3.4.18

Aeg maha- vingun veidi

Ma ütlen siis kohe ära, et ikka mu sarkasm ja must huumor oleks arusaadav kõigile, et ma armastan oma last väga. Olen valmis draakoneid tapma tema nimel.

AGA

Ma ei jõua enam kaagutada. Üks ja seesama jutt, üks ja seesama bla bla bla bla. Nagu katki läinud grammofon, mis on venitab normaalse jutu pikaks tatiks, mis kõlab nagu aeg luubis Hitleri kõne.

Situatsioon 1

Aron mängib oma nukuvankriga. Miski läheb nihu ja tal flipib ära. Võtab beebi vankrist välja ja ütleb “one, two, three” ja virutab beebi vastu seina. Siis võtab nukuvankri ja hakkab seda vastu maad peksma. Lõpuks kui jagu ei saa, siis viskab põrandale pikali ja karjub nagu keegi amputeeriks tal jäset ilma anesteesiata.

Lähen tema juurde ja küsin, mis toimub. Tuleb kättpidi kallale. Jooksen diivanile ja istun seal kuniks ta maha rahuneb.

Stop!

Keegi mõtleb, et miks sa lased lapsel nii käituda? Aga palun tule siia ja tee paremini. Ma tean enda pealt, et kui ma olen vihane, siis kõik peavad kaugel eemal, selle politsei lindi taga olema. Saan aru temast, ta on ju pool mind. Ikka emana üritad last rahustada aga siis tuleb meelde, et okei vahest ta peab ise tunneli lõpu üles leidma.

Kõige väsitavamad on hommikud. Nagu kuidas on võimalik, et iga jumala hommik algab massihüsteeriaga. 

Situatsioon 2

Laps avab silmad ja avab oma suu. Siis kostub hüsteerilist karjumist ( röökimist) 30 minutit jutti. Kuidas ta suudab hingata karjumise vahepeal? Sündinud ooperilaulja?

Siis algavad läbirääkimised olevusega, kes on end viinud hüsteeriasse. 
“No tule siia, vahetame mähkme ära, no tule sülle mammale.”
“Ei tahaaaaaa. Määä”
“ Tule ikka mamma hopa.”
Määää
“Kui sa kohe siia ei tule, siis mamma saab kurjaks ja läheb uksest välja.”
“Ei läheee. Mää”
Lähen uksest välja trussikute väel, õues -5c. Sulgen ukse. Aron karjub minuti. Tulen tagasi.
“Lähme vahetame mähkme ära?”
“Jah”

Saan talle läbi jumala armu riided selga.
Aeg on panna õue riided selga.
“Ei taha lasteaeda”
“Aron sa tahad, mäletad üks kord kui tagasi tulid, sest lasteaed oli kinni? Siis nutsid, et lasteaed oli kinni.”
“Ei tahaaaa. Mää”
Anna kannatust, hinga sisse ja välja. Kujuta ette, et ujud vee peal, soojas ookeanis. Elu on ilus.... ja samas kuidas sa nii muuseas lapse jätad metsatuka äärde näiteks.
“Aron tahad, et papa paneb sind riidesse?”
Hüsteeriline sõjakisa
“Nooooo, I don’t want. Papa go away.”
Okei, meie kasvatusmeetod on hea võmm ja halb võmm. Mees on kahjuks see halb võmm, kes saab kogu viha endale.

Saan lõpuks riided selga ja kusagil paar minutit hüsteerilist nuttu kinnaste üle, mis peavad ilmtingimata tal käes olema ja siis ta seisab käed taeva poole, nagu moslem palve alguses. Tema ju ise autosse ei kõnni. Mees korjab ta ülesse ja astub uksest välja. Mina teen õnne tantsu. Shake it , shake it, shake your booty.. Lõpuks üksinda!!!

Ja järgmisel hommikul algab kõik  otsast peale..

Ja see pidev seletamine iga jumala päev, miks ta ei või seda, toda ja kolmandat asja teha. Iga päev sama jutt, sama mure, sama teekond, samad künkad. Räägi argipäevast, see on kõige hullem hall argipäev üldse!

Mul ema plaksutab käsi, sest tema elas kõik triangli minuga läbi. Ma sain vitsa aga nagu näha, siis ka vits mind paremaks ei muutnud, seega siin ei aita ei vanakool ega uus kool. Selles suhtes on hea, et ma tean enda iseloomu, ma olen väga kindlameelne, teen kõik, et saada oma tahtmine. Sama ka Aron. Ma juba põen puberteeti ette!

Mees tahab olla temaga ülimalt range ja murda tema tahe ( ma ei räägi vägivallast), et vaid karmid reeglid jne. Leian, et see on vale. Siis tegeleme tema lapsepõlve traumadega terve elu. 

Kahe aastased on täis sitapead, ja lohutuseks sain, et kolme aastased veel hullemad. Oeh!

Nagu ma lõikasin pannkoogi pooleks ja laps sai trauma/ hüsteeria sellest. Nagu AH??



Või kui ta küsis vett, andsin ja laps kukkus nutma, sest see polnud õige vesi. Milline on üldse õige vesi??

Vahest ma istun köögis tuima näoga ja vaatan õue ja mõtlen, et miks inimesed saavad lapsi, kas neil/ meil on vaimupuue või oleme dementsed?

Siis tuleb Aron minu juurde, ronib sülle ja teeb musi põsele ja ma tahaks vikerkaart oksendada, sest see oli lihtsalt nii armas. Ja siis süda sulab ja me kallistame paar minutit. 

Tund hiljem... “sa kuradi manipulaator, tule siia!”

M.A

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar