5.1.18

Minu lapsepõlve mälestus- kiired jalad

Pikutan voodis ja und ei tule. Mõtted keerlevad lapsepõlve mälestustes. Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et olen oma elu jooksul kohanud nii lahedaid inimesi ja teinud nii rumalaid asju, et ajab muigele. Need mälestused on kõige ilusamad kingitused, isegi kui meie sõprus on kas lõppenud või ta ei ole see, mis oli. Ilmselt ei saagi kunagi tagasi, kuid nii kaua kui mäletan, siis leierdan neid oma peas.

Esimese jutu räägin ajast, kus ma olin kusagil 14 -15 aastane. Täpselt ei mäleta aga suvine aeg oli. Kool sai läbi ja maja peod võisid alata.

Elasin tol hetkel Raplas ja kooliõde korraldas suvila peo. Ketsu ajas end Tallinnast kohale ja Marie tuli Tartust. Peost ma midagi ei mäleta, kas oli tore või ei olnud. Kes seal olid- seda ma ei mäleta, kuid mäletan, et aeg oli koju hakata minema ja üks poistest viis inimesi autoga koju. Saime me ka nõusse, et meid visataks ära aga hoopis mingi kari muid inimesi ronis auto peale. 

Ilmselt juht polnud väga meist , tittedest vaimustuses. Pani gaasi põhja ja kõik see muda lendas meile peale ja näkku. Ta tegi seda meelega ja me teadsime.

Kättemaks on magus ja muidugi eale kohane. Hadusime kättemaksu ja lõpuks kui ta tagasi tuli ning auto järelvalveta jättis, asusime tööle.

Ma nüüd päris täpselt ei mäleta, kes mida tegi. Kas Ketsu pistis mopi kuivkäimlasse ja hakkas sellega autot pesema ja mina kaevasin suure mülka mulda ja muru ning Marie viskas selle auto salongi laiali igale poole aga niimoodi me "koristasime" seda autot. Lõpuks kui juht tuli panime elu eest jooksu ja hakkas selline tagaajamine. Ma olin kindel, et kui ta meid kätte saab, olgu me tüdrukud või kes iganes, peksa me saame. Nii me hüppasime lambist kellegi aeda ja peitsime end kusagile ära. Käed suu ees naersime pisarad silmas.

Ma praegu kirjutades naeran silmad märjad! Ah, olid ajad. Ilusad, lõbusad ja lahedad ajad!

PS: Tegelt viisakusest peaks vabandama, mis me tegime, ilmselt see salongi pesu maksis korraliku summa aga no ma ei saa vabandada, kui süütunnet ei ole aga kasutan seda "ma olin ju rumal väike pubekas" vabandust :D 

Olen alati uskunud, et elu tuleb elada täiel rinnal ja kahetseda ainult seda, mida veel teinud ei ole ja teha kõik, et see tehtud saaks.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar