18.4.17

Veidi juttu taimetoidust

Ma vist väga pole sellest kirjutanud aga ma olen peaaegu taimetoitlane. Miks peaaegu? Sest ma ei suuda sushist veel loobuda! Lihast loobumine oli kõige loomulikum samm minu terves elus, kuid sushi- ma lihtsalt ei suuda veel! Kuigi ilmselt olen teel sinnapoole, kuna ei suuda enam nautida küpsetatud kala. Varasemalt ma jumaldasin restoranides võtta erinevaid kalu, kuid ilmselt toidumürgitus Marokos, mis ma kalast sain tõmbas ilmselt suurema kriipsu peale.

Lihast loobusin absoluutselt täielikult täpselt kolm aastat tagasi ja mitte selle tõttu, et oo nii lahe on taimetoitlane olla vaid selletõttu, et liha ajas mu südame pahaks. Iga kord kui ma liha sõin siis ma konkreetselt arvasin, et ma suren. Kõhuvalud ja see seedimisprotsess oli lõputu, tunde kestev valu. Kõige esimesena loobusin ma 8 aastaselt kanalihast, ilmselt selle tõttu, et maal suitsetati suitsuahjus kanakoibi ja neid vennaga vintsutasime hea mitu kilo sisse.  Ma ei hakka rääkima, mis järgnes.

Sealihast loobusin ma järgmisena, kusagil kahekümnendate alguses. See liha on rõvedalt pekine ja vastikult rõve selletõttu, kuidas neid sigu ülal peetakse. Ma ei imesta miks moslemid siga ei söö. Siga ise on puhas kuid inimesed ja tööstus ei ole. Sama saab ka kana kohta öelda. Veisest ja lambast loobumine oli minu viimane samm. See kõik toimus mitme aasta peale, kus ma vähendasin liha kogust järk järgult. Kahest korrast nädalas, korrani, kahe nädala tagant, kord kuus ja siis lõpetasin. Miks nii pikalt? Kuna minu keha nõudis sellist rütmi. Ma ei saa aru nendest taimetoitlastest ega veganitest, kes ärkavad üles hommikul ja äkitselt jumal saatis ilmutuse. Sellised asjad vajavad elumuutust, mõttemaailma muutust ja eelkõige arusaama, miks sa seda teed. Pikalt uurisin, mida ma pean tegema, et ei tekiks igasugu puudusi kehas jne.

Minu jaoks selline otsus oli ainuõige ning ma ei igatse liha taga. Ma ei vaja seda, et elus püsida ning viimasena ma hoolin loomadest. See kuidas tööstus toimib on võtnud minult selle isu. Samas ma ei ole vastu lihale. Minu arusaam on selline, et kui suudad püüda, tappa ja küpsetada- siis söö liha. Seda ma ka oma lapsele näitan. Ma ei tea kas ma ise suudan minna tapamajja, kuid kindlasti Aroni ma sinna saadan, et ta mõistaks ja saaks aru kust see liha tuleb.

Kui ma rasedaks jäin, muretsesin end roheliseks, kuna inimesed vangutasid pead, et ma olen segi peast, et lapse elu ohtu sean mitte liha söömisega. Kui lahe, et minu arstil oli täiesti suva, ütles, et taimetoitlased on üldjuhul terved raseduse aegu, ning ei vaevle mingites ainepuudustes, kuna nad on endale selgeks teinud mis vitamiin sobib millega ning mis kellaajal.

Terve raseduse aja olin terve nagu hobune, ei vaevelnud mingites puudustes ning rauda oli isegi mul üle kehas. Kui Aron sündis, siis pikalt mõtisklesin mida teha. Minu enda isiklik arvamus on selline, et kui laps sünnib taimetoitlaste/veganite perre, siis teda võib sedasi ka üles kasvatada, kuid minu jaoks on täiesti suur EI nendele vanematele, kes otsustavad äkki mingit usku keerata ja siis võtavad lastelt midagi ära. Nii ei tohiks teha! 

Esimese liha tüki sai mul poiss miskit 8-9 kuuselt. Kala sai varem ja fännas seda kohe. Liha ei läinud absoluutselt. Ma jõudsin järeldusele, et lasen tal maitsta, süüa ning ise jõuda oma järeldusteni. Kui ta ise jõuab taimetoiduni, siis on see hea, kuid ma ei taha olla see ema, kes ei anna lastele võimalust ise oma elus järeldused teha. Küll minu peres ei sööda vorste, viinereid, sardelle, pihve, pasteete jne. Poiss saab korra nädalas nii kala kui ka veist. Siga ma talle andnud ei ole ning ei plaani ka anda!

Ma ei salli seda liha ületarbimist, kus lastele topitakse sisse mingit täis jama ja liha on põhi toit 3x päevas, see ei ole normaalne ja see on ohtlik meie kehale lausa. Mulle on jäänud igaveseks meelde, kui mul kasvaja eemaldati ning olin ju veresoonkonna osakonnas ja ma olin ainukene noor inimene. Terve osakond oli lupjunud veresoontega vanureid täis. Tol hetkel vandusin, et mina siia osakonda ei satu iialgi oma rumalusest!

Ma olen suur toidu  nautija ning kasvades üles Eesti kesklassis, kus liha oli koos kõigega, oli kõige peal ja kõige sees, siis nüüd, kui olen rännanud paljudes riikides, maitsnud häid toite, siis parimad toidud, mis mul meeles on, on ilma lihata. Mitte miski ei ületa Paneer Tikka Masalat! 

Ma olen alati arusaamal, et teistele ei saa ega tohi peale sundida oma maailmavaateid. Ma küpsetan oma mehele igasugu roogasid lihast. Ka jõululauale küpsetanud liha ahjus. Ma võiks lihast teha misiganes hea roa, mitte iialgi seda ise maitstes. Küll aga mehega suutsin (ilmselt ka tänu elule Norras, kus 150g veist maksab 40€, või veise strogonov 100g 30€ jne) teha diili, et liha sööd korra nädalas. Ta oli nõus ja kaotas 7kg- täiesti ausalt.

Veganiks ma ei tea kas kunagi hakkan- ei tea. Ei ütle kindlat ei sõna, kuid tean seda, et KUI peaksin sinnani jõudma, siis ilmselt olen ma jõudnud Buddhismini. 

Uhh, saaks vaid sellest kuramuse sushist lahti! 

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar