5.9.17

Spontaanselt Geilosse

Noorena olin üpris spontaanne inimene, mitte liialt. Võisin hääletada viisakal ajal üle Eesti. Ühe korra 15 aastaselt hääletasin tolle ajase sõbrannaga keset ööd Saaremaale -20c näitas kraadiklaas. Minu suureks imestuseks ma olen veel võimeline paljunema. 

Nüüd lapsega, kõige spontaansemad käigud on olnud lend Eestisse, kuhu ostsin 2 nädalat ette pileti.

Eelmisel kolmapäeval siis sõbrants ütles, et ta läheb oma õe koerale järele, et tulgu ma kaasa.  Tal Geilos tuttav, kes töötab hotellis ja saab meid majutada seal. Mõtlesin, et miks mitte. Ütlesin mehele, et võta laps enda hoolde ja ma lähen spaatama. 

Õhtul mõistsin, et see ikka ei toimi, laps köhib ja parem oleks kui saaks tal köha välja ravida spa saunas. Võtsin lapse kaasa.

Rong mis Geilosse läks, sõitis edasi Bergeni ehk seda rongiteed nimetatakse Norra kõige ilusamaks. Seda ta oli!

Aga rongist rääkides siis me saime kohad "Family" vagunis, kus oli kärudele spetsiaalsed kohad ning laste mängunurk.



































Arvasin, et tulevad ilusad 3tundi ja 30 minutit looduse keskel rongisõitu. Olin endale korraliku õhulossi ehitanud ja rongi sisenedes vajus kõik kokku. Mu laps oli väljakannatamatu kahe aastane s*tapea.

Küll ta jauras seal, lõi ühte väikest last. Sõi veel mu närve. Siis tekkis väsimus tal, kõht sai tühjaks, kuna kakas. Kell oli 11 hommikul kui lõpuks laps magama jäi ja ma sain miskit 20-30 minutit hinge tõmmata kui jõudsimegi Geilosse. Rongist maha minnes, otse loomulikult laps ärkas ja mitte just parimas tujus.

Õhk oli palju jahedam, lehed langesid juba, kuid ilm oli vähemalt ilus. Hotelli oli vaid paar minutit kõndimist.


Algselt saime sellise pisikese hotellitoa kuid sõbranna tuttav pakkus välja, et saaksime ühte korterisse samal korrusel minna, kus kaks tuba. Lõpuks kolisime ümber teise.

Mul poiss otsustas endast välja minna ja karjuda pool tundi. Mul oli nii siiber tema jauramisest, et lasin tal end tühjaks karjuda. Peale seda oli tal jälle hea tuju.

Sõime kohutavat pitsat, mis maitses jubedalt. Kõike oli liiga palju- kastet ja juustu. Kuna lapsel oli hea tuju, siis sai normaalselt süüa seda jubedust. 




































Mõlemad sõbrannaga olime nii väsinud, et ei olnud jaksu ümbrust väga vaatama minna. Nii palju kui sushi restorani otsima läksime, mis oli kinni, siis väga palju ei näinudki. Koht on muidugi fantast ja kindlasti tahaks veel tagasi minna.




























Lõpuks suutsime oma tagumikud lahti saada restoranist ja ennast spasse vinnata. Mul oli tuju juba hea, et pool päeva oli laps nagu õudusunenägu aga tundub, et aina paremaks läheb tema tuju.

Poiss oli õhevil spast ja mullivannis oli tal ülimalt lõbus. Vesi oli ka mõnusalt soe ja siis juhtus vist iga ema õudusunenägu.

Poiss tõusis veest püsti ja ma tundsin juba haisu ja teadsin, et kõik on pees.

Laps , sorri aga sittus end täis mullivannis ja need Huggies ujumismähkmed ei hoidnud mitte midagi kinni. Vee segasena sitta voolas mõlemast küljest välja. Taevas, üks rosin kukkus ka sealt kaka seest välja spa põrandale. Kaks vanemat daami vaatasid mind õudusega ja ma oleks tahtnud lapse sinna jätta ja ise jooksu panna häbist.

Aga ei jooksin lekkiva lapsega dušši alla. Rohkem ma talle mähet kaasa ei võtnud, siis pesin ta puhtaks. Läksin spasse tagasi ja tõmbasin põrandad sealt puhtaks, paljas laps jooksis mul järel. Ausalt need daamid panid jooksu kiirelt. Mingid barbaarsed Ida-Eurooplased tulid oma lastega lägastama. Kõigele otsa pani sõbranna 5 kuune sinna põrandale ropsi.

Jooksin siis palja lapsega kolmandale, et uus ujumismähe tuua ja tagasi spasse. Pärast pesin end pikalt dušši alla aga see hais kummitas mind veel pool ööd.























Hommikusöök oli fantast. Ülimalt hea leib, salat ja omlett. Ma kahetsen, et ei ostnud kaasa leiba seal! Prantsuse pagar!


Rong läks meil 10.55. Sõbranna oli saanud kell 5 hommikul koera ka kätte ja nii me ootasime rongi. Tuli siis konduktor meie juurde ja seletas, et koer tohib minna vaid 8ndasse vagunisse, meie piletid olid 4ndasse vagunisse aga lapsevankrid võivad olla 2 vagunis. Ma vaatasin talle otsa, nagu mis kuradi mandariini keelt ta mulle ajab. Mõlemad hakkasime seal käte ja jalgadega vehkima või olin see mina ainult, ei tea.

Lõpuks tegi imet ja saime pere vagunisse koos koeraga. Nelja istme asemel oli meil kaks aga vähemalt saime kärud enda ette paigutada.




























Tagasi sõit oli piinarikas, kuid ilus. Poiss jäi lõpuks magama. Poole une pealt tundsin haisu ja nii mul laps magas poolteist tundi sitt püksis kõhuli vankris .

Kui ta ülesse ärkas, hakkas selline tramburai pihta, et ma tahtsin ta aknast välja visata. Kahe aastasega on ajuvaba reisida. Ilmselt ma süüdistan ennast, kui loll ma olen peale igat reisi. Enne reisi lohutan, et ei tegelt ei saa nii hull olla seekord. Äkki läheb seekord paremini.

Lõpuks koju jõudes tunded olid laes, reis oli ülilahe ja juba plaanime midagi veel. Peaks hakkama mingi reisi videot tegema, milline farss lastega reisimine on. 



































M.A

4 kommentaari:

  1. Anonüümne7.9.17

    Sa kirjutad oma lapsest alati nii halvasti ja blogi on ju sul avalik.
    Vaatan, et rohkem hoolid oma lapse kärudest ja riietest kui lapsest endast.
    Põhiline on, et laps röögib, ropsib, situb, kuseb, lõugab, haiseb, käib närvidele.. milline ema toodab oma lapsest sellist saasta ja riputab selle koos lapse piltidega veel avalikult ülesse?
    Kui sa avalikult suhtud nii oma lapsesse, siis kujutan ette kuidas sa tavaelus seda teed.. ime pole siis, et laps selline närviline sul.


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pakun, et kas sa lapsetu või sul iseloomutu laps.
      Ma ei ole närviline, vaid siis kui mul päevad hakkavad, siis ma olen emotsionaalsem kui muidu.

      Ma tegelt kirjutasin jutu huumoriga aga ilmselt jumal seda kõigile pole andnud.

      Tundub, et sul pole õrna aimugi millised võivad olla kohutavad kahesed. Ilmselt elad mingis roosas mullis. Ma ei viitsi ilustada oma elu, kirjutan nagu ta on.

      Vähemalt lasteaiast öeldi, et lapsel tugev iseloom. Selles saame me vaid mehega ennast süüdistada, sest meil mõlemil tugev iseloom.

      Laps on mul muidu hellitatud ja armastatud. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada raskustest, sest nii paljud kirjutavad kui roosiline elu on ja neil kes pole need nutavad pihku, et mils minu laps selline on. Kuid "selline" laps ongi rohkem normaalsus kui mingi pilveballeriin.

      Kustuta
  2. Ma väga vabandan, aga ma lihtsalt naersin praegu kõva häälega, kui ma seda postitust lugesin :D no ma ei suutnud olla, laps ronis ka sülle, et "näita, näita", hakkas ka naerma kuidas emme naeris :D ma siiamaani naeran kui seda kirjutan :D :D :D :D täiega naljakas ikka :D väga hea jutt!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No tänan, vähemalt keegi mõistab mu musta huumorit 😅

      Kustuta