1.1.17

´´Ma loodan, et sa saad samasuguse lapse, nagu sa ise olid´´

Nagu ikka lapsed saavad meie iseloomu endale. Kõik head ja vead. Hetkel mul tunne, et saatus noppis välja mõlemalt halbadest omadustest kõige halvemad ning paneb meid ikka korralikult proovile. Hirmuga mõtlen, et kui ma sedasi kirjutan 15 kuuse lapse kohta, siis mis edasi?

Kui mul mees oli väike, siis ta nuttis end nii hüsteeriasse, et lõpetas hingamise- arst soovitas anda pepule paar laksu ja see aitas taas hingata. Aronil on enam-vähem sama lugu. Ta hakkab nutma, siis kiljuma (kuna hingeldamisega tõmbab endale õhku sisse ning tekivad kinni jäänud krooksud), siis ta hakkab meeletult köhima ning lõpuks oksendab. Sealt edasi ei ole ma läinud. Neid kordi, kus tal olen nii kaua nutta lasknud on paar, ennetan nüüd. See aga tähendab seda, et igasugu unekoolid ja pudeli võõrutamised on minu jaoks soov, mis täitub vaid siis, kui suudan lapsele selgeks sõnadega teha, et oled suur laps, kao oma voodisse ja pudel ka mata maha või siis ostan kommidega ta ära. Äkki lasteaeda pannes, muutub kõik paremaks? Kujutan ette, et paljude jaoks, kellel on ideaalne laps, kes peale unekooli magab, ei saa aru, miks ma siis ei tee seda läbi elu parem. Aga point ongi selles, et kui laps lõpetab hingamise, kas see on tema tervise- nii füüsilise kui ka vaimse ohtu seadmine seda väärt? Mulle on nii palju öeldud, et pane oma voodisse, ära pudelit anna ja lase karjuda. Paar ööd ja läheb paremaks. Jah, me proovisime, kuid laps oli täiesti šokis, voodi oli okset täis ja minu närvid olid läbi. 

Kui mina olin väikene, siis mul ema minuga poes ei käinud, kuna kui ma ei saanud oma tahtmist, viskasin end põrandale pikali, peksin pead vastu maad ja karjusin. Aron veel pead vastu maad ei peksa (loodan, et nii hulluks asi ei lähe), kuid vibusse viskab end, siis viskab end põrandale pikali, on hetki, kus ta lihtsalt kukub kui post (meelega) ja viimasel hetkel temast kinni saanud... on hetki, kus ma ei saa temast kinni ja kukub kolaki vastu kappi/ asfalti/ seina/ kivipõrandat/parketti jne. See on nii õudne. Minust on saanud see ema kelle peale näidatakse näpuga ja mõeldakse, et ma ei oska oma last ohjeldada ega kasvatada. 

Kui mul vend oli väike, siis ta oli klammerdunud minu ema külge. Ema siiani mäletab, kui mul vend küsis pidevalt: ´´kus ta onnn´´. Öösel vetsu minnes, ärkas vend kohe üles ja ema pidi ta kaasa võtma. Samuti magas ta venna käest kinni hoides (ime läbi magas ta ikka oma voodis). Aron õnneks minu küljes nii kinni ei ole, kuna papa on talle peaaegu sama tähtis, kui olen mina. Pean tunnistama, et öösel küll saan hiilida vaikselt WCsse, kuid hommikul või kusagil külas olles istub ta mul süles, kui vetsus olen. Jep, minu 15 kuune laps istub mul WCs süles. Ma arvasin, et minust ei saa kunagi see ema, aga noh mis teha.

Aronil on ka muidugi häid isikuomadusi- ta on empaatne, südamlik, heatahtlik ja lahke. Ta jagab oma sööki lahkelt kõigile, ta tuleb ja kallistab mind või teeb musi. Kui ma haiget saan, siis tuleb lohutama. Ta on selline tantsupepu, et ma juba uurin tantsutrenne talle. Ta on väga musikaalne, meeldib laulda kaasa (muidugi oma pudikeeles). Ta on tark- ta saab aru kolmest keelest- norra, inglise ja eesti ning ta ütleb juba päris palju sõnu. Ma olin end ette valmistanud, et esimesed sõnad tulevad alles kusagil kahe aastaselt, kuna peres, kus on mitu keelt, siis lapsed üldjuhul hakkavad hiljem rääkima. Aga ta on tubli- see ilmselt mehest, ta meie perekonnas geenius.

Mis seal ikka, loodan vaid, et kannatan asja eest ja lapsest tuleb geenius, muidu saab jalaga tagumikku 😅

M.A

1 kommentaar:

  1. On öid/hommikuid kus minu 3-aastane poeg istub mul vetsus käies süles. See läheb mööda, ma loodan, või ? :) Õnnelikku alanud aastat!

    VastaKustuta