29.5.17

Poznan

Mai keskel oli meil väikene reis Poola linna Poznani. Mehel on seal palgatud IT firma, kes haldab ja ehitab tema süsteeme. Tema käib seal iga kolme kuu tagant ja nii otsustasin, et seekord lähen mehega kaasa. 

Tal oli pidevalt üks kindel hotell, kus ta käis kuid lapsega hotellis olemine on enesetapp. Soovitan igale lastega perekonnale- www.airbnb.com

Sealt saab leida hea hinnaga kortereid ja nii me saime päris hea hinnaga kahe magamistoa ja suure toaga korteri. 

Kuna otselendu ei eksisteeri, siis leidsime hea lennu läbi Frankfurti. Lapsega lendamisega tuleb ka sellele mõelda, et lend peaks sobituma lapse lõunaunega, kui ta seda veel teeb. Poiss mul esimese, pikema lennu magas ilusasti maha. Teise lennu ajal pidime teda lõbustama. Uskumatu,kui pikk võib olla üks 20 kuune poiss- 90cm!!!! Ta ei mahu lennukis enam minu sülle magama. Sirutas end üle minu ja mehe ning keeras magama.





































Frakfurti lennujaamast rääkida, siis see on üks lennujaamadest, mida ma ei salli. On hullemaid, nagu Heathrow (ugh!!!!) aga sellegipoolest suur, miljon tühja koridori ja kohvikutes masendav valik toitu.

Ainukene põnev ja lahe koht oli laste mänguplats. Aron tappis seal oma hüperaktiivsust ja ma sain oma kohvi nautida.


Jumal tänatud, et mehe töökaaslane oli kaasas, ta tegeles Aroniga päris pikalt ja see andis mulle veidi aega ka normaalne olla ja hingata.

Ilmselt ükski reisiblogi ega reisiraamat sellest linnast ei teagi midagi. Kuid ometigi kui nägin seda linna, hakkas see kohe mulle meeldima. Mulle meeldis , et ta ei olnud ülerahvastatud suurlinn ega tihedalt asustatud väikelinn. Suuruselt on ta viies suurim linn Poolas. 

Väikest nõukogude hõngu oli ka tunda seal- sööklad, toidupoodides alkoholi ja toidu vahekord 90%-10%, sadu maju reas nagu mustamäel ja lasnamäel. Samas vanalinn oli fantastiline ja tuletas veidi Tallinna meelde.

 






Sai ka šhopatud poisile riideid. 30€ sai mitu kotitäit riideid. Need küll teab mis ilusad ei olnud aega lasteaeda ongi vaja selliseid,millest kahju ei ole. Poola on väga odav riik, nii toidu kui ka asjade suhtes. Miinus elektroonika.

Mees soovitas minna Cytadel parki, pidavat olema üli ilus park. Seadsin siis sammud sinnapoole, saab poisi magama ja ise saan piknikku pidada. Kui parki jõudsin mõtlesin, et mis nalja mul mees toodab.

SURNUAED! Tegelt? Saatsin mehele pildi ja küsisin,  et mismõttes. Naersin omaette, et no vähemalt kui poiss magab, ei ole ma üksinda. Haha




































Mõtlesin mis seal ikka, kõndisin mäest ülesse, läbi mingi imeliku värava ja siis avanes vaade pargile. Täpselt surnuaia ääres oli veel sõjamasinate muuseum. Kas saab veel nõuka aegsem see asi olla. Ahjaa, saab! Kohutav monument ka veel otsa.




































Poiss jäi magama ja ma sain rahus raamatut lugeda ning lõõgastuda. Ilm oli nii suvine- viludas 24c 14ndal mail. Iga päevaga järjest soojemaks läks. Park oli tegelikult väga ilus, seal oli mitmeid mänguväljakuid, vabas õhus jõusaal, kohvik jm. 

 



































Kuna poiss mul nii pikk siis mõtlesin, et võiks tema Ergobaby 360 kandekoti välja vahetada Tula Toddleri vastu ja nii puht juhuslikult leidsin mängutoa/kohviku/ poe/ kursuste koha. Poiss oli kohe sillas mänguasjadest ja ma omakorda vegani šokolaadi koogist ning kohvist. Soetasin nende viimase Tula Toddleri ning ajasin veidi omanikuga juttu. Hästi armas, hubane ja mõnus koht.



 






































Ütlesin mehele, et kindlasti tahan tagasi tulla. Tema on septembris uuesti minemas ja ma nii tahaks kaasa minna. Tema soovitas , et läheksin temaga talvel aga no mis ma seal paksu lume sees sumpan- septembris saab loota vananiste suvele ning ilmad on siis veel üsna talutavad.

Üks arendajatest kutsus meid külla,kellel ka lapsed ning käisime ühes kõige ajuvabamas mängutoas nagu üldse. Seal oli nii hulle asju lastele, et ma vahtisin suu ammuli. Aron oli kolme sekundi pärast läinud ja mees koos temaga. 





































Pallimered, batuudid, lossid, liumäed- nagu mida iganes pähe tuleb. Hullumeelne koht. Aron oli täiesti läbimärg lõpuks jooksmisest ja kõigele lisaks, ramp väsinud.

Kindlasti üks meeldejäävamaid reise. Hästi rahulik ja ei olnud stressirohke. Lastega just vaja rahulikke reise, kus nad ei tunne stressi ning saavad ise ka ümbritsevat nautida. Aron oli imeliselt hea poiss, võrreldes mis ta muidu korda saadab. Tal oli oma momente aga ega ma imet siin paari aasta jooksul loota ei saagi.

Kellel vähegi huvi,siis minge ja avastage mitte populaarseid linnu siin maailmas. 

Elu on liiga lühikene, et käia seal, kus kõik käivad.

M.A 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar