18.9.17

Kes ma olen?


Sõbrannad ja sõbrad kes mind teavad hästi, siis teavad, et ma ei ole just väga sotsiaalne ja kui ma üritan olla, siis enamus, kas vahivad mind suu ammuli ja ei salli mind esimesest silmapilgust või meist saavad head sõbrad.

Ma eelistan inimesi raamatutele, eelistan muusikat massidele, eelistan luulet tühjale plärale, eelistan maalida ja mõelda. Eelistan unistada pulmast üksikul saarel, jalad liivas igavest armastust vandudes.

Ma olen täiesti saamatu suhtlemaks ilmast või mõnest rahulikust teemast. Ma ei oska flirtida, ma ei oska manipuleerida. Ma ei oska olla itsitav ja veetlev naine, nagu enamus sõbrannad mul on. Seega olen alatihti pidanud vaatama, kuidas hordides mehi neile külge ajavad, samal ajal unistades, et ma olen keset tantsuplatsi ja tantsin endast hinge välja. 

Ma oma fantaasia maailmas olen loonud suure romantilise unistuse, et õige mees domineerib minu üle. Ta ei küsi, ta võtab. Ta ei kohku, vaid on hea huumoriga. Nii ma peletasin oma ''tule ainult siia ja ma nülin sul naha maha'' pilguga mehi.  

Aga huvitaval kombel on kaks meest minu elus mind oma mängus võitnud. Minu esimene armastus ja minu praegune. Minu mees kutsub mind Kindraliks kodus. Kuna mul on kõik asjad oma kohapeal, ma pakin reisiks kohvri 3-5 päeva varem. Mul on oma kindel tehnika kuidas ma pakin kohvri. Mul on teada mida ma kannan pealaest jalatallani. Ma ei küsi, ma käsen. Ma südamest õnnelik, et ta leiab huumorit selles. Ma olen pikalt istunud ja mõelnud, et kuidas muuta midagi endas, millega olen sündinud? 

Ma iseendale ülimalt meeldin. Ma arvan endast jube hästi ja kujutan ette, et olen kõige targem inimene terves maailmas. Ja mul on suurepärane oskus iseenda üle naerda. Selle kõige all on aga väike ebakindel mina, kes arvab, et on liiga paks, liiga peenikene, kole nina, halvad kombed, ropp suu ja otsekohesus. 

Kui palju kordi olen ma ennast kaotanud ja taas leidnud. Olen tihtipeale mõelnud, et kuidas inimesed saavad sõita seda ühte ja sama maanteed edasi-tagasi aastaid. Kas nad ei kahtle endas? Oma olemuses? Oma otsustes? Miks nad ei vaju kokku, ei kaota end ning seejärel tõusnud tuhast, nagu fööniks? Kas inimesed ei kahtle oma olemuses?

Minu elu käib kaootiliselt sajas erinevas suunas. Ma leian end uuest elu etapist, ma naudin seda, ma elan seda ja siis kaob siht eest ning kõik tundub pime ja kole. Seejärel ma analüüsin ennast, haletsen ja leian end tõusmast jälle uue suuna poole. Sedasi lainetena käib elu.

Hetkel ma tunnen, et olen astunud välja oma pimedast nurgast ning see vabastav tunne hingele on hindamatu. 

Peale lapse sündi võttis mul täpselt 18 kuud aega, et ma enam füüsilist valu ei tunneks.

Peale lapse sündi võttis mul pea kaks aastat aega, et endaga rahu teha, ennast leida ja oma hing terveks ravida.

M.A








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar