28.8.17

Steinerbarnehage ehk Waldorfi lasteaed

Juhuu minu laps läks lasteaeda. On emasid kes nutavad ja ei suuda lapsest loobuda kuid mina ootasin seda aega rohkem kui ...kõike. Ühesõnaga ma olen see emme, kes lasteaia ukse kinni lõi ja õnnetantsu tegi.

Esiteks minu mentaliteet on, et laps on eraldiseisev isiksus. Ma saan talle jagada soovitusi, kuid ta ei ole mina ega kunagi saa minuks. Maailm liigub edasi, mitte tagasi. Seega lasteaed on lapse elus tähtis sotsiaalne samm. Eesti meedia on täis sellist jama, et ma pühiks oma tagumikku sellega iga päev, muuks need "teaduslikud" artiklid ei sobi. Et laps peab olema nii kaua kodus kui võimalik oma emaga- pullikaka ma ütlen! Laps vajab sotsialiseerumist. Ma olen oma last kasvatanud täpselt nii halvasti nagu kõik need artiklid on rääkinud ja mu laps ei lähe minust eemale rohkem kui 5 meetrit. Ma käin vetsus pissil ja ta juba karjub. Ma olen oma lapsega olnud kodus pea 2aastat. Maganud temaga ühes voodis, tema minu kaisus. Eemal olen ära olnud vaid paar korda ja see kõik on loonud väga raske olukorra. Laps ei lase mehel ennast magama panna, ei riietada, toita ega mähet vahetada. Ta päeval ka on minu küljes. Teiste minuvanuste laste emad on saanud lapsi jätta vanavanematega ööseks ja laps magab oma voodis. Tulemus- lapsed on sotsiaalsemad ja leppisid lasteaiaga. Sellepärast ka näiteks teine, kolmas, neljas jne. laps on palju sotsiaalsem kui esimene laps, kellega ema istus kodus kahekesi pikka aega. Mina olen kindlasti vähem sotsiaalsem kui mu vend. Vennal tuleb inimestega suhtlemine paremini välja, kui minul. 

Läbi õnne sain ta sisse Waldorfi lasteaeda, ma pidin õnnest oksendama! Mehega oli vist maailma suurim tüli, ausalt oli tunne, et me läheme konkreetselt lahku selle lasteaia vaidluse pärast. Tema jaoks oli Waldorfi lasteaed mingi kahtlane wodoo sekt. Kui külastamas käisime ja see kasvataja rääkis õuna seemnetest, kui ilusast uue elu algusest, siis mees oli valmis minema jooksma. Tema jaoks oli see naine vaimsete häiretega. Mulle aga meeldis ta. Ta seletas nii ilusasti laste kohta, meie arvamused ühtisid laste kasvatamises ja ma olin võlutud. 

Õnneks mees nägi, kuidas lapsed käitusid, kuidas nad end ülal pidasid ning ta nägi puhtust ja korda. Ta nägi ka, kuidas meie laps koheselt läks lastega mängima, kui teises lasteaias ta kramplikult istus vaid mehe süles ja keeldus maha panemisest.

Waldorfi põhimõtted on, et laps õpiks läbi mängu. Et kui lapsele õpetad numbreid, neid näidates, siis Waldorfi põhimõtteid jälgides, loed lapsega õunaviile. Samuti uskus, et kujutlusvõime on edu alus, mis tegelikult ongi tõsi. Kui seda toetada, siis laps saab hoomata oma täit potensiaali, saada aimu kes ta on ning mida ta tahab elult. Kui paljud noored ei tea 18a mida teha, mida õppida, kes nad on ja mis neile meeldib. Ma ei väida, et Waldorf ongi lahendus sellele, palju oleneb ka lapsest endast.

See lasteaed on nii vahva! Esmaspäeval ja reedel toome oma toidu, teistel päevadel nad teevad ISE toidu ja küpsetavad leiba. Toit on ainult taimne, puudub liha ja kala. Küll on või ja juust. Ma olin sellest väga õhevil, sest siin Norras mis jama lastele sisse toidetakse, sama mis Eestis- viinerid, vorstid, sardellid, pitsa, burger jne jne. Põhimõtteliselt IGA päev igal söögi korral on liha toidus olemas. Liha on soovituslik KAKS korda nädalas, mitte iga päev. Minu laps saab liha kaks korda kuus, piima ei saa üldse.

Leiba küpsetatakse lastega koos, vahepaladeks on kõik hooajalised puuviljad ja marjad. Lõpuks pestakse koos nõud ära. Laps õpib sellest nii palju. Sama teeme kodus. Minu kohe kaheseks saav laps oskab tolmuimejaga põrandat imeda, nõusid pesta, lapiga pühkida iseseisvalt, kui miski ümber läheb ning ka riietamisest hakkab ta sotti saama, pigem lahti riietamisest.

Mida ma veel jumaldan selle lasteaia puhul on - õues olek! Norra lasteaedades ei ole magamisasemeid on vankrid, kuhu lapsed magama pannakse- ÕUE! Iga ilmaga magavad nad õues. Norras veedavad lasteaia lapsed õues mängides keskmiselt 4 tundi, seega riided peavad olema kvaliteetsed, et pidada vastu igasugustes ilmastikulistes tingimustes.


Me saime paberi, kus oli kirjas, kuidas kõik alguse saab. Et harjutamine toimub nädal, mõnel kauem.
 Esimese päeva olin temaga koos seal. Proovisin võimalikult palju tal lasta teiste lastega mängida ja ise tahaplaanile hoida. Lahkusin tema lõunaune ajaks.
 Teisel päeval oli kõik sama, kuid jäin lõunauneks. Kui ta ärkas, siis lasin tal õues veidi teiste lastega mängida ning siis ilmusin välja. 
 Kolmandal päeval läksin lõunaune ajal kasvatajate puhketuppa ja olin seal nii kaua, kuniks kuulsin Aroni suurt nuttu, ilmusin välja.
 Neljandal päeval tõin ta lasteaeda. Kusagil 10 minutit olin temaga ja siis ütlesin talle head aega ja lahkusin. Nutt oli korraks suur aga kõik läks hästi. Mind hoiti smsiga kursis, kuidas tal on, mis on üli super, mul endal oli rahulikum olla. Kusagil kella 14 ajal sain smsi, et järele tulla. Aron ei nutnud aga oli küsinud mammat.
Viiendal päeval tuli ka mees kaasa, samuti ütlesime mõlemad head aega ja lahkusime. Kuulsin suurt kisa kuid kui nurga taha kadusime siis oli vaikus. Kuna uni jäi väheseks tal, siis oli ta viril 14 ajal ja läksime mehega järele.

Olen kuulnud mitmeid versioone, et laps uksest sisse visata ja kohe jooksu panna. Ma ei leia, et see õige on. Kui lapsel nii suva, siis muidugi, aga minu jaoks on südametu jätta laps karjuma kohe esimesel päeval. Lasteaias peaks olema lapse vajadustele kohandatud harjumise periood. Kellel on see paar päeva, kellel nädal-kaks. Laps peab harjuma alguses kohaga. Kui sa lähed uude töö keskkonda siis sa ei yolota seal esimesel päeval. Ikka tunned end ebameeldivalt ja ebakindlana. Lastel on vaja vanemate tuge, et harjuda ja seejärel lahkuda. Väike nutt on paratamatus veel tükk aega aga lõpuks nad saavad aru, et me tuleme tagasi, et me ei jäta neid sinna igavesti.

Kasvataja ütles, et kui lahkud, ei tohi jääda lapsega kauplema, nii teed asja endale kui ka lapsele raskemaks. Nii ma lehvitasin ja lendasin uksest välja.

Esimene kord, kui ta jäi üksinda sinna siis ei julgenud väga kaugele minna ja läksin lähimasse kaubanduskeskusesse. Olin nii närvis, et hakkasin shoppama.
Teisel korral läksin koju ja juhe jooksis kokku- mida kuradit teha esimesena- nii kaua pole mul aega olnud kodus üksinda olla. Lõpuks sain errorist üle ja koristasin üle kahe aasta korteri nii ära nagu oleks tahtnud. Seejärel võtsin rahus ja vaikuses dušši. Siis lugesin raamatu läbi. Siis panin pesu kuivama ja tegin endale süüa!!! Ja oligi aeg otsa saanud- oli aeg Aronile järele minna.

Lõpuks mul on aega blogi kirjutada, luuletusi, maalida, raamatuid lugeda, koristada, pesu pesta. Süüa teha!!!!! Oh juudas süüa teha! Kui kaua ma pole vaaritanud, kes teab. Olen kindel, et üksikemad ja mitme lapse emad loevad ning mõtlevad, et issand üks laps, mees ka ja nii saamatu. Jah, olengi saamatu olevus, shit happens! Kui sul on nõudlik laps kõrval, kes tahab pidevat stimulatsiooni ning energiavarud on lõpmatud siis ma ei suutnudki mitte midagi teha. 


Ostsin talle mingi suva lasteaia vankri ka, üks kumm on lössis aga ei ole hullu, vähemalt lamamisosa on pikk ja laps saab seal rahus magada.  Miskit Troller firma ta on. Liiga kitsas on isteosa aga noh ta kaua seal enam ei maga.


Üks asi mis mulle Norra lasteaedades ei meeldi on see, et KOLME aastased enam ei maga lõunat ! Mulle ei mahu pähe, kuidas nad suudavad päeva lõpuni vastu pidada? Meil veel ujumine ka pärast. Jube, samas kõik lapsed lähevad kusagil 19 aegu magama. Ma tahaks küll, er Aron magaks lõunat, kasvõi 20 minutit, sest aju peab veidi puhkama, eriti arenev aju. Isegi mul mees teeb n.ö power nappe tööl.

Eesti kasvatajad võiksid lugeda ja õppust võtta. Lapsed võiksid rohkem õues olla, võiks toimuda matkasid ja ekskursioone ka kõige väiksematele. Lastele meeldib see ja nende jaoks on see kõige põnevam asi üldse!

Lõpetuseks siis niipalju, et minu laps ei lepi lasteaiaga. Peale esimest nädalat sai ta mingi enteroviiruse ( vist oli see, kes teab). Kaks ööd ja üks päev oli 39c palavik, kuna ta magas enamus aja siis küünlaid ei pannud ja higistad haiguse välja. Peale palavikku tuli tal peopesadesse ja taldade alla paar punast täppi aga mitte villi. Siis mees sai selle, tal nõrgem immuunsus, läks rohkem täpiliseks. Mina hetkel nagu pääsesin või nii- loodetavasti.

Idee on siis selline, et proovin kuu aega ja kui ta ei lepi kohe üldse nagu praegu- väravat nähes juba röögib, siis suhtlen kasvatajaga ja vaatan mis ta välja pakub. Aronile järele minnes ta nagu inimvare- nutab kogu aeg. Enne kui näen siis kuulen kuidas ta nutab. 

Väsimusest ja frustratsioonist on ta teisi lapsi löönud ja tõuganud. Ma ei tea, mul selline tunne nagu ma olen kõik valesti teinud, lapse liialt ära hellitanud, nagu ma mehelt pidevalt kuulen, enda emalt, et laps sotsialiseerimata ja liialt sinu küljes ripub, sõbrannalt, et mehega ebakõlad kasvatamis viisid. Kõik on ilmselt tõsi ka aga mitte mingit lahendust ma leida ei oska. 

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar