10.4.17

Veidi juttu Surmast

Ilmselt on see teema tabu- sellest kirjutatakse ehk midagi kuid pigem kui ´´´lähedane inimene suri´´. Peale rasket haigust, kus mul streptokokkist tekkinud veremürgituse tagajärjel organid üles ütlesid ja mind kunst kooma pandi, olen ma mõelnud surmale. Ilmselt mõtlevad sellele inimesed, kes on temaga või sellega kokku puutunud.

Täna jooksid mõtted tagasi esimesele unele, kus mind surm külastas. Ma ei tea, kas peaks suure tähega rääkima? Kas peaks ütlema tema või see? Eks ta igavene müstika ole, mille saladusi saame teada vaid siis, kui me enam tagasi ei tule.
Oma esimest und surmast nägin enne streptokokki, kui ta ilmus unenäos vanaemana ning kiskus mind endaga hauda kaasa. Tol hetkel ma võitlesin elu eest... keeldusin vaatamast, kes ta on, kuid sisimas teadsin, et ta on minu vanaema. Ma tõmbasin end lahti ja ärkasin. Seesama käsi oli jääkülm kohast, kus mind kinni hoiti.

Minu vanaema, enne kui suri, nägi sama und. Kus tema ema tõmbas teda endaga hauda kaasa- ta ei võidelnud ja päevi pärast und ta suri. See oli aastaid enne minu unenägu..

Teine kord nägin ma uuesti surma unes, see oli kuid enne, kui mu kasvaja otsustas end näidata. Ma olin suures majas, keset metsa. See maja oli täis miskeid... nagu tumedad kogud või inimesed? Ei oska täpselt öelda. Mäletan vaid, et ma peitsin end nende eest aga taaskord ilmus surm vanaemana minu ette. Seekord ma nägin teda, vaatasin teda. Siis aga astus minu ette üks väike tüdruk, kes nägi välja nagu mina, kusagil 9-10 aastaselt ning ütles, et veel ei ole minu aeg minna. Tol hetkel kadus vanaema ja asemele tekkis pimedus. Mäletan see väike tüdruk, kes oli kui väike mina, võttis minu käest kinni ning juhatas mind sellest majast välja. Kui me liikusime mööda teed majast eemale, siis tee äärne oli täis surnuid sugulasi. Mäletan oma vanaema, vanaisa, vana-vanaema nägusid seal ning oli teisigi, kuid ma ilmselt ei teadnud neid või ei tundnud enam ära.

Minu vanaisa nägi paar kuud tagasi und, kus ta sõitis autoga ja järsku tema ema kõrvalistmelt haaras rooli ning hakkas seda kiskuma. Vanaisa ütles, et ta sai juhitavuse tagasi ning ärkas. 

Kujutan ette, et lugejad, kellel puudub igasugune kokkupuude- arvavad, et see jaburus. Mis on arusaadav, kuna me ei mõtle, ega soovi uskuda asju, mis meid ei puuduta. See on kauge ja eemal olev asi- milleks end vaevata.

Samas inimesed, kes on kokku puutunud, paratamatult esitavad küsimusi ja mõtisklevad selle üle. Ka mina olen tihtipeale mõelnud, et miks ma ellu jäin?  Olen mõelnud, et mis on minu roll siin ilmas? Lihtsalt eksisteerida? Kas see oli vihje, et ma olin kaldunud kõrvale oma n.ö missioonist? Kas nüüd olen õigel teel? 

Küsimused, millele vastuseid ei ole olemas või ehk on, kuid kusagil sügaval minu sees.

Miks ma hakkasin sellisele teemale mõtlema oli just uudis, kus 10 kuune beebi uppus. Emana mõtled ja ei suuda aru saada, kuidas see võimalik on, et tuul lükkas vankri basseini. Siinkohal jällegi räägitakse, et kurb juhus- oli kõva tuul ja tema puhus..

Teisalt, ma usun, et see oli saatus. Lihtsalt üks nõme ja kohutav osa saatusest, see osa mis meile kellelegi ei meeldi. Emana ma ei suuda isegi ennast sinna olukorda panna, süda läheb pahaks. Lihtsalt nii kahju ja nii kurb uudis.

Kahjuks selliseid kurbi olukordi on terve maailm täis. Iga aasta sureb kusagil kuus miljonit last. 45% nendest enne ühe kuuseks saamist. Kuus miljonit, see on pea viie kordne Eesti populatsioon. Neid kuute miljonit last me peaks leinama- ole rassist või mitte- laps on püha igas nahatoonis. 

Surm ei küsi vanust, teda ei saa ära osta, teda ei saa ümber veenda- miski, mis on Universumi poolt paika pandud. Benjamin Franklin ütles kunagi, et on kaks asja kindlad: Surm ja maksud. Ma vaidleks vastu, kuna maksudest saad eemale hiilida, surmast aga mitte.

Need kaks asja, mis on kindlad on Sünd ja Surm. 

M.A

2 kommentaari:

  1. Need on just nii põnevad jutud. Inimeste enda (õudsed) kogemused. Minu vanaema on alati rääkinud, et surnuga kaasa ei tohi unes minna, siis on minek ka.

    VastaKustuta
  2. Naljakas... ka mina olen sellist und näinud, ei ole kunagi mõelnud, et keegi veel taolist und näeb :D Mina nägin ka peale vanaema surma, et ta tuli must keep seljas ja kondine sõrm kutsus kaasa endaga - ma ka ei läinud siis kaasa vaid põgenesin :D Minuga midagi ei juhtunud siis, ei haigust ega muud. Rohkem pole ka midagi taolist kunagi unes näinud, õnneks :)

    VastaKustuta