18.11.16

Israel

Mehel oli vaja äriasjus lennata Israeli, Tel Avivi ja otsustasime, et hea mõte oleks kogu perega koos minna ja võtta päev rohkem, et näha ka Jeruusalemma. 

Riiki sisenedes küsiti meilt, et miks tulite? Ei küsitud stiilis, et ''mis teid siia riiki tõi'' või ''mis eesmärgil tulite'', vaid ülbelt, et miks tulite. Nagu mis õigusega me julgesime üldse oma jalga Israeli, maailma kõige erilisemasse riiki, tõsta. 

Tel Aviv on nagu iga kuurortlinn ning miskit erilist ma sealt ei oodanud ega saanud ka. Mind šokeeris ajuvaba hotelli hind- 900€. Selle raha eest saime mega tolmuse ja musta põrandaga toa, mis oli vaatega otse ehitusplatsile, kust vaatasid aknast sisse igal võimalusel töömehed- seega hoidsin kardinad tugevalt kinni. Viimasel päeval oli prussakas kraanikausis, minu elu suurim foobia. Ühesõnaga hinna ja kvaliteedi suhe on seal riigis küll väga paigast ära. Selle raha eest oleks saanud isegi Dubaisse nädalaks 5 tärni hotelli koos mere vaatega, lausa kesklinna.

Ma olen käinud reisimas väga palju ja võin julgelt öelda, et hetkel number üks kõige negatiivsema emotsiooniga riik kus käinud olen. Igal jumala hetkel üritati meilt raha välja petta- enamus sellest aru ei saa, kuna ei pane tähele kuid mul mees on matemaatikas tugev, mitte nagu mina, seega ta on väga täpne igas sendis ning lõpuks oli ta konkreetselt närvis, kui juba viiendat korda päeva jooksul anti tagasi pool rahast ja tehti nägu, nagu kõik oleks olnud õige. Mina muidugi rumal, ei saanud esimesed päevad täpselt aru rahast ja sain ikka korralikult petta. Taksojuhid tuimalt nöörisid 40€ asemel 100€.

Kõige rohkem meid häiris mehega igal tänavanurgal kahe automaadiga sõdur. Mehega mõlemad nõustusime, et see ei tekita turvalisust, vaid just hirmu, et siin ei ole turvaline. Kes tahab näha püsse iga nurga peal- see ei tohiks olla normaalne tänavapilt vaid selline asi loob hirmu ja paranoiat. 

Jeruusalemm oli ainukene peaaegu positiivse emotsiooniga linn. Tavalise eestlase jaoks on kindlasti Jeruusalemm üsnagi kauge ja imelik koht, kuna on Mekka kõigile kolmele põhi religioonile- islam, judaism ja kristlus. Väga imelik oli vaadata, kuidas jaapanlased laulsid '' oh jeesus'' ja kandsid suurt puidust risti. Hiljem uurisin, mis pakette on võimalik võtta ja seal oli ''Jeesuse jalajälgedes'' ehk need inimesed siis elasid ja kõndisid läbi Jeesuse kannatused ja tema teekonna.

Kuna me olime käruga, siis üpris piiratud oli meie teekond ja päris igale poole minna ei saanudki. Käisime Jeesuse vanglas ära, mis oli päris masendav. Põhimõtteliselt auk maa all, kus õhk ei liikunud. Kuna me mehega usklikud ei ole, siis oli meie jaoks selline sügav usk päris huvitav ja omamoodi kogemus. Mina austan kõiki religioone, kuna usk on individuaalne ning põhiseadusega sätestatud.





































Aron oli hästi tubli ja pidas vapralt vastu pika päeva. Suurest väsimusest magas lausa 2h jutti ja me saime mehega rahulikult süüa ja ringi uudistada. Kui nüüd tagasi mõtlen, siis Jeruusalemm ei ole laste jaoks. Kui ta mul oleks kõndinud ringi- oleksid inimesed temast üle kõndinud. Mitte kedagi ei kottinud. Käru nügiti ja lükati. Mingi vanem naine lihtsalt käega tagus mind, lõpuks viskas üle ja karjusin talle halva sõna araabia keeles ( Liibanonis elades kuu aega jäi keel külge). 




























Kõige emotsionaalsem koht, minu enda üllatuseks, oli nutumüür. Alguses kaugelt vaadates tundus see lihtsalt üks sein, mis oli soo järgi eraldatud- mehed vasakul ja naised paremal. Vahele oli sein pandud.





























Mees läks Aroniga ühele poole ja mina siis teisele poole. Naljakas oli vaadata, et oli inimesi, kes tõesti ei olnud lugenud riietuse kohta ja tulid lühikestes pükstes või õlad paljad sinna ja langesid veel vaidlusesse, et miks nad peavad kandma midagi, mis katab neid. Mina tegin ilusasti eeltöö ära ja võtsin oma salli ka kaasa. Kui seinale lähenesin, siis oli ikka väga imelik vaadata inimesi, kes katsusid seina, palvetasid ja nutsid. Lõpuks kui ma käe surusin seina vastu, siis mõistsin. Nagu ma eelnevalt mainisin, ei ole ma religioosne inimene, kuid energia, mis katsudes kumas seinast oli nii ülevoolav. Ahastus, kurbus, lootus... ma lihtsalt seisin ja nutsin- ma ei teagi täpselt mille üle, kuid lihtsalt seisin ja nutsin koos teistega. Siiani kirjutades, tulevad mulle pisarad silma. 

On asju millel ei ole seletust. Ka mees hiljem ütles, et väga eriline tunne ning peaaegu, et paneb sind ise uskuma millessegi kõrgemasse.




























Naljakas seik jälle siin, et mehega hakati heebrea keeles rääkima ja kohalikud arvasid, et ta on juut. Sama olukord oli meil naaberriigis, kus arvati, et ta moslem ja hakati araabia keeles rääkima pidevalt. Ma ammu öelnud mehele, et sakslane oled ehk passi järgi, kuid juured on sul kusagil kaugemal.


Siit edasi sõitsime Palestiinasse, sellest kirjutan lähemalt teises postituses.

Jeruusalemmast lahkumine ei olnudki nii kerge. Me teadsime, et on nende aja järgi laupäev mis on sabati aeg ehk mitte miski ei toimi. Meil ei olnud õrna aimugi, et isegi buss ei lähe peale kella kolme mitte kusagile ja lennuk lahkus 12 tunni pärast. Nii me võtsime 100€ eest takso ja sõitsime Tel Avivi poole.

Me juba teadsime ette, et lennujaama tuleb minna miinimum kolm tundi varem. Lugesin internetist juba õudusjutte, et meid viiakse ülekuulamisele, kuna minul oli passis Jordaania tempel ning mehel Dubai ja Jordaania. 

Hakkasime kohvreid ära viima ja jumal tänatud, et Aron meil kaasas oli, saime teistest ette ja siis hakkasid tulema küsimused, mida ma mitte iialgi ei unusta. Pidime ette näitama passid ja piletid.

''Kes te olete üksteise jaoks''? ( Et mis- mees on terrorist ja see laps meiega on röövitud, või mida nad nagu arvasid?)
Oleme kihlatud ja see on meie laps;
'' Kes pakkis teie kotid?'' (Meil on kaasas ori kes pakib meie kohvreid või?)
Koos pakkisime;
''Kas keegi andis teile kingitusi?'' ( juudid ei anna kingitusi, nad võtavad pigem, ei hakanud mainima, et üks moslemi mees andis Aronile võtmehoidja)
Ei;
''Kas kohver oli vahepeal kusagil mujal?''
Takso pagasnikus;
''Me tahame kindlaks teha, et teil kotis pommi ei ole.'' (Mis täiemõistuslik inimene läheb lapse ja pommiga lennukisse- isegi terroristid ei tee seda).
Ahnii, okei.
´´Mida te Jordaanias tegite?'' 
Käisime turismireisil kaks aastat tagasi;
''Keda te tunnete seal?'' (eee, misasja? )
Mitte kedagi;
''Kas Heiko on saksa nimi?'' (Aa okei, näeb terrorist ilmselt välja, kes tahab oma lapse õhku lasta)
Jah on, mis siis?;
''Ei midagi, nägemist.'' 

Mõlemad vahtisime mehega üksteisele otsa, mis just juhtus ja mõtlesime, et oleks me kahekesi tulnud, oleksime ilmselt intervjuu ruumis istunud. 


Inimesed, kes lahkuvad Israelist, peale seda intervjuud saavad endale passi peale triipkoodi. See triipkood võib olla su elu kõige jubedama kogemuse algus. Esimene number on otsustav. Numbrid on ühest kuueni- üks tähendab, et oled ohutu ja kuus tähendab, et oled terrorist. Üldjuhul enamus, vahet ei ole kust sa pärit oled, kui passis on mõne ''ohtliku'' riigi viisa siis sind tõmmatakse kõrvale ja hakkab pikk tundide pikkune intervjuu maraton. Näiteks üks mees oli käinud töö asjus (humanitaarlane) Iraagis ja Süürias ning ta viidi intervjuu ruumi kaheksaks tunniks, kus teda pommitati küsimustega terve aja. Neid ei huvitanud tema ÜRO paberid ega midagi. Nende jaoks oli ta ohtlik ja võimalik terrorist.






























Peale seda küsitlust me läksime pagasit ära andma. Seejärel suundusime turvakontrolli, kus pidid passi skaneerima ning vaadati pileteid. Turvakontrollis vaadati uuesti passi ja pileteid. Läbinud selle, siis oli ees uus passi kontroll, kus vaadati passi ning väljastati pisikesed kaardid, millega läksime läbi uue turvavärava. Kõik võttis aega tund ja 45 minutit- me olime väga õnnelikud, tavaliselt läheb vabalt aega üle kahe tunni.
Aron selle kõige juures, veel enam, et ärkas koos meiega nelja ajal hommikul, oli nii vapper ja tubli poiss. Üleüldse kõik lennud ta tegi vapralt kaasa. Ainukene probleem oli tagasilend, mis kestis tund kauem, kui pidi ja Aron oli nii väsinud juba. Muidugi reisimine talle sobib väga hästi, kuna talle meeldib kõik uus ja põnev.

Israel on koht kuhu ma tagasi ei soovi kindlasti kunagi minna. Ka mehel olid äri asjus väga negatiivsed kogemused- enamus tegelesid interneti pettustega ning ei häbenenud seda tunnistada. Nii mõnegi kliendi pidi ta lihtsalt ära ütlema, kuna eetiliselt ei oleks see olnud õige.

M.A


7 kommentaari:

  1. Väga põnev lugemine. Mul tuttavad käisid ka kunagi Iisraelis ja olid ka pmst jahmunud, et lahkumisel pinniti nii kaua. Teistes riikides vastupidi ju - USA või Austraalia, seal pigem sind küsitletakse miks tulid ja ega sa jumala eest mulda oma saabastega ei toonud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule jaa, Austraaliasse minnes, ikka ulme kontroll. Mind veel tõmmati kõrvale, et läbi otsida pagas. Ma imestasin ka Israeli kohta, et toon pommi riiki aga riigist välja pommi ei tohi viia- umbes selline mentaliteet :D

      Kustuta
  2. Anonüümne19.11.16

    Iisraelis on sõda. Mida sa veel sõjas olevast riigist ootad, kui mitte keerulist piiriületust ning relvastatud sõjaväelasi igal nurgal. Lisaks kannavad ajateenijad alati endaga automaate kaasa.

    VastaKustuta
  3. Kui Israelis oleks sõda, siis ilmselt turistid ei käiks seal. Süürias on sõda.. Pigem Israelis on paranoia, ilmselgelt ka asja eest- ikkagi on nad okupeerinud riigi.

    VastaKustuta
  4. Iisraelis küll sõda pole, pigem on see relvastatud konflikt Gaza sektoris, kuhu inimesed on lõksu jäetud. Neil on nii keeruline teema seal, et mina küll ei usu lahendusse. Iisraelil on ka paranoia Iraani suhtes ja kui see nende teha oleks, siis nad saadaks hommepaev sinna mõne tuumapommi.

    VastaKustuta
  5. Anonüümne20.11.16

    Sõda, relvastatud konflikt, paranoia - poteito-potato. Nimetada võime seda kuidas tahame, reaalsus on aga see, et antud riik elab sõjas. Konflikt on kestnud nii kaua, et justkui on see kõik normaalne ja igapäevane ning seetõttu meile ei tundu see olukord sõjana. Tegelikult aga pommitatakse Iisraeliski linnu, relvastus on maksimaalne, inimestel on 100% valmisolek kriisi eskaleerumiseks. Kui liikuda riigi põhjaossa, on näha, mida see "paranoia" tegelikult tähendab. Nazarethi ja Haifa ümbruses on ka varemeis kvartaleid, koole ja lasteaedu. Palestiina traagika on veel hullem, kuid sinna turistidel sattuda on pea võimatu.

    Nii et jätkuvalt - millist piiriületust soovitakse riigilt, mis on sõjalises konfliktis oma naabritega? Otse loomulikult on seal karm kontroll ja iga vähegi kahtlane isik võetakse rajalt maha.

    Sõdade väljakuulutamisel on omad reeglid, mille tõttu näiteks pole Ukraina separatistide konflikt ametlikult sõja nimetuse saanud. Me ju kõik kõrvalt vaadates saame aru, et see on sõda, küll aga ametlikult see pole.

    Tel Avivi kuurortlinnaks nimetada on ka kuidagi naljakas. Tegu on Iisraeli finantspealinnaga ja de facto juhitakse riiki sealt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Antud riik elab pigem sõja ohus- olukorra, mille on nad ise loonud. Palestiina oli väga kerge siseneda, ei olnud piirikontrolligi. Tagasi tulek oli nagu Venemaalt Eestisse- sama protseduur. Palestiina seinad kubisesid palvetest, lõpetada sõda ja leida rahu.

      Ukraina olukord on ju täiesti teine- seal konkreetselt toimub tulistamine ja pommitamine, Israelis on ikka kõik väga rahulik, samuti ka Palestiinas- aeg ajalt sealt Gazast see Hamas korraldab midagi ning Liibanoni piiri ääres Hizbollah grupiga jagelevad.

      Tel Aviv on üldiselt oma olemuselt kuurortlinn, kuigi ma tean jah, et see on mitte ametlik pealinn.

      Kustuta