9.4.18

Minu lapsepõlve mälestus- kui ma tahtsin enesetappu teha / ärevushäired

Kui oled noor, eriti puberteedis noor, siis armastus ei ole miskit vaikselt arenev ja kasvav tunne, vaid ta tuleb nagu tsunami ja niidab sind jalust. Cupid saadab noole sinu poole, näed oma esimest armastust ja maailm muutub ilusaks kohaks. Värvid on erksamad, tuhanded mesilased sumisevad kõhus, keha on palju tundlikum, meeled teravamad.  

Ja siis see hetk, kui su süda murtakse pisikesteks tükkidest, kuuldes nelja kõige kohutavamat sõna:
“Ma jätan su maha!” Sinu rindkere rebitakse lahti ja lõigatakse süda välja. Värvid tuhmuvad, keha muutub tuimaks ja tundetuks. Mesilaste sumina asemel on kõhus üks saja kilone kivi, mis kisub sind vee alla. Sa kaod vee alla, tahad sinna jääda, kuid jälle leiad end tagasi pinnalt. Selline piiri peal vaagumine ja ängistus, mis on nagu karusell, ta käib ringi ratast, sa tahad maha minna, kuid ei oska seda teha. 

Ma arvasin, et maailmas ei ole olemas hullemat valu, kui seda on südamevalu. Selline tunne, nagu sind oleks elusalt maetud. Siis istud ja mõtled, kas elul on üldse mõtet, kõik on nii pime ja nii külm.

Ma nutsin nädalaid, või kuid. Kes enam aega mäletab, kui kaua, kuid mäletan seda valu. Mäletan, et jalutasin tema juurest välja ja jalutasin edasi. Kuhu, ma ei tea, kuid jalutasin, kuniks mõistsin, et mul ei ole enam midagi anda. Vaatasin nelja ilmakaarde ja nägin kaugel, tol ajal EMT masti. Väga hea! Jalutan sinna, ronin otsa ja hüppan alla.

Tee oli pikk. 5 km kõndimist ühes suunas. Päike paistis, oli üllatavalt soe suve algus. Nuuksusin ja nutsin ja jõudsin lõpuks kohale.

Mida ma aga ei teadnud, et ilmselgelt oli ju masti ümber mingi hiina müür. No mis seal ikka, keerasin ümber ja jalutasin tagasi.

Tegelikult sellega ei piirdunud kõik. Kodus võtsin hunniku tablette mis leidsin ja viskasin end voodisse pikali. Ma pole vist seda kellelegi rääkinud, päris raske on isegi sõnu siia kirja panna. Ma ei mäleta kes leidis mind, kuid tegelikult südames ma ei tahtnud surra, ilmselt ma olin lõksus oma emotsioonidega ja ei osanud midagi teha. Ma õnneks kellelegi kirjutasin sellest ja ta tuli appi. Ma olin mitu päeva nõrk, ei saanud kõndida korralikult. Jalad värisesid all.

Ükskord võtsin päeviku kätte, mis ma olin sel lahkumineku ajal kirjutanud, siis seda oli väga valus lugeda. Ükski noor inimene ei tohiks olla sellisel hetkel üksinda, eriti kui tal on kalduvused depressioonile ja ärevushood. Ma kannatasin ärevushoogude all aastaid, sain neist lahti, kui kohtusin oma lapse isaga. Ta pani mind mõistma, et olen väärtuslik osa siin maailmas ja ta õpetas mind ennast armastama. Mul pole 5 aastat olnud ühtki ärevushoogu ja olen uhke enda üle, et ma suutsin astuda välja nii süngest olekust. 

Minu ärevshäired avaldusid tavaliselt avalikes kohtades, kui istusin bussis ja vaatasin aknast välja. Siis äkitselt süda hakkas puperdama, iiveldama ajas. Ma ei saanud enam õhku, näpu otsad surisesid ja kõik minu ümber kadus kusagile kaugele ära, kõrvades vilises. Kui mul olid paanikahood, siis olid need ärevushäired kõige hullemad, kus ma ei saanud oma nahas enam oldud ja lamasin põrandal looteasendis. Kõige raskem oli hingamine, kunagi ei olnud piisavalt õhku ja süda peksis kurgus. Ma istusin vahest nädalaid kodus ja lugesin raamatuid või kirjutasin. Käisin koolis ära, kirjutasin automaatselt, kuulasin, kuid ei kuulnud.

Minu ärevushäired olid kõige hullemad, kui Printsessi saade jõudis eetrisse ja isegi, kui ma olin harjunud koolivägivallaga ning olin kindel, et saan õelate kajastustega hakkama, siis tegelikult ikka niitis see maha ja mu ärevushäired läksid aina hullemaks. Samas ma mäletan,et mõtlesin ühel hetkel, et ma ei lase sitapeadel võita, et võtan elu endalt, sest keegi kirjutas minust sitasti. Mäletan seda viha minu sees, et ma nean need inimesed ära, kuid needusega annad osa oma hingest pimedusele, seega ma andestasin ja tõusin püsti ning astusin edasi. Nüüd kui ma võtsin osa blogiauhindadest, siis tekkis veidikene hirm südamesse, et kui mind kajastatakse jälle, kuid mu südames on rahu. Kui ma tahan blogida ja jõuda sellega kusagile, siis ma pean ka end reklaamima. Kui oled noor, siis ebakindlus on suurem. Hetkel ma olen naine, kes teab mida ta tahab ja kes teab kes ta on.

Kui palju kordi peale seda olen ma istunud nuga käes ja mõelnud, et miks ma elan.. ma olen nii uhke, et ma ei olnud see argpüks ja võitlesin edasi oma eluga. Loodan, et see lugu jõuab inimesteni, kes on kannatanud kodu ja/või koolivägivalda, või kes tunneb, et ta ei saa oma emotsioonidega hakkama ja tahab lihtsalt lahkuda, siis teadke, et  on inimesi, kes tahavad teid aidata. Lihtsalt paluge abi. Ärge laske võita inimestel, kes pole väärt oma elu, kes raiskavad oma elu selleks, et teisi õnnetuks teha, sest sel hetkel kui nemad surevad, siis kõik, mida nad teinud on, jookseb nende silme eest läbi. Halbadel inimestel on pikk kahetsuste list, kuid siis on juba hilja..


M.A


1 kommentaar:

  1. Anonüümne11.4.18

    Issand Maris, müts maha! Peale vaadates Ei ütleks, et sul sellised mured on olnud. Kiirgad positiivsust, oled lõbus ja asjalik

    VastaKustuta