29.3.18

Minu lapsepõlve mälestus- kui ma narkot tahtsin üle piiri viia

Aasta oli vist siis 2008 või 2009, kes enam mäletab. Käisin tantsimas ja panin end kirja võistlusele, mis toimus Amsterdamis.

Olin hirmsalt põnevil nii ürituse kui ka riigi pärast. Kes ei unistaks ühest hullumeelsest ööst Amsterdamis? Ilmselt neid on aga mina unistasin.

Amsterdam oli täpselt see, mida ma lootsin, et ta on ja enamgi. Sai oma esimene brownie ära proovitud, valget leske kimuda ja tunda munchies-t  (on nälg mis tekib pärast kanepi suitsetamist).

Ühesõnaga kõik oli fantastiline ja mul oli parim aeg seal.

Mõtlesin, et oleks hirmsalt lahe üks brownie oma emale viia ja pakkisin selle enda käsipagasisse. Lennujaama sisse astumisel aga tekkis külm higi ja paranoia sõi mu närvid. 

Ma jään raudselt vahele, mind pannakse vangi, mu elu saab läbi. Kas see üldse on legaalne? Teoreetiliselt mul ju kanepit kaasas ei ole? Äkki Eesti piiri ääres on koer ja tunneb haisu ja mind viiakse käed raudus minema? Kõik näevad mis ma tegin? Mis ma tegin tegelt üldse? 

Jooksin vetsu ja sõin terve brownie ära. Nüüd võite ise kujutada ette, mis saama hakkas. Suitsetamisega läheb kiiremini kogu protsess aga söömisega? Sa ei tea kunagi, kuna see täie kiirusega sul jalad alt niidab ja sa leiad, et su jalad lõpetasid töötamise, su aju tõmbas käsipidurit ja hakkas kumbajaad laulma lõkke ääres.

Istusime lennukisse ja sättisin end mugavalt istmesse. Tunne oli hea, kõik oli normis. Eelmine kord võttis paar tundi ennem, kui mõjuma alles hakkas- nagu kolm või neli tundi isegi. 

Meie grupiga oli kaasas ka nooremad, sellised kümne aastased, kellega koos ma ka istusin.

Lennuk oli õhus juba seal pool tundi, kui äkitselt tekkis täielik vertigo. Kui me ostsime oma esimese brownie, siis meile öeldi, et esimesel korral ärge sööge rohkem, kui poolest pool. Aga ma sõin terve ära, nagu ühe korraga! Kaboom!

Ma hakkasin naerma, sest üsna naljakas oli see situatsioon. Kuna kõik teadsid ümberringi, et ma selle ära sõin siis nad naersid minu üle, mille tõttu mina naersin nende üle ja siis nemad naersid veel... ah saate ise aru, kuhu see kõik viib.

Asi lõppes nii, et ma naersin kuradi kaks tundi ja peale, täpselt nii kaua see lend kestis (miinus pool tundi normaalsust). Nooremad ei saanud aru, miks ma naeran. Ütlesin, et naer on tervislik ja elu on päris naljakas. 

Ma naersin nii palju, et ma vist nutsin enamus lennu selle naeru otsa. Ma ei hakka sinna minemagi, kui mul nälg kohale jõudis. Hea, et lennul tasuta toitu jagati ja hea, et nad tulid vastu ja jagasid ülejääke.

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar