20.9.17

Veidi juttu hingerännakust

Kui olin 11 aastane või olin 12 siis juba, täpselt ei mäleta aga tean, et oli talv ja külm. Keset ööd ärkasin ülesse ja läksin linna peale rändama. Mäletan, et oli paks lumi maas ja tänavad olid tühjad- mitte üht hinge ka ei olnud liikvel. Ma elasin tol ajal üürikorteris Raplas, kuna meie maja oli ehitamisel. Liikusin mööda Tallinna maanteed kuni kirikuni ja keerasin ruttu tagasi, kuna mitte kedagi ei olnud liikvel. Ma ei mäletaks, et oleksin kõndinud, pigem hõljusin veidi maapinnast, ei tundnud ma külma ega sooja. Ma ei mõelnud vaid vaatasin. Liikusin kiirelt tagasi ja läbi akna tulin tuppa ning läksin voodi kohale, kus MINA magasin ja vaatasin iseennast magamas ning siis sain aru, et see ei ole tavaline uni, see on midagi hoopis muud. Ehmatasin nii hullult, et kukkusin oma kehasse tagasi ja tõusin samal ajal istukile. Avasin suu, et karjuda, kuid mitte midagi välja ei tulnud- vaikus. Proovisin uuesti ja siis sain karjutud. Olin täiesti šokis ja keha vappus.

Peale seda hakkasin ma nägema ja tundma. Nägin unenägusid asjadest, mis juhtuvad. Tundsin inimeste aurat, teadsin, kes valetab ja teadsin kellel on halvad kavatsused. Aga kuna ma olin nii noor, siis ma ei osanud täpselt aru saada, mida need tunded minu sees teevad ja mille eest hoiatavad ja kas hoiatavad. Äkki mul on kõht haige või siis midagi muud.

Kusagil 14 aastaselt hakkasin hääletama ja tegin seda palju. Mul oli piisavalt raha taskus, et sõita bussi või rongiga, kuid ma eelistasin hääletamist. Mäletan, kui käisin oma Vanaisal külas, kuidas palusin tal alati end maantee äärde viia, et saaksin hääletada.

Ma ei läinud iga auto peale, ma ei lasknud end visata kunagi keset tühjust, kunagi ei hääletanud pimedas ja alati veendusin, et inimesed on läheduses. Kui palju autosid ma minema saatsin, sest tundsin, et rooli taga istub halb inimene. Mitte kunagi ei sattunud ma halva inimese otsa oma instinktidele nõjatudes. Kui hääletasin sõbrannaga, siis alati läksin mina lähedale, avasin ukse ja tunnetasin. 

Aastaid hiljem hakkasin nägema tõsisemaid unenägusid. Kord nägin autoõnnetust, hoiatasin juhti, tema naeris ja nii ta tegigi avarii. Mitmeid kordi olen näinud sõbrannade rasedust ja ka rasedusi, mis on katkenud. Mind on surm mitmeid kordi külastanud ja ma olen keeldunud. Ta on minu peale vihane, ma tean seda ja ootab. Ma päris noorelt nägin, et ma ei ela üle 40ne aasta. Samas kätt vaadates, on mu elujoon pikk, küll läheb ta kaheks. Äkki mingi murdepunkt toimub 40 aastaselt? Ei tea, on vaid oodata ja vaadata.

Ma usun, et taolised võimed on paljudel meist, kuid enamus keelduvad vaatamast ja usaldamast oma instinkte. Aga olgu me inimesed, siiski meie natuur on loomast ja instinkt on meie olemuse alus, sest lapsi ei kasvatata raamatute tarkusest vaid ikkagi instinktide najal. Ka õige partneri leiame instinktide najal, mitte loogika.

Mäletan Indias ütles üks kohalik, et vaimulikud aastakümneid mediteerivad selle nimel, et teha hingerännakut ja sina lihtsalt tegid seda. Et ma peaksin seda edasi arendama ning rändama. Aga ma pole suutnud, ilmselt ma ei ole veel valmis. Hirm, et surm mind napsab sellisel hetkel endaga kaasa on suur. Ma ei taha surra veel, ma keeldun suremast. Aga juudas, mul ei ole hirm surra vaid surma ees, see hetk kui ta tuleb ja mind endaga kaasa viib ja ma lähen.

Ehk oleks aeg üle saada neist kõigest ja avastada see tundmatu sünge pool endast. Ilmselt ma kardan, mis ma leida võin. Kas ma tahan teada mis mu ümber on? Kas ma tahan teada inimeste elust? See on üsna kurnav. Ma olen õppinud blokeerima energiavampiire ja ennast energiaga täitma päikese kaudu ja mediteerides lainet üle oma pea. Ausalt see on nii kuradi raske saada ÜKS laine üle oma pea, proovige. Lamage ja kujutage ette, et ÜKS ainus laine tuleb varvastest ja kuidas ta liigub sentimeetri haaval üle sinu keha. Ma vist paar korda reaalselt saanud selle laine üle pea ja siis oleks nagu sada miljonit kilo hingelt ja vaimult tõstetud.

Kui mu laps on olnud haige, olen talle jaganud oma energiat, või tal on halb olla, näiteks hambavalud. Need on aidanud mõnda aega aga mitte kauaks, kuna ma ei oska anda palju energiat. Ei teagi muidugi kas peaks andma palju või vähe. Siinkohal olengi täitsa ignorant. Ma ei oska alustada ka kusagilt. 

Aga ma tean endast nii palju, et ma olen vana hing, kes on maapeale tulnud. Ma tunnen, et ma ei lõpetanud oma missiooni eelmises elus ära ja ilmselt ka selle elu jooksul seda ei juhtu. Mis tähendab, et minu hing kannatab veel mitu korda. Või äkki ma ikka suutsin seda teha. Vahel ma tunnen, selline kahtlane ja imelik tunne on, et minu missioon, isegi selle vastu võideldes, oli sünnitada siia maailma laps. Vahel on selline tunne, et ma seda eelmises elus ei kogenud. Kusagilt lugesin, ma ei mäleta mille kohta ma uurisin, et murda mingi tsükkel, ma pean sünnitama tütre, et enda hinge tsükkel murda. 

Uhh, tahaks kedagi, kelle juurde minna ja saada vastused enda kohta. Samas ma kahtlen, kas see on võimalik, kuna ainukene asi kindel on surm, kõik vahepealne võib olla muutuv, see oleneb meie julguses ja enda üllatamusest ja ületamisest. 

M.A

1 kommentaar:

  1. Kui voib, tahaksin oelda loigu "Kui mu laps on olnud haige,..." kohta. Energia ulekandmisel teisele inimesele ja selle kaigus tekkiv heaolu/paranemistunne vms. ei ole ega saagi olla jaav. Keegi ei saa kedagi teist terveks voi onnelikuks teha, kui see teine ise seda ei soovi. Energia andmine/katega ravitsemine/kate pealepanemine on nagu laen, taiendav aeg asju korrastada. Igasuguse energeetilise laadimise moju kestab keskmiselt 7 paeva ning selle aja jooksul peaks n.o. laenu saanud organism/vaim/hing saadud energiasusti abil ise oma keha voi mottemaailma parandama. Me ju koik teame, et inimese organism on imeline ja ta on iseparanev.

    VastaKustuta