6.12.16

Palestiina

Kusagil kaks aastat tagasi pidin suvel neljaks nädalaks minema vabatahtlikuks Palestiinasse. Hea, et ma lennupileteid ära ei ostnud, kuna siis juhtus Gaza. Gaza on küll eemal Palestiinast, kuid ohutuse huvides tühistati projekt. Sellest ajast saati on hingel kripeldanud sinna minek.

Istusin eelneval päeval poole ööni üleval, üritades välja selgitada, kus on piir ja kuidas sealt üle minna. Kuna meil oli plaan minna Jeruusalemma, siis leidsin ka Damaskuse värava juures oleva bussijaama, kust lahkuvad bussid Palestiinasse. Kuid mingit konkreetset piirijuttu ei olnudki võimalik leida, seega mõtlesime, et vaatame käigu pealt.

Poiss tegi oma une ära Jeruusalemmas ning uurisime kuhu täpsemalt mõtekam minna- Ramallah või Bethlehem. Mõlemad sama kaugel. Otsustasime Bethlehema kasuks- võiks siis ju vaadata Jeesuse sünnikoha ka ära- miks mitte.




























Aron oli nii tubli. Istus ilusasti süles terve tunni bussiga sõites. Ma ei teagi mida ma lootsin seal näha, kuid ilmselgelt ei kujutanud ette seda, mis pilt tegelikult avanes. Ütlesin mehele, et vaata misasi see on- nii kaugele kui silm ulatus ja veel edasi laiutas suur kõrge müür. Ma ei saanud alguses aru, mis see on, kuid järjest lähemale jõudes, asi asi selgeks- teisel pool müüri on Palestiina.


Nägin eemalt, et piirikontroll on, kuid mitte Palestiina suunal.

Buss peatus siis Bethlehemas ning jooksid mitmed taksojuhid oma teenust pakkuma. Meie juurde lõpuks tuli mega tore mees ning soovis meile oma teenust pakkuda, et näidata veidi ringi. Mees tahtis sama bussiga tagasi sõita kuid ütlesin, et ole nüüd, et oleme juba siin siis lähme vaatame ringi.

Soovisime näha kahte kohta- Jeesuse sünnikohta ning põgenike laagrit. Mees oli nõus ning istusime autosse. Siinkohal ma tahan öelda, et turvatool oli miski, mida ei eksisteerinud. Ainuke viis liigeda oli nii, et panin endale turvavöö peale ning kõhukotti panin Aroni enda külge ning tõmbasin peakatte üles, et ta kael ning pea oleks toetatud ning palusin juhil sõita ettevaatlikult.





























Tegelikult kõige esimesena sõitsime müüri juurde, mis oli joonistatud igasugu poliitilisi sloganeid (tunnuslauseid? Ei kõla nii hästi kui inglise keelne sõna). Enamus lauseid oli pigem appihüüded- lõpetamaks eraldatus.







































Isegi Mark Fitz käis seda müüri kaunistamas vägagi ironiseeriva pildiga.

Kui juhiga rääkisime, siis tema ütles, et ta on kurb, mis hetkel toimub. Ütles, et paljud ei mõista ning tegelikult üldsus tahab rahulikult koos eksisteerida või leida mingisuguse lahenduse, kuid Israeli poolt vaid on vaikus.

Teisena läksime kirikusse, mis oli tohutult ülerahvastatud. Tol hetkel oli päike vaikselt loojuma hakanud ning oli üsna jahe. Vahetasime Aronil riided ära- paksemate vastu ning oli ka meile üllatuse mähkmesse jätnud. Autos vahetasime kiirelt ära. Meie juht oli fantastiline. Tal endal kaks poega ning teadis täpselt kuidas käituda, kuhu liikuda jne. 

Peale seda soovis ta meid viia oma tuttava juurde, kellel on oma suveniiri pood. Selline käitumine on üli tavaline Lähis- Idas, enamus aja olen alati keeldunud kuid sel korral olin nõus minema. Mees pööritas silmi ja tahtis tagasi Tel Avivi minna.

Uksel tervitas meid noor poiss, kes käsitsi ise nikerdas puidust kujusid. Hinnad olid isegi soodusega, kuid siiski olid need hinnad ikka päris üüratud. Kombe kohaselt toodi meile ka head teed. Kui tee toodi, siis meie autojuht võttis Aroni enda sülle ja mängis temaga- meie ajasime seal juttu ja jõime teed. Aron ei lähe elu sees kellegi sülle niisama, kuid uskumatu- oli veel nägu ka naerul. Mulle on alati sümpatiseerinud moslemid, kuna südames on nad head inimesed. Keegi ei nööri rahaliselt, lastega oldi hästi sõbralikud. Ma lihtsalt tundsin end palju õnnelikumalt.

Poiss küsis nii vähe raha suveniiride eest, et maksin talle veel topelt peale. Peale meie ei olnud seal tänaval mitte kedagi. Poiss ütles, et turistid tulevad oma suure bussiga- hüppavad kirikusse ja tagasi bussi. Nii jääb neil igasugunegi võimalus tulu teenida ära.

Edasi sõitsime Aida põgenike laagrisse. Aida põgenike laager on väga tuntud. Seal praegugi elavad inimesed kes põgenesid ja/või kelle vanemad põgenesid Israeli tapatalgude eest, mis toimus (48-)50ndatel Jeruusalemmas ja Hebronis. Seal elab pea 5000 põgenikku nüüdseks ja on ülimalt ülerahvastatud. 






























Kui hakkasime sisse sõitma, siis oli grupp lapsi- 5-9 aastased, kes kiivalt loopisid Israeli sõdureid ning juht kiirelt tagurdas, et mitte sattuda kahe tule vahele. Siis ma küsisin, et kuidas on võimalik, et Israeli sõdurid on on teise riigi territooriumil. Selle peale ta kehitas õlgu ja ütles, et see on nii igal pool.

Laagril on veel omakorda mingid imelikud müürid ümber- teatud osal on ja teatud osal ei ole. Israeli sõdurid teevad pistelisi sissetunge ja vahistavad isegi lapsi, kuna loobivad kive. Juutide loogika on see, et lapsi kasutatakse propaganda eesmärgil inimkilpidena. Mäletan mul vanaisa rääkis, et noorena mõnitasid venelasi, kes samuti siis asustamisele toodi Eestisse. Sõimasid neid sibulateks, viskasid neid kivide ja õuntega ning käskisid koju tagasi minna. Mis siin teistmoodi on?

Ma ei suutnud teha lastest pilte, väljas oli juba kusagil 15 kraadi ja üpris jahe, nemad kandsid t särke, lühikesi pükse ja kas kulunud katkisi sandaale või üldse mitte midagi. Nendel lastel ei ole võimalusi, väljavaateid ja kõige tähtsamat- haridust. Töötus on seal üle 43%.




























Kui siin, Euroopas on võimalik välja murda vaesusest, siis seal on see surnud ring- pole  raha, pole haridust, pole kusagile murda. Lapsed iga päev vahivad kuuliauke oma kodus, sõdureid, kes tungivad oma suva järgi sulle koju ja süüdistavad sind ei tea milles. Mis nendest lastest saab? Ilmselt sõdijad ning suure vihaga, kuna neilt on võetud kõik. 

Siinkohal teebki mind kurvaks teatud eestlaste natsimeelne mõtlemine. Istuvad oma suures ja uhkes ''kuningriigis'', käivad üle lahe tööl või kusagil mujal Euroopa riigis. Kujutavad, ette , et neid tuleb igal pool jumalikult kohelda aga nemad võivad kõiki teisi kui kõntsa kohelda. Iroonia on aga see, et eestlaste maine on naljanumber Euroopas. Mehed on alkohoolikud, naistepeksjad ja seemendajad, kes kaovad esimese lumega. Naised ainult tahavad lääne mehi, nende raha pärast. Miks ma neid asju ütlen? Sest sellist juttu olen ma kuulnud soomlastelt, norrakatelt, sakslastelt ja hollandlastelt. Kolmes viimases riigis olen elanud ja oli ikka väga raske end tõestada mehe vanematele ja tema suguvõsale, et ma ei ole mingi ida-euroopa rahamaias naine, vaid tõsimeeli armastan oma meest. Mehe parim sõber ja eelmine elukaaslane on soomlased, seega on ta mulle rääkinud igasugu soomlaste arvamusi eestlastest- veel väga erudeeritud inimestelt.

Seega maailm ei ole must ja valge. Kuna eestlasi on vaeval üle miljoni ja moslemeid üle poole miljardi, siis ikka ju jääb rohkem nõdrameelseid silma seal, kus rahvaarv ka suurem. 






































Oli aeg jätta Palestiinaga hüvasti ning naasta Tel Avivi. Südamele jäi kripeldama need lapsed, kes vaatasid meid lahkumas, vanemad, kelle silmes peegeldas kurbus ja hirm tuleviku ees- mis saab minu lastest. Palestiinlaste süda on suur ja isegi see, mida on see rahvus läbi pidanud elama, ei ole murdnud nende heatahtlikust, soojust ja usku. 

Juht viis meid tagasi bussi juurde ning kokkulepitud summast, andsin talle veel juurde raha, kuna tundsin, et ta väärib seda. 

Palestiinasse sõites ei olnud mingisugust piirikontrolli, kuid tagasisõit venis päris pikaks. Protseduur nägi välja enam-vähem nagu Eesti-Vene piiril. Buss peatus ning kõik pidid bussist välja minema, v.a turistid. Tuli veel sõjaväelane bussi, kellel oli kaks automaatpüssi kaasas. Pilk meie poole, kinnitas, et oleme turistid ning ei küsinud passe ka. Kõik palestiinlased pidid bussist väljuma, näitama Israeli sissesõidu luba ning oma dokumente. Kõige imelikum oli see, et tank oli seal, mingi roomik ning palju sõjaväelasi.







































Meie taga istusid kaks tüdrukut, kellele Aron väga meeldis ja soovisid teda enda sülle ja nii hakkasime mehega uurima, et kas tõesti iga päev peate sellise rutiini läbima. Ütlesid, et jah- muud moodi ei saa. 


Iseenesest kui me oleksime ignorantsed turistid, kes tulid nautima päikest, toitu ja shoppamist- oleks ehk see reis ideaalne.

Kokkuvõttes meil jäi Israelist negatiivne kogemus- mitte Palestiina tõttu, vaid mentaliteet üleüldse- varastame turistide tagant, petame täiega turiste ja petame ka ärialaselt kasutajaid.

Samas Palestiina on räpane ja puuduliku infrastruktuuriga, kuid neil on vähemalt hing sees ja ei kehti reeglit: et kõik mis taevasse viskan ja tagasi ei tule, on jumalale ja muu minule.


Me ei tohi olla ignorantsed, ning süüdistada põgenikke, et nad ei tee midagi, et nad ei tee tööd. Ma olen kohanud nii paljusid põgenikke Norras ja nad on tänulikud- nii mehed kui ka naised. Nad on ühed kõige raskemad töötegijad, kuna peale perekonna on neil vaja ka toita sugulasi, kes siiani elavad rasketes tingimustes. Ignorantsus kasvatab ignorantsust ja nii ei saa edasi minna vaid toimub stagnatsioon. Mina kasvatan oma last liberaalselt, et headus ja kurjus on südames, mitte nahavärvis või/ja religioonis.

Aidake, armastage ja olge kaastundlikumad, ning headus tuleb ringiga teile tagasi. Kõik algab meist endast- samuti õnn.

M.A 

5 kommentaari:

  1. Anonüümne7.12.16

    Mulle meeldib su blogi. Loen alati huviga. Sa oled imeilus inimene (ja ma isegi ei tea milline sa v2lja naed).

    VastaKustuta
  2. Anonüümne8.12.16

    Mina olen üks teine anonüümne.
    Ma loen Su blogi üsna tihti, kuigi tegelikult mõtlen, et vist ei peaks. Kuigi Sa kirjutad huvitavalt, siis kohati jätad oma kirjutistega kas väga ignorantse või naiivse või lihtsalt mürgise inimese mulje. Sul on harva midagi head teiste kohta öelda - isegi oma mehe ja poja kohta ei räägi Sa tihti just hästi. Lugedes Su varasemaid postitusi olen mõelnud, et peaksid laskma ennast kontrollida PPD suhtes - Sinu kirjutistest võib välja lugeda selle klassikalisi sümptomeid.

    Palestiina ja Iisraeli kohta ei saa meie tegelikult mitte midagi kommenteerida. Selle konflikti lõid britid jt riigid, kes omal ajal selle piirkonna ära jagasid ja tegelikult poleks pärast IIMS üldse tohtinud lihtsalt lambist seda piirkonda seal ära jagada. Täpselt nii nagu tulevad välismaalased Eestisse meid kritiseerima venelaste suhtes, teadmata ise meie ajaloo tausta ja kõiki nüansse, ei tohiks ka meie kritiseerida kumbagi poolt.
    Hariduse osas, muuseas, Sa eksid. Palestiinas toimivad ülikoolid, koolid ja lasteaiad - sh kõigile kodanikele. Seal abiellutakse, sünnitatakse ja suretakse. Seal ehitatakse maju täpselt nii nagu meil - ühes majas elab tihti koos mitu perekonda, sest pereisa ehitab igale pojale oma korruse, kuhu too oma perekonna elama toob. Seal on küll vaesust ja räpasust ning viletsust, ent Palestiina kodanikud saavad emigreeruda välismaale nii lühiajaliselt õppima kui päriselt elama - peaaegu iga normaalne riik annaks Palestiina kodanikule põgenikustaatuse ja võimaluse uues riigis elama asuda. Nad lihtsalt ei taha lahkuda ja tihti lähevad Palestiina üliõpilased tagasi Palestiinasse, sh rikastest riikidest nagu UK, Prantsusmaa ja Saksamaa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esimese poole kohapealt ilmselt sa arst ei ole ja selletõttu panid ka mööda. Teiseks paljud inimesed ajavad realismi ja pessimismi segamini. Ma ei näe vaevaks valetada fakte, et mul lapsega on raske. Kuid kuna ma kirjutan seda avalikult, siis ilmselgelt tuleb kriitikat, mida vastu võtma pean- see käib asjaga kaasas.

      Teiseks, ma ei ole väitnud, et Palestiina on üks varemete hunnik, et miski ei toimi. Ma siin konkreetselt rääkisin üle maailma tuntud põgenike laagrist Aida- kui sa paned googelisse, siis saad palju pilte, fakte ja ajalugu selle laagri kohta.
      Palestiina toimib- võtsin ma isegi raha Palestiina pangas välja.

      Kolmandaks, ei ole palestiinlastel midagi nii kerge lahkuda. Avatud lasteaias kus ma käin- seal käib ka üks palestiina perekond või õigemini käis. Neil on Norra riigi kodakondsus, lapsed räägivad Norra keelt puhtalt ning käisid ilusasti koolis. Läksid nad suvel siis oma sugulastele külla Palestiinas nädalaks. Hetkel nad siiani on riigigs kinni kuid juba. Lapsed kooli ei saa, isa tööle jne. Israel nimelt ei lase neid välja ja ongi kõik. Ei huvita neid, kas nad on Norra või misiganes kodanikud. Selline on tegelik reaalsus.

      Kustuta
    2. Anonüümne8.12.16

      Tõesti, ma pole arst seega ma kirjutan vaid oma arvamusest. Aga kui inimene kirjutab kuidas ta oma last vahepeal vihkab ning kuidas kõik talle viha ning raevu tekitab, nagu oli Sinul pärast sünnitust (mõistan, et sünnitus oli raske ning üldse mitte selline nagu ootasid), siis peaks vähemalt rasedust jälginud arst inimese terapeudi juurde saatma. Mujal maailmas on sellised traumad, sh hingetrauma, terapeutide tööpõld. Imestan, et kui nii negatiivne oma blogis oled, siis vaevalt, et ma ainukene lugeja olen, kes nii arvab - teised ehk lihtsalt ei ütle, pere sealjuures. Muidugi on see Sinu otsus, aga ise otsiksin sellise käitumise puhul abi.

      Tänan - ma tean Palestiina kohta päris palju. Tean inimesi, kes on sealt pärit ja seal elavad, seega tean kohapealset olukorda üsna hästi. Olen teadlik, et Israel võib piiri kinni panna ja siis ei pääse mitte keegi, sh ka näiteks Eesti kodanik, sealt liikuma. Naiivne arvamus, et Israel on paha ja Palestiina hea või vastupidi ongi täpselt seda - naiivne arvamus.

      Kustuta
    3. Ma ei arva, et Israel paha ja Palestiina hea. Nagu sa ütlesid, et kõik algas Lähis-Ida jagamisest kuid kui ajaloolisi fakte vaadata, siis Israel on teinud korralikke tapatalge, eiranud üle 20 ÜRO punkti kaasa arvatud laste vangistamine kividega loopimise pärast. See on lootusetu olukord, mille parandamisse ükski naaberriik ega muu maailm ei viitsi süveneda, kuna seal pole midagi, mida saada.
      https://youtu.be/BLvvBLvyvxI
      Hea dokumentaal. Seda vaadates pani olukord kukalt sügama, kuna lõpuks ei saa nagu midagi enam aru- kes, mis, miks ja kuidas.

      Minu tervise kohapealt, kui aeg õige ja vastused käes siis eks kirjutan. PPD mul ei ole. Negatiivne inimene ma ei ole ja neile kellele jàäb teistmoodi arusaam, siis lugemine ei ole kohustuslik. Kindlasti on palju blogisid, kes kirjutavad poliitkorrektselt ning roosamannavahu mulli värvides.

      Kustuta