10.10.17

Tegelikkus peale sünnitust: intiimelu

Mul villand nendest emadest, kes räägivad kui toredalt seksiisu tuli kuu peale lapse sündi tagasi ja kolmandal kuul oli kõik nii tore ja lilleline. Nagu kuidas? 

Kuidas see võimalik on, et seksiisu tuleb esimesel või isegi kolmandal... ei isegi kuuendal kuul tagasi? 

Peale sünnitust oli mul seal all veresaun. Isegi hullem, Waterloo lahinguväli täies hiilguses.

Jumal tänatud, et mulle lõige küljele tehti, ilmselt ma ei oleks üle elanud number kahel käimist. 
Jumal tänatud, et ma nii palju tark olin, et sõin hästi palju värsket, mistõttu vetsus käimine ei olnud surnuks nutmine. 

Esimesed 6 nädalat ma vaagusin elu ja surma vahel nagu valge kummitus. 900+ml verd kaotada on päris julm ja taastumine võttis kogu energia. Kõndida ei suutnud ma 4 nädalat kindlasti. Lõpuks suutsin 200m käia!

Arm paranes 18 kuud! Kaheksateist kuud mul oli valus olla vahekorras. Kusagil 6-7 kuud oli nii valus, et ma oksendasin suhu endale valust. Nii valus oli, et iiveldas iga kord. Mõtlesin, et mul elu on läbi ja mees peab nüüd endale kellegi leidma, kes teda voodis õnnelikuks teeb.

Meil olid sellised sõjad selle teema üle. Ta sai aru aga siis ei saanud ka. Ma vandusin endale kunagi, et ma ei ole võlts ja ma olen alati mina ise. Ma ei teeskle, et mul hea on, kui ma suren valudesse. Ma ei teeske orgasmi, kui tegelikult ma ma mõtlen lapse imetamisele. Ma jään iseendaks ja kui see ei sobi minu kaaslasele, siis me ei ole kokku loodud.

Neid lahinguid tuli veel, kuid ma teadsin, et aeg parandab kõik- konkreetselt.

Ja nii juhtuski ühel ilusal päeval kui olin nõus siis proovima ja ei olnudki enam valus. Ei olnud tunnet, et tiriks või oleks valus, mitte midagi. Ma olin õnnelik, kuid isu oli siiski null. 

Kuu aega tagasi tuli ka isu. Hetkel tunnen, et hakkan taas leidma ennast ja muutuma tagasi inimeseks, kes ma olin enne rasedust. Ma olen alati olnud üsna aktiivne, kuid rasedus kaotas kõik. Jumala külm, surnud tükk pakku.

Kaks aastat ja 9 kuud oli minu seksiisu surnud. Sellest 18 kuud oli iga vahekord kui keegi noaga hakiks mind sealt alt.

Miks ma kirjutan sellest? Sest ma pole ainukene. Need kes nii tunnevad, tunnevad häbi ja ei räägi sellest. Peavad end friigiks ja lõpuks ka sunnivad end.

Naine, sa ei pea end sundima millekski. See pole kompromiss, et annad ja samas sured valudesse. Kompromiss on see, kui mõlemad osapooled on rahul saadud tulemustega.

On okei valutada, on okei, et sul ei ole isu, kui sa imetad oma last ja ka peale seda. Su keha ainult ei kandnud ja ei sünnitanud last, vaid ta ka ise tegi läbi muutuse ja jõudis uude kohta. Sa pead taas avastama ta! 

Tagasi vaadates ma ehk oleks pidanud talle "happy ending" tegema rohkem, kui seda juhtus. Ilmselt see oleks olnud kompromiss, millega oleksime mõlemad suutnud elada.

Muus osas, tulin vastu nii palju kui sain, kuid ma ei saa minna vastu enda põhimõtetele. See pole suhe, kui sa kaotad end kodu rahu pärast. 

Ausalt kaks esimest aastat on rasked suhtes. Me vaidlesime ja kaklesime nagu kass ja koer. Kuid ütleks nii, et mõlemad saime elu kogemuse ja kindlasti see aitab ka kunagi teise lapse tulekuga. Me teame mis võib juhtuda, ning kui juhtub, siis teame kuidas talitada ja säästa ka aega, mida raiskasime karjumiste peale ( ps. Ma isiklikult ei leia, et see oli raisatud aeg vaid pigem vajalik läbitud etapp, et ennetada tulevikus sama situatsiooni).
 
Palju õnne neile, kellel roosid ja lilled ja liblikad ja kõik ilusad asjad peale sünnitust tulid. Mõnel veab elus rohkem kui enamusel. Ma olen see õnnetu aga samas positiivsemalt vaadates, liiga ilusa eluga ei oleks millestki kirjutada. Kõik muinasjutud algavad "elas kord.." "seal oli kuri.." "ja nad elasid õnnelikult.." 

Ah minu ilus valus elu :D 

M.A

 

7 kommentaari:

  1. aamen... tean. 2 last jutti... no more words

    VastaKustuta
  2. Anonüümne14.10.17

    Mina kaotasin peale sünnitust 3l verd. 2h operatsiooni, et seda peatada ja pangast sain 0.5l tagasi.
    Sünnitusel sain pärakuhaavandid. Vetsus köia oli selline piin, kaalusin varianti kõhule kott saada ja vetsus kunagi enam mitte käia. See valu omi jube. Ma ei saanud ei istuda ega käia peale vetsus käimist. Miski pärast ootasin arstile minekuga jube kaua. Aga abi ma sealt sain ja aasta peale sünnitust läksin nagu normaalne inimene jälle ��
    Aga seks. Tänan inimest kes leiutas libesti. Seksi kartsin kui tuld. Sünranna rääkis, et osta libesti, imetaval emal sealt alt väga märjaks ei lähegi ja selle pärast ongi valus ning kisub. Tänan ka seda sõbrannat nii väärtusliku soovituse eest!
    Ehk et elagu libesti!

    K.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muideks ka mul oli libesti valmis ostetud. Vee baasil ja nii loomulik kui veel olla sai, kuid siiski oli mul valus, sest arm kiskus kohutavalt. Mitte ükski poos ega libesti ei aidanud. Aga tõepoolest see on tõsi, et imetaval emal seal all täitsa põud jah :D Keha tähelepanu on 100% suunatud lapsele ja tema imetamisele.

      Kustuta
  3. Anonüümne26.10.17

    Ah teid titemammasid küll :D ise tahate lapsi ja pärast hädaldate.
    Ega su mees need kaks aastat kõrvalt ei pannud? Sest siis ta ei vääri teist last, sellise isase geenid ei vääri edasiandmist, naised valige mehi ikka korralikumalt�� ja sa väärid ka paremat meest sel juhul.
    Btw, mõnel naisel läheb tõesti lihtsalt, see nii 50-50. Inimene saab ikka seda, mida väärib. Ja tavaliselt kaotavad pärast sünnitust seksiisu just need naised, kes enne olid jubesuure libiidoga ja arvasid et on seksijumalannad. Aga elu toob maa peale tagasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mees muidugi ei petnud. Ta on mul hea mees aga ta on ka lihtsalt mees, kellel on vajadused.

      Inimeste anatoomia on erinev. Kehad paranevad erinevalt. Kui sul sealt alt on kõik ribadeks siis need haavad ei parane üleöö. Minul veel lisaks oli kilpnäärme ületalitus ka, seega võin öelda, et ma ei olnud mitte mingil juhul terve inimene.

      See libiido asi ei pea paika. Tean naisi, kes on alati olnud seksuaalselt väga aktiivsed ja peale sünnitust veelgi aktiivsemad. Pigem naisena sa teed suure muutuse läbi. Esiteks sa sünnitasid, teiseks sul on haavad seal all ja kõik on hoopis teistmoodi ja siis sa avastas, et kõik mis sulle seksi puhul meeldis, enam ei talu silma otsaski. Ja oled tagasi seal, kui hakkasid oma keha avastama.

      Kustuta
    2. Anonüümne27.10.17

      Hmm. Ei suuda uskuda neid naisi, kes lubavad meestel ringi lasta, sest "meestel on ju vajadused". Kui naine teeb lapsekandmise ja sünnitusega üüratu eneseohverduse, siis miks peaksid mehed nautima vilju ilma ohverduseta? �� et naised muudkui ohverdagu oma keha, tervis ja vaimne heaolu lapsele, aga mees ärgu ohverdagu midagi, las elab samamoodi edasi, ta on ju ainult mees? Ei suuda isegi oma sugutungi instinkte natuke ohverdada?Huvitav.
      Ma ei kirjuta seda sinu kohta, vaid teiste naiste kohta, kes rabavad end surnuks, aga mees elab samamoodi nagu enne lapsi. Mingi tasakaal võiks olla.. Aga eks need naised ise teavad. Lihtsalt kui rabelemine viib nad enneagselt hauda, siis ärgu süüdistagu meest, vaid iseennast (kuigi naistel on kombeks mehi süüdistada). Peeglisse peab vaatama.

      Kustuta
    3. Nõus :D Mina õppisin varakult peale lapse saamist, et tuleb veidi rohkem saamatut mängida ja mees võtab teise poole kohustustest üle. Paljud naised teevad vea, et hakkavad kohe ise rahmeldama ja kõike enda õlgadele võttes. Ja siis süüdistavad mehi.

      Meeste tungide kohapealt nii, et mehed on mehed ja olen nõus, et naisena ma nii palju läbi elanud ja teinud, et hoia end vaos, kuniks ma jälle normis olen.
      Ilmselt see teadmatus, kuna naine jälle tagasi tema ise on ajab neid peale suruma. Mehed on olevused, kellele ütles, et a.la 18 kuu pärast tule küsi, siis saan päeva pealt ime kombel terveks :D Naistel on , et noh mina ei tea, paar kuud või aasta. Vaatame :D

      Kustuta