10.9.17

Kaks aastat

Kahe päeva pärast olen olnud kaks aastat nukitsamehe ema.

Ma mõistan, miks paljud arvavad, et ma ei salli oma last ja olen halvim ema maailmas. Ma võitlesin ise selle sama mõttega pea kaks aastat ja viimane nädal aega on olnud minu jaoks emotsionaalne nädal.

Kui ma Aroni sain siis ei tekkinud minul temaga kohe elu armastuse tunnet. On kahte sorti emasid, kes armuvad esimesest silmapilgust ja need, nagu ka mina, kes vajavad aega, et jõuda sinna. Minul võttis aasta, et oma last täiest südamest armastada.

Esimesed kolm kuud oli ta hea laps. Magas ja sõi. Oli gaase siin ja seal, ei midagi hullu. Kolmandal kuul sai oma rota vaktsiini ja siis hakkasid rasked ajad, ilmselt, kui ma oleks olnud füüsiliselt terve inimene, siis ma oleks paremini hakkama saanud. Ma tean, et ma ei saa muuta minevikku, selletõttu ei leia ma midagi kahetsusväärset ka. Lapsele olen alati andnud kõik endast.

Kuid tunnen nüüd, et olen selgeks teinud kogu olukorra endale. Ma ei tea kui paljud on teadlikud minu rasestumisest aga alustan otsast peale. See on teooria mida olen siis enda jaoks välja mõelnud, kuna ma ei kannata mingeid lahtiseid otsi. 

Minu esimene haigus oli streptokokk, olin siis 22 aastane. Haigusest saab lähemalt lugeda ELU kolumni alt. Haigus tekitas päris suure trauma minu kehas ja ilmselt lõi ka kõik paigast ära. Mistõttu tekkis mingi viga rakkudes ning 24 aastaselt eemaldati desmoid tuumor koos kahe ribi ja rinnalihasega. Operatsioon oli omakorda šokk kehale, kuna minu kehast eemaldati luid ja lihaseid. Operatsioon oli septembris ja novembris oli mul munasarja tekkinud tsüst. Mu keha oli täiesti omadega läbi ja tegelikult oleks vajanud vägemalt aasta taastumist, kuid omast rumalusest tsüsti ravides hormoontablettidega,  jäin ma rasedaks. Arst veel ütles, et sa ei tea kuna sul päevad on ja ovulatsioon (tsüsti tõttu jäid päevad ära) ja kuna mul ei olnud tõesti aimu siis tegingi valel ajal vale errori. Ma ei suuda üldse uskuda, et mu keha suutis lapse lõpuni kanda, kuid  sünnitus oli täiesti sünkroonist väljas selletõttu, et ma siiski polnud lasknud oma kehal täiesti terveks saada. Kuna sünnitus oli niivõrd raske juba nõrgale kehale, tekkis mul kilpnäärme ületalitus, mis tekitas minus depressiooni ja muid igasugu asju. Siinkohal ka olin emotsionaalselt täiesti läbi omadega, sest keha oli läbi. Nii hing kui ka füüsis peavad olema terved , kuid kõik see jama tekitas ahelreaktsiooni. Nüüd lõpuks arst teatas, et võin lõpetada kilpnäärme rohtude söömise ja hormoontablettide võtmisest tekkis mul pärmseen soolestikku, mida ravin hetkel täiesti range vegani dieediga. 

Kuna laps käib lasteaias, saan rohkem iseendale mõelda ja ennast ravida. Kindlasti teist last ei tule nii kaua, kui olen oma kehaga saavutanud harmoonia, et suudaksin teda kasvatada, ilma , et ise inimvare oleks.

Aron on olnud imeline laps, lihtsalt kui oled keerises, mis tirib sind põhja, on raske näha ilu. Need, kes ei ole elanud üle raskusi, ei oskagi midagi näha. Teate kui raske on hakkama saada nõrga tervisega? Need kellel on olnud, kindlasti mõistavad. Üks unetu öö võib sedasi rivist välja lüüa, et sa kahetsed iseenda eksistentsi.

Aga oma last armastan ma Marsini ja tagasi. Ma olen tema nimel valmis tegema asju, mis ei vääri ütlemist. Armastus lapse vastu on midagi nii tugevat, et sa tunned seda rakkudest DNAni ja tagasi. Ma olen halb naine tihtipeale oma mehele, hiilides öösel, kui mees magama jääb poisi juurde ja võttes ta endale kaissu. Ta on saanud tingimusteta armastust , hellust ja rõõmu minult. 

Millest ma oma ignorantsuse tõttu aru ei saanud oli see, et laps on pool minu iseloomuga. Ma neadsin tema kohutavat iseloomu ja ei mõistnud, mida ma valesti olen teinud. Kuid ainuke asi, mida ma valesti tegin, oli see, et ma ei vaadanud peeglisse. Ta on pool minust- tal on minu põrgulik, põikpäine iseloom. Ei tee paremaks, et mees on samuti temperamentne manipuleeriv sitapea vahest. Muidugi lapsed saavad meie kõige hullemad iseloomuomadused, et meie ajusid peedistada.

Kuid lapsel on iseloom, tugev iseloom. Ma võin omal veeniviiulit mängida aga vähemalt tean, et sellise tugeva iseloomuga laps saab elus hakkama. Ma ei pea muretsema, et kas ta sõpru leiab, kas ta teab mida ta elust tahab ja kes ta on. Tal on meie kahe saatanlik temperament ja iseloom- ta teab! 

Mul on uhke mõelda, et minult on ta saanud sotsiaalse intelligentsuse ja mehelt heasüdamlikkuse. Lasteaias sain kiita, et laps on väga empaatiline ja heasüdamlik.

Tahan öelda, et ma tean, et peaksin rohkem kirjutama kui tore , lahe ja ebareaalselt andekas on minu laps, siis ma ei taha seda teha. Ma tean, et olen fantastiline ema ja laps on kasvanud õnnelikus, kuid realistlikus perekonnas. 

Minu jaoks on emaks saamine olnud suur kasvamine, raskuste läbimine, kahtlustes ujumine ja enesepeegeldus. Meil kõigil on oma tee käia ja minu tee on olnud üsna konarlik, kuid täis katsumusi. Olen inimene, kes elab ja kogeb läbi katsumuste. Need vorbivad mind inimeseks, kes olen täna, kes olen homme või järgmisel aastal. Ma olen uhke enda üle, et olen võidelnud, nagu tegin seda, kui olin suremas, kui sünnitasin oma poega. 

M.A


2 kommentaari:

  1. Norras on alkohol liiga kallis, et juua saaks, seega pole midagi magada kaineks. Ilmselt sul rohud võtmata?

    VastaKustuta