime mehega puhkamas nädalakese Hispaanias. Algselt oli plaan võtta poiss kaasa, kuid meie omavahelised suhted olid üpris teravaks muutunud (kirjutan sellest hiljem) ning otsustasime oma suhte korda saada.

Kuidas lapsele oleks parim?

Kuna me elame Norras ja minu ema elab Eestis, siis korraldasime poisi enda huvides emale lennu Norra, et ta hoiaks teda siin kuna võõras keskkond ja võõras inimene (nii väike veel unustab inimesi), siis ta võib täitsa stressis olla.

Mees veel päev ennem põdes ja muretses. Hommikul kui lahkusime olid mehel pisarad silmes. Ma endamisi muidugi lõin tantsu. 24/7 lapsega, kes ripub jala küljes, vetsus mis iganes numbreid teen poiss süles istudes, süüa teen, siis ripub jala küljes ja karjub (olen ammu söögitegemisest loobunud)... igatahes nimekiri on pikk. Ma tundsin, et ma olen väärt seda väikest reisi, puhkust ja patareide laadimist.

Kui vanalt võib lapse kellegi teisega jätta?

Kindlasti ei tohiks imetava lapse kõrvalt reisile minna. Siis tuleb oodata, kuniks imetamine lõpetatud ning siis võib minna. Pudelilapsel ei ole väga vahet kes hoiab pudelit (Aronil oli aga minu emaga leppis). Laps peaks kindlasti seda inimest varem tundma ja teadma. Mul ema tuli vaid üks päev enne meie lahkumist, kuid õnneks kõik sujus hästi. Poiss väga fännab oma vanaema.

Lahkusime kodust, kui poiss magas, siis ei ole seda nuttu, et emme ja issi lähevad kusagile. Üks huvitav fakt veel siia, et aastasel ja veel vanemalgi nii 2-3a ei ole absoluutselt ajataju, ehk ta ei taju aega nagu meie- me läheme nädalaks ära. Tema tajub, et me läksime ja tulime. Kui kaua ära olime, sellest tal pole õrna aimugi. Nagu üks meie beebigrupist ütles, et oma viie aastast pean ära ostma, kuna tema juba saab aru, et vanemad lähevad kusagile.

Terve nädal reisil ilm lapseta oli imeline aeg minu jaoks. Ma magasin 12h, vedelesin päikese käes raamatut lugedes (mida ma pole teinud Aroni sünnist saati), sõin normaalselt ehk ei olnud söömisvõistlusel aja peale. Muidu neelasin terveid kartuleid alla ja ühe sõõmuga pidin tass tühjaks saama, muidu oleks maailm kokku varisenud. Kohvikutes õnneks saan Aronit ära osta kamapallidega (Aitäh Salvesti, Geniaalne!)

Mees ikka siin ja seal igatses teda, minu igatsus oli aga null- kuna teadsin, et kui koju lähen tagasi, siis maksab ta mulle kindlasti kätte, et eemal olin. Lõpupoole tuli igatsus, kuna päevad olid nii tühjad ehk Aron hoiab mind pidevalt tegevuses ja niisama passida oli lõpuks juba imelik. Siis korraldasin meile igasugu tegevusi, mees tahtis niisama vedeleda aga mul käed ja jalad sügelesid juba.

Koju jõudes muidugi sain ma ilusasti vihase karjuva lapse, kes piinab mind tänase päevani- ripub jala küljes, otsustas hambaid kasvatama hakata, otsustas, et söömine pole ikka tema jaoks, otsustas, et kodu tuleb iga päev retsida ja peaga mööda asfaltit end visata. Seega JAH minu jaoks see 7 päeva Hispaanias ilma lapseta oli absoluutselt seda väärt, kuna tagasi tulin uue energiaga ja sooviga mitte end aknast välja visata.

Kindlasti reisile minnes peaks olema valmis lapse jätma usaldavatesse kätesse. Sa pead vaimselt tundma ja tahtma minna reisile, kuna kui lähed vastu tahtmist, siis igatsed päevad läbi last ja ainult mõtled koju minekule, mis rikub totaalselt reisi. 7 päeva 1 aastasest lapsest eemal olla on piisav aeg, mina ei soovitaks kauem.


Sain isegi kingad ja kleidi selga panna, millest olen palju puudust tundnud. Kõik need sada kleiti minu kapis lihtsalt niisama ootavad Aroni kasvamist.

Selle kuu lõpus aga kõik koos Tel Avivi, eks näis mis saama hakkab. Ma loodan, et hambad tulevad tal ennem reisi ära, oleks küll nii masendav, kui karjub mul kõik 6 päeva seal. 



M.A

16 kommentaari:

  1. Anonüümne13.10.16

    Ära võta seda nüüd liialt ründaval toonil, aga on sul lapsega üldse mingi emotsionaalne side? Olen su blogi juba mõnda aega lugenud ja põhimõtteliselt jagunevad postitused kaheks. Ühtedes räägid asjadest nagu vankrid ja toitumine ja teistes sellest kui halb su laps on ja kui keeruliseks ta su elu teeb.

    Ma saan aru, et sul ei ole ilmselt eriti kerge, aga lihtsalt väike tähelepanek et mulle kui kõrvaltvaatajale tundub, et sul lapse osas kuigi soojasid emotsioone pole.

    Enne kui minu peale vihastad, jäta meelde, et see mulje on tekkinud ainult läbi su enda kirja pandud sõnade (polnud emaduseks valmis, kas ma sünnitasin saatana, tahtsin head last jne).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on täiesti õigus selles suhtes, et kirjutan negatiivselt ehk palju siin temast. Ilmselt kasutan blogi oma emotsioonide väljaelamiseks ja jätan kahjuks kõik see hea kirjutamata. Aitäh märkuse eest muideks, tuletasid meelde, et peaksin ka positiivsest kirjutama.

      Lapsega side on väga tugev. 1a 1 kuu tänasest on ta maganud minu kaisus ja ilmselt veel pikka aega. Side on väga tugev temaga ja ilma temata ei oskaks ma edasi elada aga nagu mul mees ütles hästi, et teil on eriline side kuid samas love-hate relationship :D

      Kustuta
    2. Anonüümne13.10.16

      Tahtsin just sama kirjutada!Kuidagi väga negatiivse meki jätab see kõik :( Milleks oli siis üldse vaja last,kui ta sinu elu nii palju kurnab?Oled sa ehk mõelnud,et äkki ta käitubki sellepärast nii,kuna ta tajub sinu negatiivsust tema suhtes...laps tunnetab ju seda kõike.Ausalt,minul on küll tunne,et ega sa teda eriti ei armasta!!!

      Kustuta
    3. Ilmselt sul vist liiga hea laps? Sa ei kujuta ette kui paljud emad väga raskete lastega mõtlevad, et nad ei suuda edasi minna, et kui paljud tahaks lihtsalt maha kukkuda ja surra kuid sinusugused ideaalses lapsevanemad teevad raskeks raskete laste emadel välja rääkida ja abi otsimast. See, et ma kirjutan kui raske laps mul on ei tähenda, et ma teda ei armastaks. Ma lihtsalt kirjutan sellest, kuna ma pole üksi ja on keegi kes julgeb välja öelda, et on raske ja 7 päeva puhkust aitas mul edasi minna. Nii kerge on inimesi hukka mõista aga vot kunst on inimesest aru saada ja kasutada sellist asja nagu empaatia

      Kustuta
  2. Anonüümne13.10.16

    Ma ei ole küll varem su blogi lugenud, kuid sellest postitusest kumas väga hästi välja, et vajasid lihtsalt natuke aega olemaks naine, mitte ema :) Tore, et saite mehega endale sellise puhkuse võimaldada. Loogiline on ka see, et kui vanematel on lapsega erinev suhe (sulle kui poisiga kodus olijale on see kurnav, samas mees näeb ilmselt rohkem lapse lõbusat ja mängulist poolt), siis on ka üksteist kerge valesti mõista ja pinged on kiired tulema. Kuidas teil majanduslik seis on? Äkki oleks võimalik paaril päeval nädalas mõneks tunnikski lapsehoidja kutsuda? Poiss harjuks vaikselt ka teistega olema, sina saaksid veidi aega iseendale ning äkki võimaldaksite kord nädalas endale ka kohtinguõhtu? Püüdke mehega aeg-ajalt kahekesi olla, et natuke särtsu ja elevust suhtesse tagasi tuua. Ja ärge unustage ka magamistoas üksteisele aega pühendada. ;) Küll sellel perekonnaõnnel ka veel sabast kinni saab! Jõudu sulle ja mehele, kindlasti loen su blogi ka edaspidi, et näha, kuidas asjad lähevad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, et mõistad. Siin on lapsehoidjad väga kallid. Ka lasteaed maksab 300€ kuus. Ma ilmselt uurin mis täpselt need summad on ja ehk korra nädalas tunniks või kaheks võimalik võtta.
      Jah eks see läheduse asi hääbub ka selletõttu, et magan lapsega. Olen üritanud magada teises toas kuid siis ta ärkab palju tihedamini. Meil ongi see probleem jah, et aega üksteisele vähe. Õhtuks ma olen tsirkusr klouni mängides nii läbi, et kui tema koju jõuab tahan mina juba magama minna. Isegi oleme rääkinud, et ehk ajutiselt Eestisse kolida, kui finantsiliselt nii palju paremaks ei lähe, et saaks kedagi endags siia elama võtta- lapsehoidja või au pair siis.

      Kustuta
  3. Anonüümne13.10.16

    Lapsed ja eriti veel nii pisikesed vajavad hellust������.Mis siis,et ripub jalaotsas.Minu oma ka(1,7a)....
    Piisab kui võtan sülle,annan musi ja ongi kõik ok...làheb teeb enda asju edasi��
    Aga NEVER ei làheks ilma temata reisile(vàhemalt kuni tàisealiseks saamiseni ������)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot see ongi paljude emade viga, et teen musi ja minu lapele toimib. Mul poiss magab teve öö minu kaisus. Päeva uned samuti jääb magama ainult minu kaisus. Kallistan ja musitan kuid see ei aita, temal paha tuju ja see vaja tal välja elada või hammas teeb muret või mõni puuks kinni või krooksud. Iga laps on erinev ja mis toimib sinu lapsele ei pruugi minu lapsele toimida.
      Reisi kohapealt on nii, et iga ema on samuti erinev. Siin pannakse 10 kuused lasteaeda näiteks. Mina mehega võitlesin, et ta ei läheks vaid läheb hoopis 2a. Miks nii vara, kuna 6a minnakse juba kooli siin, seega kaks on eesti mõistes kolm siin.

      Kustuta
  4. Sa annad endast parima ja sellest on küllalt. :)
    Mulle meeldib Sinu blogi puhul just see realistlik aspekt. Just täna mõtlesin, et paljudes blogides on põhimõte "Fake it 'til you make it!" Seda on küll ilus näha, kuid see ei ole päris elu. On värskendav näha ka päris poolt.
    Kas suhted mehega on paranenud? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne16.10.16

      Kas sa sellele pole mõelnud, et äkki paljude teiste blogide pidajad suudavadki tegelikult oma pereeluga hakkama saada ja näevadki oma lastes peamiselt head? See pole üldse märkus antud blogi pidajale, vaid konkreetselt selle kommentaari jätjale. Ikka väga kummaline, et pole päris elu kui inimesed oma laste suhtes nii ei tunne nagu selle blogi autor... Kahju kohe sinust.

      Kustuta
    2. Kas kõik on alati 100% õnnelikud ja suudavad igal ajahetkel väljendada AINULT rõõmu, õnne ja armastust?
      Mul on hea meel, et minu pärast muretsed, teed kohe südame soojaks!

      Kustuta
    3. Anonüümne16.10.16

      Muidugi ei ole, aga ma pole näinud ka ÜHTKI blogi, mis seda väidaks. Ja ma julgen öelda, et loen väga suurt valimikku eestimaiseid blogisid. Ühesõnaga mu kommentaari mõte oli selles, et see su poolne üldistamine "paljudes blogides" oli veidi naeruväärne. Aga vähemalt andis ilusasti edasi su enda suhtumise mis ilmselt oligi see kõige olulisem?

      Kustuta
    4. Issand kui õel inimene. Mul on siiralt kahju sinust ja loodan, et misiganes vaevab sind, et korda saaksid selle :)

      Kustuta
    5. Anonüümne18.10.16

      Ära kujuta ette endale :D

      Kustuta
  5. Anonüümne14.10.16

    Väga julge sinust rääkida oma pere pahupoolest, see tähendab, et teadvustad ja tegeled. Paljudel emadel on raske ja hea on lugeda ja näha, et nad ei ole üksi. Jõudu ja kindlat meelt, poistega ongi alguss raskem, pärast saad oma töö vilju nautida kui teised emad teismeliste tütarde pärast muretsevad. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen jah seda lohutust kuulnud. Täna kaubanduskeskuse mähkimistoas oli üks ema küsis, et kas poisid tõesti ongi sellised , kuna tal ka poiss jooksis nagu hull ringi 😂 . Vastasin, et ilmselt.

      Kustuta