28.2.18

Minu unistused

Kui ma olin 16 aastane, siis teadsin, et tahan minna ÜRO kaudu kriisipiirkondadesse tööle. Aga elul olid teised plaanid minuga ja proovi palju tahad, kui miski ei ole sinu jaoks siis hoovus lihtsalt viib sind teises suunas.

Et ÜROsse üldse tööle saada ja ennast kirja panna, pead sa olema kusagil 24-25 aastane. Nüüd, kus mul on laps, siis mul oleks ilmselt väga raske seda tööd teha ilma, et ma ei puhkeks nutma kuuldu peale, et mu imik visati tulle või minu vastsündinul lõigati kõri läbi. Miks ma üldse unistasin sellisest tööst? Sest kõike kohutavat mida ma olen näinud, eriti suunatud naiste vastu, on mind pannud uskuma, et ma pean midagi tegema. Paljud arvavad, et feminism on idiootsus, siis mingil määral ehk ongi igavusest astutud kusagile la-la maale aga feminism on arengumaades puudulik, üle-üldse naiste õigused seal on puudulikud ja seda ma tahangi muuta või noh tahtsin. Hetkel ma istun ja mõtlen, kuidas navigeerida lapse ja unistuste vahelt, sest sellest millest unistan, viib mind kaugele ja eemale kodust.

Mäletan nägin üht head filmi ühest naisest, kes oli tunnustatud fotograaf. Ta käis kriisipiirkondades ning sai tihti väga hulle asju näha. Koju jõudes ta ei suutnud olla paigal ega taluda seda rahu ja stabiilsust, mida kodu pakkus. Kuna naine oli kogu aeg ära, siis mees kasvatas last ja omas armukest.  See pani mind mõtlema, et ma ei suudaks ja ilmselt mitte keegi ei suudaks pere kõrvalt sellist tööd teha ilma, et see kaardimaja tuules kokku ei vajuks. Seega olen endale selgeks teinud, et ilmselt teises elus, praegu tundub, et mul on mingi muu tee siia maailma loodud.

Ma olen väga suur ajaloo fänn. Minu huvi algas tänapäeva orjandusega, kus ma olen läbi lugenud mitmeid raamatuid ja kirjutasin oma Baka töö inimkaubandusest, täpsemalt prostitutsioonist. Seejärel lugedes mitmeid oma ajaloolisi romaane, kus päriselt oli ka ajaloost juttu. Näiteks Ida-India Kompanii jaoks töötanud isa tütar, kes hakkas uurima oma isa surma kohta ja leidis suure oopiumi salakaubanduse võrgustiku, kus oli segatud ka Inglismaa valitsus. Või raamat India ülestõusu kohta Inglismaa vastu, mis oli kohutavalt verine, raamat sai mitmeid auhindu. See naine kirjutas ajalooliste faktide kohaselt ja eriti võigas oli lugeda, kuidas siis ühel valgel naisel lõigati rinnad ära ja teda julmalt vägistati (Meredith Duran- The Duke of Shadows). 

Olen tihti mõelnud, et minna õppima inimkaubanduse ajalugu. Täna sattusin ühe uue telesarja peale, mille nimi on ''Jamestown''. Räägib siis esimestest inglastest, kes koloniseerisid Ameerika. Kuna alguses olid kõik mehed, siis hakati naisi meelitama , kuid 17ndal sajandil ei soovinud ükski naine sinna minna. Sealt ka tuli siis väljend ''mail-order bride'', ehk naistele pakuti igasugu linu ja majapidamisvahendeid, vaba pääse kolooniasse ja oma maad. See oli edukas, kuid mitte nii edukas, sooviti kiiret koloonia arengut ja laienemist. Naisi hakati röövima ja viidi sunniviisiliselt kolooniasse ning sunniti abielluma. See sari muidugi on tehtud meie aja inimestele positiivsemaks, kuidas naised üles astusid ja võitlesid meeste vastu, kuid reaalsus oli muidugi hoopiski tumedam ja kurvem.


See oleks minu jaoks ideaalne, kuid mis ma lapsega teen, siis peaks keegi teda vaatama päeval seal. Inglismaal usun, et mehel oleks täiesti okei resideeruda aasta, kuid siis me peaks täiskohaga lapsehoidja leidma.

Ah unistused, ma armastan unistada, sest kui sa unistada kaua ja pikalt, siis Universum viib su oma unistustega kokku. Ma vähemalt tean seda, et suund on mul õige, vaja välja mõelda, mida sellega tegema pean. Muidugi raamatute kirjutamine on olnud minu hobi 13 eluaastast alates, kui Egiptuses käisin ja püramiide nägin. Kirjutasin valmis päris pika romaani. 16 aastaselt lugesin ja mõtlesin loll laps ja põletasin selle ära , koos päris mitme teiste lühijuttudega. Rumal pubekas! Aga ma olen pidanud päevikut alates 10ndast eluaastast, kokku nüüdseks 18 aastat ja mul on neid päris palju. Mu suurim hirm on , et maja läheb põlema ja minu 18 aastat rasket tööd on kadunud. Peaks mingi šeifi leidma (google andis mulle tulekindlate seifide müügikoha. hmmm).

Unistage ja unistage suurelt, isegi kui teised arvavad, et unistused on lollidele, siis unistused hoiavad meid liikvel ja elus, alati peab olema kauguses midagi, mille poole minna, muidu tekib ennui (ma ei tea, kas see sõna ka eksisteerib eesti keeles) ja me lihtsalt sihitult uitame ringi ning lõpuks hääbume.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar