25.1.19

Kuus aastat

Vaatan, et toimub mingi iga aastane lubaduste rada. Kes tahab peenemaks saada, kes lubab vähem süüa ja siis olen seal kusagil mina, kelle uusaasta lubadus on hoida oma laps veel üks aasta elus. Kellel on poisslapsed, siis nemad saavad sellest aru.

Ma olen selline imelik olevus, kellel elus plaani ei ole, ma liigun sinna kuhu tuul mu puhub. Kas plaanisin suhtesse astuda? Eip aga Austraalias olles tundsin, et see elu pole minu jaoks. Ilmselt, kui oled 23a elu näinud liiga palju, siis yolo elu Austraalias on ilmselgelt liiga pinnapealne elu. Mehega tutvusin nädal enne Aussi lendamist ja ta suhtles minuga iga päev, alla ei andnud. Et mitte, et ma temaga suhtesse astusin Siin me oleme stiilis: "tule kasvõi häda pärast", ikka tunded ja armastus. Aga plaani polnud.

Kas ta on ikka see õige? Ma küsisin seda küsimust nii palju eelnevalt ja astusin puusse. Esimest korda elus küsisin küsimuse, kas ta on spermadoonor? Irw, ma tean, kui kohvi joote ja loete, siis ilmselt ekraan vajab puhastamist. Nii paljud mehed on spermadoonorid aga mitte isad oma lastele. Minu küsimusele (mida ma temalt ei küsinud) vastas mees päris kiiresti, kui aeg oli suhe n. ö avalikuks teha, tuli tema minu juurde ultimaatumiga: Tema suhet ei taha, kui mina lapsi saada ei taha.

Ma olin 23 aastane ja tema oli siis 31 ja oli valmis isaks saama. Aus olla, siis ma polnud veel ligilähedal oma peas laste saamisele aga nagu mainisin, siis ma lendlen tuulega kaasa. Upsy Deisy ja nii jäin neli päeva enne oma 25 aasta sünnipäeva rasedaks. Mäletan kiigutasin end nurgas ja mõtlesin, et issand ma veel laps peast ja kuidas ma lapse saan? Tagasi mõeldes naeran, sest ma ikka lapsemeelne, mis on hea. Elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta, sured veel vähki.

Meil sai 12 jaanuaril 6 aastat ja me ei tähistanud seda, nagu igal aastal mõlemad unustame igasugu tähtpäevad ära. Eriti romantiline paar eks? Aga sel aastal mul tekkis paanika! 6 aastat suhtes ühe inimesega. Ma ei hakka valetama, minu pikim suhe on olnud veidi üle ühe aasta. Ma ei ole suutnud väga olla kauem suhtes ja teadlikult olen rikkunud kõik ära, et saaks vabaks.

Pikalt mehega arutasime, seletasin talle, et olen olnud suur armumise narkomaan. See tunne, et liblikad kõhus, vikerkaar taevas ning ükssarvik oksendab roosiõisi. Siis see tunne, kui kõik kokku kukub, ka see on omamoodi nauding. Sa armastad, elad nagu iga päev oleks viimane ning see lõppeb. Ma ei oska end diagnoosida siinkohal aga olen kindel, et mingi diagnoos on minusuguse inimese tüübi jaoks olemas. Masohhist? Lõhestunud isiksus?

Ja nüüd jõuame hetke, kus olen ühe inimesega koos olnud 6 pikka aastat ja ma pole ära tüdinenud ning ma pole minema jooksnud. See hirmutab mind! Olla ühe inimesega koos igavesti. Selles suhtes ma olen suur romantik, usun igavesse armastusse ja sellesse ühesse inimesse aga mind hirmutab see, et ma muutun temast sõltuvaks ning ütleme, et KUI on lahkumineku aeg, siis ma ei suuda seda teha, sest ma olen HARJUNUD temaga, mitte, et ma armastaks teda. Näen täpselt selliseid abielusid enda ümber tuhandeid. Ma ei taha olla see üks tuhandest, kes ärkab ühel hetkel ja vaatab enda kõrval inimest, kes ei tekita sinus mitte mingit emotsiooni aga kuna inimene on harjumuse ori, siis ta minema ka ei kõnni, sest parem kannatada koos, kui üksinda eks?

Üks suurim pluss mis mulle meeldib meie suhte juures on see, et me ei ahelda üksteist vaid liigume vabalt. Minu jaoks on vabadus tähtis ja kui seda piiratakse või inimene kukub armukadetsema, siis ma panen jooksu. Sellest sai mul mees kohe alguses aru ja siiani laseb mul käia kus tahan. Lendan nädalaks Eestisse? Aga palun, tema ise lendab töö asjus palju ringi, mis on super ja annab mulle aega temast eemal olla ja see mõistmine, et oh ma igatsen teda.

Ta laseb mul oma sõpradega pidu panna, kellest enamus on mehed muideks, usaldades mind, sest erinevalt arusaamast, et mees ja naine ei saa olla sõbrad, siis minu meessõbrad, keda tean 10aastat, on vastupidi tõestanud.

Ma olen see paadunud romantik, et kui abiellun, siis ühe korra, lapsed saan ühe mehega, kui suhtesse astun, siis ühe mehega.




M. A

25.11.18

''Et saaks selle titemajanduse kaelast ära''

Eile istusime sõbrannaga üleval kella neljani hommikul ja ajasime juttu. Meil mõlemal on üks laps, tema oma saab 4, minu poiss sai just 3 aastaseks. Me mõlemad tahame ka teist last aga meil mõlemal on kümme hirmu selle kõige ees. Meil mõlemal oli raske esimene aasta, minu oma ropsis 11 kuud, sõbranna hüppas 11 kuud oma last pallil magama. See hirm, et teine laps tuleb samasugune on suur.

Arutasime, et kas jätta laste vahele paar aastat või teha kõik jutti. Mina isiklikult ei saa nendest emadest aru, kes teevad mitu last kohe jutti, et siis saaks lapsed kaelast ära ja ise elama hakata. Siinkohal hakkasin mõtlema, et mis elu soovitakse elama hakata? Näiteks sul on unistused, et lapsed kasvavad suureks, siis saan elama hakata, reisimas käia jne. Kui paljud teist reaalselt on näinud inimesi, kes 50a panevad Sossi klubis pidu ja reisivad ümber maailma?  Eestlaste hulgas väga ei näe. Siis tulevad uued mured peale, liigese valud, südamerohud, kaotasid töö, pangalaenud või hoopiski sured südamerabandusse  nädal enne ümbermaailma reisi.

Miks ei elata praegu ja nüüd? Minu beebigrupist üks ema loeb kuid, et saaks veini hakata jooma. Miks mitte teha last siis, kui oled, ma ei tea, paar kuud joonud ja siis selle kaelast ära saanud? Miks ma ei teinud teist last kohe otsa, sest ma esiteks tahtsin nautida oma esimest, tema elu ja tema tegemisi. Teiseks, ma tahtsin nautida enda elu. Peale imetamise lõppu me käisime mehega nädalasel reisil ja leidsin, et mulle meeldib klubis käia jälle üle 10 aasta ja pidu panna. Leidisn, et elu lahe oli kogeda pohmelli, mis kestis 3 päeva. Ma tundsin, et mul on vaja vahepeal ennast leida, mitte tulistada endast mitu last välja, ohverdada oma elu, et kasvatada lapsed ülesse... nagu need võidujooksu koerad, kes ajavad täis topitud jänest taga. Ma ei taha, et mu elu oleks pudel veini taga ajamine, ma tahan, et mu elu oleks balansis. Et ma teeks oma teise lapse, sest ma tunnen, et tahan seda beebimajandust kogeda, koos halva ja heaga. 

Ma tahan saada kolm last. Ausalt, ma ei tahtnud ühtegi last saada aga elul olid teised plaanid. Ilmselt leidis, et ma ei tea ise ka mida ma tahan ja saatis mulle Saatana. Peale teda ütlesin, et ei taha enam ühtegi last saada, mida aeg edasi, seda kergemaks läks ja tuhin tuli tagasi. Nüüd kus me proovime teist last teha, siis see pole just kõige kergem, tunnen, et tahan ka kolmandat, sest kõik armastus ja lähedus, mis minul lapsepõlves puudus, tahan jagada oma lastele. On asju millest me unistame, kuid reaalsus on see, et mida vanemaks saame, seda vähem julgeme neid teha. Näiteks ma unistasin benji hüppest. Praegu ma kardan isegi Tivolisse minna, sest issand jumal kui midagi juhtub ja Aron jääb ilma emata. Heikoga alguses ei julgenud me lennukisse ka minna koos. Minu point on, et mida rohkem aeg edasi, seda ebarealistlikumaks muutub list, mida soovisime teha.

Mul sõbranna tunnistas, et vanus pressib peale, siis Norras elades olen õppinud, et vanus on number. Ma saan paari nädala pärast 29 ja mul on üks laps. Minu ema oli 15, kui jäi ootama mind. Kui ma temaga suhtlesin, siis ta ütles, et ta reaalselt tundis, et emaks oleks ta valmis olnud 30 aastaselt, samas 15 aastaselt oli tal jaksu jälle rohkem, et passida öösiti üleval. Kui mõtlen tagasi, siis emaks hakkaski ta mul kusagil 30+ aastaselt, enne seda oli ta mul parim sõbranna, kellega rääkisime meeste peenistest ja pidudest :D. Ma ei usu, et paljud läksid oma ema juurde ja ütlesid, et ma kaotasin süütuse ja rääkisin, kuidas ma selle kaotasin.  Ma ei taha öelda, et kõigil on nii aga ma ise ka tunnen, et Aronit saades ma olin valmis talle pakkuma seda, mida emad peaksid lastele pakkuma. Nüüd tunnen, et olen  valmis teise lapse jaoks (ps: loodetavasti saan aastavahetusel korraliku läbu maha pandud haha).

Minu postituse mõte tegelt on selles, et need kes planeerivad oma esimest last, siis ärge laske end survestada ühiskonnal, et vaja see ''titemajandus'' ühele poole saada vaid on okei oma elu elada ja teha teine laps siis, kui SINA oled selleks valmis, mitte, et vaja esimesele lapsele mängukaaslast. Mina ja mu vend sündisime uh mingi aastase vahega umbes ja no ausalt me kaklesime rohkem, kui mängisime koos. 

Kui ma mõtlen tagasi oma elule, siis ma ei kahetse midagi, mida teinud olen, sest elu enne Aronit oli fantastiline. Mul on nii palju mälestusi, mis ajavad mind muigama. Lollusi, mida olen teinud, mida praeguses vanuses elu sees ei julge teha. Need kes ütlevad, et elu enne lapsi oli tühi, siis mul on kahju. Minu elu enne Aronit oli fenomenaalne. Praegu on ta teistmoodi hea. Ja kui mõelda tagasi 50 aasta ja Sossi klubi peale, siis 101% leiab mind sealt selles vanuses, sest fuck it, elu on lühikene ja need kes on olnud surma suus, teavad seda ennekõike. Need, kes on selle peale ise tulnud, on veel targemad. 

M.A

17.11.18

Minu lapsepõlve mälestus- Kummiliimigäng

Ma olin ilmselt 13aastane , kui meil oli oma gäng, kellega tegime lollusi. 

Õhtuti hängisime Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi ümbruses. Kohe kooli vastas oli pood, kus poisid tulid tagasi kilekoti ja kummiliimiga. Vajutasid terve liimi läbipaistvasse kilekott, võtsid otsast kinni ja surusid oma nina ja suu kotti ning hingasid. Me sõbrannaga vaatasime suu ammuli. Umbes minut läks mööda, kui nad hakkasid itsitama ja üks keerutas end ringi.

Poisid pakkusid ka mulle ja mõtlesin, et miks mitte, tahaks ka lahe olla. Tegin nii nagu nemad, suu ja nina kotti ja hingasin sügavalt. Omg kui rõve hais esiteks! Jopenpuhh see hais ajas öökima ja siis tundsin kuidas maapind keerles ja keerles. Nagu terve maakera keerles täpselt nii kiirelt, kui me seda vaataks kaugelt. Kukkusin rohu sisse pikali ja ikka kõik keerles. Hakkasin kontrollimatult naerma. Ühel hetkel oli naerda valus, liigutada valus- kõik kohad valutasid. Hingetoru põles ja pilt läks selgeks. Kogu ''laks'' kestis umbes viis minutit ja sellele järgnes maailma kõige jubedam peavalu.

Mõtlesin, et issand kes seda tahab teha üldse. Tagasi mõeldes emotsioonidele, oli hirm. Minust ilmselt saaks läbikukkunud narkar, kuna ma olen väga elava ettekujutusega, siis ilmselt ma teeks enesetapu esimese korraga. Selletõttu ma peale kanepi ja kummiliimi midagi elus proovinud ei olegi. See oli esimene ja viimane kord, kui kummiliimi proovisin.  

Ma ei viitsi minna sinna, kui ohtlik kummiliim tervisele on, kellel vähegi peas kaks ajurakku ja need omavahel kokku suudab hõõruda, teab, et hoidku sellest jamast eemale.

M. A

7.11.18

Kolmekeelne laps

Kusagil kaks nädalat tagasi käis Aron arstil. Norras on väga lahe süsteem, mida soovitaks Eestil kopeerida. Kui laps saab kahe aastaseks on tal logopeedi juurde aeg, kus tehakse kindlaks, et laps on kõne arenguga õiges kohas. Kui laps on mitmekeelsest perest, korratakse seda iga aasta, kui mitte siis teine külastuskord on nelja aastaselt.

Kuna Aron on kolmekeelne, siis tema peab iga aasta uuesti kontrolli tulema. Kahe aastaselt läks kontroll suht metsa. Aron oli paanikas, kartis ja nuttis. Ta ei saanud mitte üht sõna ka suust välja. Mõne nädala pärast läks ta uuesti ja väga ei soovinud rääkida.

Nüüd kolme aasta kontrollis sai ta väga kiita ja logopeed oli üllatunud, et laps räägib puhtalt inglise ja norra keelt (ilma aktsendita). Kuna mind juures ei olnud, siis eesti keelt ta ei kuulnud.

Emana mulle tundub, et Aron on kõne arengult ühekeelse lapse kahe aasta tasemel, ehk kui te mõtlete, kuidas mu laps suhtleb, siis nagu kahe aastane. Mul jällegi hea meel, et oma beebigrupist lahkusin, sest mul oleks hirmsalt halb tunne, kui nende lapsed laulavad terve laulu ära, jutustavad pikki lauseid ja minu oma vaid oskab öelda: ''mamma, osta leiba, Aron'' või '' mamma lähme õue minna Aron.´´ 

Inglise keeles suhtleb ta veidi paremini, kuigi grammatiliselt ikka pilla-palla kõik. Aga inglise keel on tema eelistatud keel ehk põhikeel. Miks? Sest videod mis ta vaatab telefonist on inglise keeles. Enamus multikaid panen talle eesti keeles ja tegelikult olin ju mina temaga koos päris kaua ja suhtlesin vaid eesti keeles, siis eelistas ta juba algusest peale inglise keelt.

Norra keelt räägib ta ka ilusasti. Oskab hääldada sõnu. Enamus asjadest ma ei saa essugi aru, mida ta jahub, kuna minu norra keel on halvem kui Aroni oma.

Arusaamisega on nii, et on teatud asju mida peab talle füüsiliselt ette näitama, et ta saaks pihta millest me jahume. 

Fantast on see, et juba kahe aastaselt suutis ta aru saada kellega mis kelles sõnu vahetada (siis ta veel lauseid ei öelnud, vist korra kaks suutis kaks sõna kokku panna). Hetkel on ta vilunud. Ta suudab aru saada kui mehega korda mööda suhtleme temaga- mina eesti keeles ja mees inglise keeles, siis kelle poole ta pöördub, siis muudab keelt.

Küll on juhtunud olukordi, kus ta ei tea näiteks üht sõna eesti keeles, siis ütleb selle eesti keelse lause sisse inglise keeles. Mul ema ja vanaisa naeravad kogu aeg, et mida ta jahub. 

Kui ma annaks nõu mitmekeelsetele vanematele, siis see oleks nii:

1. Leppige kokku, mis kelles keegi hakkab rääkima. Meie näiteks leppisime kokku, et mees suhtleb lapsega inglise keeles, mina suhtlen lapsega eesti keeles ja lapse ees suhtleme omavahel inglise keeles. Lasteaeda minnes õppis ta norra keele ära.

2. Kui te suhtlete lapsega otse, siis jää oma keele juurde. Ehk meie mehega näiteks pahandasime Aroniga. Mees inglise keeles ja mina eesti keeles.

3. Kui laps suhtleb sinuga mõnes muus keeles, kui sina temaga, siis tee nägu, et sa ei saa aru millest ta räägib. Ütle talle, et emme ei saa aru mis sa räägid. Meil toimis see nii, oli raskeid hetki, kus ta seletas mulle inglise keeles, isegi kui ma aru sain, siis ütlesin, et ma ei saa sinust aru, räägi eesti keeles. 

4. Järjepidevus. Kui te olete kokku leppinud keeltes, siis jääge selle juurde, muidu laps satub segadusse. On jutte, et oi nii väikene ei saa hakkama, siis see on vale. Kui vanemate poolt on järjepidevus, siis laps õpib väga kiiresti.

5. Olge kannatlikud ja ärge otsige kohe abi, et teie lapsel on probleemid. Mitmekeelne laps on kõnearenguga palju aeglasem. Minu laps ütles esimese sõna mämm mämm 10 kuuselt. Kolm sõna suutis öelda 1,5 aastaselt jne. Ärge kuulake mida teised ütlevad vaid pidage nõu teiste vanematega, kellel on kodus mitmekeelne keskkond.

6. Võib tunduda, et su laps on metslane kodus, siis see on selletõttu, et ta ei oska end sõnadega väljendada. See tuleb ette tihti mitmekeelsete laste puhul. Muidugi see tuleb ette kõikidel lastel, kus nad õpivad alles suhtlema ja ei oska end väljendada. Kui teistel möödus see kahe aastaselt, siis minu laps viskab mega tantrumeid ka kolme aastaselt, sest kui ta sõnu ei leia, läheb närvi ja hakkab laamendama.

On küll alguses raske, kuid lõpp tulemus on see, et mu laps oskab puhtalt mitut keelt. Olen kuulnud, et kui laps räägib mitut keelt, siis ta ei oska tegelikult ühtegi. Ma kasvasin ühe keelega üles ja ikka ei oska seda nii kui võiks. See ei ole mingi näitaja ja on iganenud arusaam. Suhtlesin rasedana ka keeleõpetajaga, kes naeris minu iganenud hirmud välja ja süstis palju positiivsust, et lapsed on kõikvõimsad ja järjepidevusega saab lapse rääkima panna ka sajas erinevas keeles. 

M.A

2.11.18

Kohutavalt väsinud

Mäletan seda aega, kus kirjutasin ausalt, et mul on nii raske Aroniga ja minust isegi blogiti, kui sitt ema ma olen ja kuidas minusugune saab üldse last kasvatada. Nii lihtne on inimest hukka mõista aga raske on kasutada ajurakke ja neid omavahel ühendades tulla arusaamisele, et see oli kõik appikarje. 

Lõpuks arstid leidsid, et mul on kilpnäärme ületalitus (LINK). Mille tavaline sümptom on depressioon. Ravisin  18 kuud ja novembris teatati, et olen puhas. Veebruaris käisin järelkontrollis ja oli kõik korras. Olin valmis proovima last saada..

Aga kuidagi ei toiminud asi. Kusagil kuu tagasi tundsin, et väga imelik on olla. Silmanägemine kadus jälle, depressiivseks muutusin ja unetus. Kui kaal hakkas kaduma, siis teadsin, et jälle olen samas augus.

Läksin arstile ja teatasin, et mul ületalitus tagasi. Mulle meeldib väga minu perearst, ta ei maini, et oot oot vaatame ikka mis tulemused ütlevad ja ära siis ennast diagnoosi, et ma olen arst. Ta on hästi lahe ja alati ütleb, et kuula oma keha ja pane kasvõi kirja, mis ta ütleb. Ta ütles minu jutu peale, et okei, teeme vereproovi. Võtan lisaks selle ja selle ka. Järgmisel päeval sain smsi, et ongi tagasi ja jälle pean rohte võtma.

Ma tahaks pead vastu seina peksta, tahaks lihtsalt alla anda ja ma ei tea... ma ei jõua enam. Ma olen reaalselt 6 aastat haige olnud on-off mingi ulme haigustega. See muidugi nende teiste kõrval vanilje aga siiski kaua võib.

Ma olen väga tänulik tavameditsiinile, kuid leian, et aeg on vaadata homoöpaadi juurde. Oma last olen ravinud looduslikult ja sekkun siis, kui palavik on üle 40ne. Juba olen endale selgeks ka teinud mis meditsiini vaja kappi osta, juhul kui tõsisemad haigused tulevad. 

Mind ajab marru see, et kui eesti keeles otsida, kuidas talitada, ehk mida süüa ja mida mitte, siis ainuke asi mis ma leidsin oli, kus üks kirjutas, et piima joomine ajab südame pahaks. Arst soovitas piima edasi juua kuna keha vajab kaltsiumi. Mul ausalt silme eest läheb nii lolli jutu peale punaseks. Miks ei võiks tavameditsiin koostööd teha homoöpaatiaga ning reaalselt inimeste elusid päästa. Kuradi idioodid. Kaltsiumit saab ka mujalt kui lehmapiima juues. Minu laps on 3aastane ja pole kordagi enda elus joonud piima ja omg ta on elus ja haige on olnud kahe lasteaiaaasta jooksul olnud vaid korra. 

Igatahes inglise keeles leidsin palju materjali, ametlikku materjali arstide poolt, kus soovitatakse mitte süüa piimatooteid (jogurt, piim ja juust), kala ja mereande, soja, maisi ja gluteiini. 

Nii ma siis istun siin kohvikus, juues kaera lattet ja söön hunnik maasikaid (viimased Hollandist).

Mis ma olen õppinud nende aastate jooksul on, et naudi elus kõike, nii halba kui ka head. Kusagilt jäi meelde hea mõttetera, et meie südamerütm on meie elu- mis käib üles ja alla ning see on normaalne. Kui meie elus oleks kõik hästi kogu aeg, siis see võrdub pika ühtse joonega, mis tähendab, et oleme surnud. Lõppude lõpuks on kõik hästi, kui ei ole, siis see ei ole veel lõpp. 

M.A

13.9.18

Aroni tänamatu kolm

Minu laps sai täna kolme aastaseks! Peaks ütlema wohoo aga väsimus liiga suur. Mees ärireisil ja mina kahekesi tänamatu kolmesega, kelle hetke elutöö on peedistada ajusid ja olla tänamatu.

Tegelikult hakkasin tagasi mõtlema ajast. Kui ta sündis, tema esimesed sammud, sõnad, tantrumid, ujumised, sõbrad, lasteaed jne. Naljakas kuidas sa unustad kuna tal see hammas tuli või palju ta sündides kaalus. Nagu ma tean vaid öelda 3,4kilo :D Võimalik, et vaid asi minus.

Siis leidsin end mõtlemast, et milline ema ma olen? 

Kindlasti temperamentne ja ropu suuga. Ma ei viitsi oma lapsele näidata kedagi, kes ma pole. Ma ei oskaks ka seda teha. Mäletan korda kua ta kukkus kaklema ühe poisiga auto üle ja see ving... võtsin auto ja viskasin selle verandale lumme ja panin ukse kinni. Mõne jaoks tuleb pähe sõna närvihaige, ma kutsun seda efektiivseks meetodiks :D Igale ühele oma aga lapse vait ma saan. Nagu kõik need teaduslikud artiklid, kuidas last õigesti kasvatada? Piiiiiip selle jutu peale. Reaalsus on nii, et ta sööb su ajusid ja sa oled tiksuv ajapomm. 

Ropendamine. Ma vapse ei näe mõtet mitte öelda kurat küll või perse. Norra keeles suu on munn ja apteek kus käime on Vitusapotek. Selles suhtes ma ei kujuta isegi vaimusilmas ette kuidas see hakkab välja kukkuma aga eks sinna veel aega.

Kui mõne jaoks oli laps armastus esimesest silmapilgust siis mul võttis aega. See tuli vaikselt ja kindlalt kuniks ma olen hetkel punktis, kus ma vean keset ööd lapse oma voodist enda voodisse, sest ma tahan teda lihtsalt kallistada. Kuniks ta hakkas mu nägu käperdama ja kratsima läbi une, siis needsin seda nõrkuse hetke.

Lastega on naljakas, sa armastad neid sama palju kui vihkad. See on isegi positiivselt öeldud. Mitu tuttavat öelnud, et 5% armastust, 95% kahetsust. Aga ometigi see 5% on ülekaalus nendel üli harvadel hetkedel. Nii see on lastega.

Mamma pojast on saanud suur papa armastaja. Nii tore näha kuidas mul poiss ja mees aega koos veedavad. Olen viimasel ajal reisinud üksinda ja nii on mees nädalaks pidanud jääma lapsega. Järgmisel nädalal uuesti nädalaks. Nii vahva, seda peaksid enamus emad harrastama ja peale imetamise lõppu minema sõbrannadega nädalaks hullama kusagile :D 

Aronist on kasvanud hästi südamlik poiss ja ilus poiss. Ma olen see ema, kes ütleb ausalt välja, et mu laps oli beebina kole kui öö. Nüüd on täielik südamete murdja. Mehele seletan, et vaata minu geneetika siin hahah. 

Lugesin, et kõige rohkem sarimõrvareid on neitside seas. Vahest mul ema ütleb, et ta nagu deemon. Ma ise kutsun oma last Saatanaks :D Tal vapse keerab katus ära ja läheb maniakaalseks. 

Mehele naersin, et kunagi seksist vaja rääkida, siis prindin mingi mändanenud noksi pildid välja ja lähevad ta toa seinale kirjaga: Kasuta kummi! 

Mees ütles, et ma olen hull :D 

Tunnen , et naudin järjest rohkem oma last. Mida vanemaks ta saab, seda lahedamaks muutub. Kui olen emadusest midagi õppinud, siis elu on chill. Ole sina ise ja kasvata oma last. Usalda ennast emana, kui sa ei suuda seda teha, siis lapsevanemaks olemine pole sulle. Lapse saamine on vastutus mille sa võtsid vastu ise ja sa ei saa kusagil beebigrupis kellelgi lasta teda kasvatada. Tee ise seda! 

Emadus ei ole ohverdamine vaid lapse elus hoidmine. Faking sul laps sai 18? Tal on kuldmedal keskkoolis? Keda kotib! Palju õnne, su laps on 18 aastat elus püsinud. Ilma lasteta inimesed te ei kujuta ette kui suitsiidsed on lapsed. Ma võiks raamatu kirjutada sajast erinevast viisist, kuidas mu laps end kogemata ja peaaegu hauda viis.

Palju õnne minu väikesele sitarattale ( ps: enne kui hukka mõistate, et miks ma kutsun teda nii, siis pidage meeles, et munn on suu norra keeles), minu maailma kõige nunnumale Saatanale! 



Mis ma talle sünnipäevaks kinkisin? Mountain Buggy Freerideri, mille ostu ma vist hakkan kahetsema, sest tüüp magab tõukekas tema voodi kõrval 😒




M.A

12.9.18

Kuidas last potile saada

Kujutan ette, et paljud loodavat siit saada mingit fenomenaalset vaimusünnitist. Kindlat retsepti või ajakava aga sellist asja reaalsuses olemas ei ole.

Mida teha siis?

Esiteks saada ühiskond ja beebigrupid perse. Teiseks hakka ise oma last kasvatama ja mine kaasa tema tempoga. Kolmandaks kui oled rase, osta juba pott ära ja lisa see kaunistuseks suurde tuppa või ruumi, kus laps hakkab põhiliselt mängima ja aega veetma.

Mina lisasin poti kusagil seal kuuendal kuul või veidi hiljem tema mänguasjade lähedale. Kui kõndima õppis, siis hakkas seal istuma niisama. Vahest viis raamatuid sinna sisse, siis niisama vedas seda seesmist osa minema. Kui teised lasid lastel paremale ja vasakule mööda kodu pissida ja kakada, siis ma hoidsin lapse mähkmetes. Miks ma pean seda tegema, kui saan ka teha selle kadalipu puhtamalt läbi. 

Kusagil pooleteist aastaselt proovisin potile, istus aga käsu peale midagi ei tulnud. Lasin tal olla ja ootasin aega kuna ta oskab aru saada ja suhelda minuga. Suhtlemise all mõtlen verbaalselt öelda, et ma tahan potile. 

Ma isiklikult ei näe pointi, miks lapsel lasta teha oma häda igale poole mööda maja. Miks ei lasta tal olla kuniks ta on ise selleks valmis?

Siis kui mais ilmad soojaks läksid, nägin, et laps on valmis. Oskas juba rääkida lausetega ja ka mainida häda. Võtsin püksid jalast ära kodus ja pott oli keset tuba. Käsi südamel pissis ta põrandale 2x ja kakas ühe korra. Need kõik poti kõrvale, sest ei jõudnud õigel ajal. 

Öö oli esimene, mille tegin tal mähkmevabaks ja siis kodus olemine ka. Kui kodust lahkusime, kas lasteaeda või mujale siis panin ikka mähkme alla.

Juuni keskpaigas sõitsin Eestisse ja laps käis ilusasti potil, kuniks nägi, et koerad meil ei käi potil. Siis hakkas see paar nädalat kestev koerastumine ehk häda tegemine koera moodi aeda. Ma olin juba ahastuses, et iga jumala kord tal häda oli , sättis tänavapoolsesse muruplatsile end. 

Norra tagasi tulles otsustasin, et mähkmetega on kõik. Lasteaeda läks ilma, lennukiga lennates ka ilma. Lasteaiast tuli ikka 2x nädalas kakaseid või pissiseid pükse koju. Enamus hädad juhtusid õues. Kui Eestis lapsed veedavad 1h õues, siis Norras iga päev kusagil 4h. 

Muidugi poiste potitamine on omaette kunst. Esimene asi mis tuleb talle selgeks õpetada on:
Hoia noku all

Muidu saad kuldset dušši :D  Eriti tähtis on seda talle selgeks õpetada hommikul. Meeste värk :D

Mul üks tuttav rääkis, kuidas tal poiss hommikuse “boneriga” käis pissil ja ütles, et emme vaata ma ei peagi käsi kasutama, ise hoiab üleval. Omg, kui see aeg mul tuleb 😅 Ega sa muud midagi teha ei saa, kui kiidad takka, oo kui lahe.

Eks kõigil omad arusaamad laste kasvatamisest aga jeerum milline survestamine Eestis käib. Et emad rahunege maha! Laps ei lähe esimesse klassi mähkmetes, et laske endal ja lastel rahus elada. Pole vaja tõestada, et sinu laps oli esimene. Mõndade arust olen ma laisk ema. Okei aga vähemalt rahulik, laisk ja õnnelik. Laps ka õnnelik, sest ema chill.

Et kõik võõrutamised ja sammud olen teinud oma lapse tempos. Mäletan sain soovituse, et 6 kuuselt laps oma tuppa. Kui ta magas oma voodis minu kõrval need esimesed 6 kuud, siis peale seda “oma toa” proovimist, läks kõik metsa ja magasin lapsega samas voodis 2aastat!!! Ma ei usu ühtegi unekooli, sest kõik sisaldavad lapse nuttu mingil määral. 

Laske oma lastel olla, laske endal olla ja minge kaasa lihtsalt asjaga ja improviseerige.

M.A