Otse põhisisu juurde

Kahekümnendate lõpu kriis


Sain täna kokku väga hea sõbrannaga. Ta sai hiljuti 27 ja ütles, et on jõudnud ummikusse oma elus. Ta pole mitte millegagi rahul ja tunneb, et lihtsalt eksisteerib ja teeb asju, mida alati teinud on. Sain temast nii hästi aru, sest ise olin päris pikalt samas kohas. See pani mind mõtlema, et tegelikult päris paljud elavad sellises eas läbi isiksusekriisi, nad lihtsalt ei tea sellele anda nime.

Ma arvan, et mul algas see umbes samal ajal 26-27 aastaselt. Tekkis rahulolematus kõige suhtes. Ma olin kade oma sõprade üle, sest nende elud tundusid nii ideaalsed ja minu oma vajus kivi kivi haaval kokku ning ma ei osanud selle peatamiseks mitte midagi teha.

Nii ma leidsin end lihtsalt eksisteerimast, vajusin oma raamatute maailma, lugesin rohkem ja leidsin, et seal on mul kõige mugavam olla, kus otsuseid ei pea tegema ja reaalsus ongi minu väike Kindle. Mehega tekkisid probleemid, ta süüdistas mind, et olen depressionis ja võtku end kokku. Sellepeale süüdistasin teda, et tema tõttu andsin mina kõik oma unistused ära ja valisin tundmatu tee ning ma ei tea mida teha ja kuidas edasi minna. Kes ma olen? Mis mu elu mõte on? Soovitas mul tööle minna aga milleks ma lähen rügan kusagil, millest mul on suva ja pikendan vaid oma õnnetut olekut sellega, et mul pole aktiivselt aega mõelda probleemile, mis seisab otse minu ees ja mida ma ei oska tuvastada.

Nii leidsin ka end suhtekriisi lävelt, millest varasemalt kirjutasin.

Väga raske on võidelda millegi vastu, millele sa nime külge ei oska panna. Kes on vallalised, küsivad sel ajal: Kas ma peaks suhtesse minema, pere looma? 
Kellel pere, küsivad: Kas see tee, mis valisin oli ikka õige?


Kas oleksin pidanud looma pere, kui võimalus oli? Kas see töö mida teen, on ikka see mida tahan kogu elu teha? Miks ma ei naudi oma tööd enam? Kas äkki liiga vara last ei saanud? Tahaks veel reisida ja maailma näha! Kas see on inimene, keda tahan enda kõrval terve elu näha?

Kõik tiirleb peas ja tihtipeale leian end mõtlemast minevikule. Kui olin noor ja mul oli palju sõpru. Elu oli lihtne ja suurim mure oli, mida selga panna ning kas suudelda tolle kutiga, kes mulle külge löönud pikemat aega. Kui töö tegemine oli uus ja huvitav, kolisid üksinda elama ja mängisid täiskasvanut. Või kolisid oma partneriga kokku ja mängisite kodu. Aga aastaid hiljem kodu mängimine ei ole nii põnev, argipäev on tihtipeale igav ja väsitav. Täiskasvanu olla ei olegi nii lahe, kui seda oli 20ndate alguses ja uus töökoht ei ole enam uus ja põnev.

Leiad end mõtlemast, mis siis kui.. Elad mõtetes ilusaid mineviku hetki läbi. Lahedad peod, mis olid eepilised. Sa mäletad neid hetki naeratus näos. Sa lähed peole, et leida see eepiline pidu, mis kunagi oli, kuid koju jõudes on tühjus südames, sest leiad, et sa pole enam see noor inimene, hulljulge ja vaba.

Ma kahetsesin nii pikalt, et astusin suhtesse ja lapse tulekuga pidin jätma oma ÜRO unistuse, sest ma ei suudaks ealeski 6kuud-1aasta olla oma lapsest eemal. Kui varem kusagile sõjatsooni minek tundus põneva ettevõtmisena, siis nüüd tekitab hoopiski minus hirmu, sest mul on laps nüüd ja minu surm tekitab sügavaid vaimseid arme ja mõjutab tema elu teadmata suunas. Kui ma sureks puht juhuslikult, siis ei saa midagi parata kuid minnes teadlikult kusagile, kus sean oma elu ohtu- mu laps süüdistaks mind, isegi kui mind enam pole. Seega minu unistus ei saa iialgi teoks. Ma ei ole nii isekas, et teha seda oma perele. Samas olen endalt tihtipeale küsinud, et kui see oleks minu saatusetee, siis ma oleks sinna jõudnud igal juhul. Ehk ma unistasin millestki, mis ei pidanud saama reaalsuseks?

Ma olin üle kahe aasta täiesti nõutu, mida teha oma eluga? Ma lugesin 6 kuuga 150 raamatut läbi! See tegelt ütleb palju kui sassis ma omadega olin.

Ühel hommikul ma ärkasin ülesse ja tundsin mingit muna rinnas. Tundsin, et nüüd on kõik! Terve elu jooksis silme eest läbi ja ma sattusin täis hüsteeriasse. Mul on rinnavähk raudselt, keemiat ma ei tee ja raudpolt suren stressi üldse ära. Peas jooksis 150 erinevat stenaariumi minu elu lõpust. Tundsin kuidas hingamine muutus raskeks- nähtamatu käsi pitsitas mu kõri, süda tagus nii tugevalt, et ma kuulsin igat tukset oma kõrvus. Pole ammu paanikahoogu kogenud.

Kui ma suren, mis minust maha jääb? Minu unistus kirjutamisest purunes sekundiga. Ma suren ja minu raamatu unistus sureb koos minuga. Kõik ideed, mida olen sahtlisse kirjutanud, lühijutud, luule- lihtsalt sahtlis, paber mädaneb ja lõpuks kui mind enam ei ole, mees viskab minema, sest mis tal neid vaja on. Kedagi ei huvita! Aga ma tahan, et huvitaks, ma tahan rääkida nii palju lugusid, mis mul hingel on. Ma tahan jätta siia maailma oma märgi, ma tahan kirjutada. Ma olen pea kümme aastat ise ennast maha teinud, alustades kahe raamatu kirjutamisega ja siis alla andnud, sest olen tundnud, et ma ei ole piisavalt hea ja minu kirjutised on nõmedad. Iseenda suurim kriitik.

Mõistsin, et kui ma sureks nädala pärast, mida ma muudaks? Ja ma teadsin täpselt, mida!

Hetkel, kui ma mõtlen mida ma muudaks või teeks teisiti? Mitte midagi! Ma hakkasin lõpuks oma raamatut kirjutama, inspiratsioon tuli kusagilt sügavalt minu seest. Mu elu sai tähenduse ja ma tean täpselt mida teha. 

Lause, et ela nii nagu iga päev oleks su viimane, ei tähenda, et sa peaks midagi rumalat tegema vaid see tähendab seda, et ela nii, et sa oled õnnelik. Andesta, lase lahti, kui see tähendab õnne tulevikus ja astu edasi.

Kas ma kahetsen, et kaks aastat keerutasin ühe kohapeale ringiratast? Ei kahetse, sest see oli aeg, kus ma arenesin edasi. Ma kaotasin end, vajusin põhja, peegeldasin ja ronisin taas pinnale, kuid uuele pinnale, tugevamale ja paremale pinnale, kus loon uue mina. Maris 2.0.

M.A

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Hakkame sööma- lisatoit

Kui poiss sai mul nelja kuuseks, siis oli aeg hakata talle tahket toitu andma. Ma otsustasin sedasi, kuna andsin rinda iga kahe tunni tagant ning olin omadega täiesti läbi. Lisaks veel ta võttis kaalust juurde ikka meeletult, üle kilo kuus. Muidugi lisatoidust ei tulnud midagi välja, liialt vara ikkagist. Hakkasid gaasid kimbutama ning lõpetasin peale kolme päeva proovimist lisatoidu ära.
Siit ka soovitus, kui arst pole teisiti soovitanud, siis kindlasti mitte anda enne viiendat elukuud lapsele lisatoitu, parim oleks isegi oodata kuni kuuenda elukuuni. Ma omast kogemusest ütleks nii, et viiendast elukuust anda proovida beebi lusikatäis erinevaid maitseid. 
Lisatoitu muidu soovitatakse alla 6 kuu vanustele beebidele, kelle kaal on madal (antakse kaloririkast lisatoitu) või nendele beebidele, kelle kaal liiga kõrge (madala kalorisisaldusega lisatoit).
Proovisin anda lisatoitu uuesti viiendal elukuul ja poiss oli vaimustuses. Ta juba päevi vahtis, kuidas mina sõin. Tundsin, et nüüd on ta va…

Rotaviiruse vaktsiin rikkus mu lapse

Kirjutasin eelnevalt vaktsineerimisest, kuid nüüd on poiss need kätte saanud ja mul on palju kirjutada.
Tuberkuloosi vaktsiini sai poiss mul kuuendal nädalal ja sellest ei juhtunud midagi. 
Asi läks nihu rota vaktsiiniga. Peale esimest rota vaktsiini hakkas poiss piima välja ajama palju ja kohe väga palju. Alguses mõtlesin, et need kaks pole omavahel seotud, kuid ajaliselt klapib kõik, nüüd kui tagasi vaadata. 
Kolme kuuseks saades oli rota+ mitmik ja pneumokokk. Tundsin südames kripeldust ja sisetunne ütles, et ma ei tohiks lasta ühtegi neist teha. Arst rääkis augu pähe ja mees pidas mind kanaemaks, selle surve all siis ma nõustusin ainult rotaga ja teistest keeldusin.
JUMAL TÄNATUD!
Ei läinud tundigi mööda, kui poiss hakkas piima välja ajama ja ikka peaaegu, et kõik, mis ta sisse sõi. Järgmisel hommikul oli kaka tume roheline ja poiss oksendas juba limast piima välja ja haises okse järele. Siis sattusin paanikasse ja helistasin arstile, tema soovitas mul minna kiirabisse. Olin enda peale…

Sünnituse esilekutsumine looduslikult

Mul on 7 päeva veel jäänud tähtajani ja ausalt juba 37 ndast nädalast ma juba mõtlesin, et võib ta nüüd hakata tulema. Hirm oli sünnituse ees ja siiani on, kuid nüüd on lisandunud väike hirm ülekandmise eest, sest ma lihtsalt enam ei jõua.
Esiteks on ootusärevus suur, no milline ta välja näeb? Nagu mehe pea- vaarao oma? Kas tal on pruunid silmad ja tume nahk, või on rohelised silmad ja hele nahk? Teiseks, tahaks juba normaalse inimese moodi end tunda ja riideid selga panna, hetkel külmad ilmad lähenevad ja jopet pole ühtegi, mis eest kinni läheks. Paberile on mul märgitud, et üle kannan kuni 29 septembrini. Sinna on nagu terve igaviku ja 10 kuud rase olla? Uuh. 
Leidsin mõned nipid, kuidas looduslikult ja loomulikult beebit välja meelitada. Need ei pruugi mõjuda kõigile, kuna kõik me oleme erinevad ja kõik oleneb ka, kuidas raseduse ajal oled olnud.
Muid esilekutsumisi me teame- SSS, aktiivne liikumine, rinnanibude stimuleerimine jne. Ma hakkasin seda listi koostama, kuna kõik need tüüpi…