19.8.17

Raamatute fanatt

Ma ei teagi, kas olen kirjutanud oma suurest armastusest raamatute vastu. Aga ma loen vähemalt üks-kaks raamatut nädalas. 

Raamatud on olnud mu elus nii kaua kui mäletan. Nii, kui kirjatähed selgeks said, hakkasin ma raamatuid meeletus koguses lugema. Mäletan Raplasse kolides oli mul raske, kuna sealne rahvas mind ei aktsepteerinud, siis avastasin enda jaoks raamatud, kuhu sain sukelduda reaalsusest. Ma ei viitsi üle lugeda palju mul neid endal ostetud on aga ma pakun, et ostetud raamatuid on 100-200 vahel ja loetud raamatuid on mul topelt, ehk kusagil 400 raamatut olen kindlasti 17aasta jooksul läbi lugenud.

Mõtlesingi, et mis ma salaja loen, jagan ka teiega häid raamatuid.

No nooruses olid ju noorte raamatud- Videvik, Vampiiride Akadeemia, Varjukütid, Öö koja jne.



Oh juudas, ma vist ei suudaks elu ilmas Videviku saagat uuesti läbi lugeda, mõelda vaid, et 17aastasena lugesin kusagil kolm neli korda läbi terve saaga. Hetkel ma vist sureks depressiivsusesse ära. Nii palju enese analüüsi ja oksele ajavat elu armastust. Nüüd ma näeks seda armastust kui kompulsiivset häiret. Haiglane. Ja mina unistasin sellisest. Nutsin teise raamatu ajal vist silmad sadu kordi paiste, elasin nii tugevalt selles raamatus. Samas oli ajaliselt mu elu veidi keerises, elasin oma tundeid läbi nende raamatute. 

Vampiiride Akadeemia on fantast sari. Lugesin mitmeid kordi läbi ja ilmselt loeks praegugi. Kellele meeldivad vampiirid, siis see ilmselt üks põnevamaid sarju. Ma neid lugedes ei maganud nädalaid. Emotsioone oli seinast seina- pettumus, pisarad, ahastus. Kirjanik oskas ja teadis täpselt kuidas kirjutada ning kuidas lugejad viia viimase piirile. Emotsionaalselt oli raamat väga realistlik ning läbimõeldud. 



Cassandra Claire raamatud olid ka väga head. Eesti keeles vist varjuküttide seriaal. Ta räägib küll 15 aastasest tüdrukust, kartsin, et mingi pubeka värk hakkab pihta, kuid väga emotsionaalselt küps sisu. Väga põnevalt jutustatud

P.C + Kristin Cast Öö koja sari oli noorena hea, hetkel ma ilmselt ei suudaks neid enam lugeda. Samas mäletan, et elasin südamest kaasa ja emotsioonid käisid üles-alla, kuid lõpuks need raamatud venisid nagu liiga pikale ja viimased kaks-kolm lugesin mitte huviga, vaid, et see kõik saaks juba läbi, tundega. Emotsionaalselt oli väga pubekalik ja pealiskaudne.

Siiani mu lemmik on Nalini Singh "Guild Hunter" sari. Huumor on hea, igas raamatus on erinevate osatäitjate lugu. Seal on vampiirid, vampiirikütid, inglid ja pea inglid. Hierarhia on paigas ning kirjanik on väga verehimuline. Pea inglite läbisaamine ja mitte läbisaamine, sõjad ja poliitika- väga intrigeeriv. Ma ei jõua ära oodata uusi osi. Kel vähegi huvi sellises stiilis raamatute vastu, siis üks parimaid. 

Romantilisi raamatuid meeldib ka lugeda, kuid need peavad olema ajaloolised ning sisaldama mingeid ajaloolisi sündmusi. A.la mingi tuima suhetedraamat ja pano ei talu lugeda. Need hallid varjundid on minu jaoks elu raiskamine.

Ajaloolised romaanid peavad muidugi olema ikka faktiliselt korrektsed, kus eelnevalt on tehtud uurimustöö, kuidas tollel ajastul kirjutati, räägiti, käituti ning kuidas ühiskond toimis. Mingi suva lahmimine on võimatu. Näiteks viimane romaan rääkis oopiumisõjast, sellest eelnev Napoleoni langusest ning katsest uuesti võimule tulla ning kaasosalistest, kes teda aitasid. Siis ka Šotimaa vabadusvõitlejatest William Wallacei ajal. Huvitav oli lugeda tolle aja poliitikast. 



Siis on raamatud, mis jätavad hinge sügava jälje. Nad suudavad pugeda nii naha alla, peas ringlemas tuhandeid küsimusi. Mõndadest raamatutest on möödas aasta-kaks, kuid siiani leian end vaiksel hetkel mõtlemast nendele. Vaadates mitme nurga alt igat juhtumit, sündmust, peatükki. 

Minu elu muutis kindlasti Khalil Gibrani Prohvet. Tema raamat on minu põhimõtted luuleliselt ja poeetiliselt kirja panduna. See raamat on minu Koraan, minu Piibel, minu Torah. Selle raamatu kinkis üks vanem meesterahvas, keda kohtasin Liibanonis. Ta ei suutnud uskuda, et ma ei usu ühessegi eksisteerivasse jumalasse ega tõesse. Siis tuligi tal mõte kinkida see raamat. Seda raamatut lugedes avastasin usu usku. Mitte kindlasse olevasse, vaid kombineerituna kõikidest religioonidest, väärtushinnangutesse.   Ma usun, et on tähtis uskuda millessegi kõrgemasse, olla kursis erinevate religioonidega, kuna religiooni ise nagu kellegi otseselt ühe isendi poole kummardamist ma ei poolda, küll aga väärtushinnangutesse. Religioon on tähtis elu osa, ta ühendab perekondi ja loob tugeva ühtse sideme nende kõigi vahel.

Khaled Hosseini raamatud murdsid mu südame, murdsid mu usu inimkonda ja elu õiglusesse. Tegelt pigem avasid silmad elu enda osas. Kuidas üks moderne ühiskond lõhuti maatasa ning fundamentalism ja islami väärtõlgendus sai jõudu harimatute najal. Kuidas naistest , kes kandsid seelikuid, said mustad anonüümsed kummitused tänavatel ja nende häälest sai sosin koduseinte vahel. Ma pole lohelennutajat siiani suutnud lugeda, ma elan liiga raskelt selliseid raamatuid läbi.

Kõige enam hinge läks "Tuhat hiilgavat päikest" raamat. Ma vist nutsin nii tugevalt, et pidin lugemise lõpetama, järgnes tohutu peavalu. Lugesin edasi ja nutsin edasi. Raamatu lõppedes nutsin ma niisama, nutsin kõikide naiste üle, kes on pidanud kannatama, nutsin kõikide naiste üle, keda elu kohtles ebaõiglaselt, nutsin nende üle, kes surid, ka nende kes elasid ja kannatasid. Nutsin maailma ebaõigluse üle. Kui kurvaks mind tegi, et ma virisesin asjade üle, mis on siin maailmas nii tähtsusetud. Ma häbenen enda muresid, kuid elades sellises ühiskonnas, ei suuda ma end täielikult ümber lülitada. On raske astuda tervele ühiskonnale üksinda vastu. 

Paulo Coelho on minu psühholoog. Kui ma olen omadega jänni sattunud, loen ühe spirituaalse eneseleidmise jutustuse tema poolt läbi, saan sügavuti endasse vaadata, lahendan mured ja lähen edasi. Tema raamatud on mõtlevapanevad ning tema raamatuid saavad ainult need inimesed mõelda, kes on leidnud kõrgema mina endas, kelle meeled on kriitilised ennekõike enda suhtes ning eneseanalüüsi olemasolu on tähtis. Tihtipeale olen ennast pannud osatäitja rolli ning elanud emotsionaalselt selle teekonna läbi. 


On veel eluloo raamatud. Neid ma valin kiivalt, kuna iga tont võib kirjutada oma eluloost. Pigem huvitavad mind raskemad teemad. 

Just lõpetasin uskumatu raamatu "Ma armastasin terroristi". Ma pole vist iialgi lugenud ühtegi raamatut nii, et mu kulmud oleksid juustesse ära eksinud. Sellest raamatust kirjutan eraldi.

Anne Franki päevik oli väga huvitav ja liigutav. Elu ilma homseta oli üks nendest uskumatutest lugudest, mis inimestega võib juhtuda. Peale selle raamatu lugemist olen tabalukud oma kohvritele pannud ja pildistanud lennujaamades ülesse. Just kontinentide vaheliste lendudega.

Ühesõnaga loodan, et raamatufänne on ja ehk üheskoos leiame põnevaid raamatuid. Kui kellelgi on häid raamatu ideid, siis aga andke mulle kommentaarides teada. Raamatuid on sadu miljoneid ja keeruline on leida neid õigeid ja häid.

Siit tuli meelde mulle ühe laulu Melanie Safka- What Have They Done To My Song sõnad:

"I wish I could find a good book to live in

Wish I could find a good book
Well if I could find a real good book
I'd never have to come out and look at
What they done to my song"


M.A

9 kommentaari:

  1. Anonüümne20.8.17

    Oeh, raamatud! Vahel olen isegi mõelnud, et kui saaks mõne sisse end ära kaotada, siis millise ma valiks :)
    Mu kõige-kõigemad on suures osas fantaasiakirjanduse hulgast. Aga ilukirjanduses on ka palju südamelähedasi teoseid, raske isegi mõnda eraldi välja tuua :)

    VastaKustuta
  2. Mari-Liis23.8.17

    Kas sa sellist lehekülge nagu goodreads.com kasutad? Igatahes soovitan, seal saad ära märkida, millised raamatud loetud on, neid hinnata & kommenteerida, to-read listi luua, sõprade lugemistel silma peal hoida ja nii edasi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muideks olen silma peale visanud. Peaks ka liituma ja sellega tegelema hakkama. Laps lasteaias ka ja mul aega raamatuid lugeda 🙈

      Kustuta
  3. Anonüümne26.8.17

    Ma ei ole seda raamatut lugenud, küll aga põgusalt näinud mingit intervjuud selle naisega. Too naine oleks justkui kangelane. Mitte tema üksi, aga ka teised, kes sellest jamast on kuidagi välja saanud. Ma ei nõustu absoluutselt selle kangelase staatusega. Vangi tuleks need inimesed saata, oma lollus ei peaks vabastama vanglast selliseid kaaskurjategijaid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa ilmselt räägid "ma armastasin terroristi"?

      Mina arvan jälle teisiti. Kangelaseks ma teda kindlasti ei peaks kuid ma ei leia, et ta vangi peaks minema. Teda hoiti pimedas tihti, teadis vaid fragmente mis juhtus ning ta ei tohtinud esitada küsimusi ega mõelda. Põhimõtteliselt pidi ta vait olema, emotsioonid enda teada jätma ja lapsi kasvatama. Kindlasti soovitan raamatu läbi lugeda, seal palju kirjas mis seletavad lahti kuidas ta jõudis sinna ja mida ning kui palju ta teadis.

      Kustuta
  4. Heleri N28.8.17

    Väga lahe postitus! Olen ka suur raamatute fänn ja leidsin siit paar head soovitust.
    Hetkel loen raamatut "the invention of nature" ning kuna hiljuti sai Kolumbia vihmametsades matkatud siis läheb raamat väga hinge.

    Elan ka kusjuures Oslos, Norras.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohsa vihmametsades 😱 ma kardan igasugu satikaid mis seal ringi ronivad :D Liiga palju Nationali vaadanud 🙈 Ma ise elan muidu Lillestrømist paar km väljas

      Kustuta
  5. Anonüümne2.9.17

    "Usk tapab maailmas rohkem inimesi kui vähk ja me otsime ravi vähile!" Kahju, et sinu vaateid ja põhimõtteid suutis kõigutada mingi Liibanoni usufanatt ja teha sulle ajupesu. Tal läks see igatahes korda. Igasugused religoonid kui sellised ei ole muud kui ainult ajupesu. Ma loodan, et ka sina selle teadmise juurde ükskord tagasi jõuad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Usk ei tapa, inimesed tapavad. See mis toimub inimeste peas ei saa usu süüks ajada. Kui inimene on valmis tapma, teeb ta seda ka ilma usuta.

      Minu jaoks usk on meie elu põhjatäht, meie kompass. Ilma usuta, oleks kaos nagu ilma riigita oleks anarhism.

      See on minu põhiõigus uskuda, küll mitte kindlasse jumalasse kuid mingisse jõudu, mis suunab ja liigutab meid.

      Ma ei ole ajupestud ja usufanatt ei pesnud mu ajusid vaid meil oli väga filosoofilised vestlused.

      Täpselt nagu ma alustasin tüüpilise rassistina ja mu mees on minu silmad avanud palju. Tema ei tolereeri sakslasena rassismi ja oleme 4a vaielnud ja ta on minu silmad avanud paljuski. Ps: sakslased on muidu väga usklikud, välja arvatud minu mees kes nõustub sinuga kiivalt usu teemal :D

      Kustuta