Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2015 postitused

Uus amet- ema

Kaks nädalat ja kolm päeva on Aron meiega olnud ja ma võiks öelda, et hakkan vaikselt harjuma mõttega, et keegi on meiega. Olen temaga tutvust teinud ja võin öelda, et armastus esimesest silmapilgust see polnud, kuid see tärkas ja kasvas selle lühikese ajaga ja nüüd mu süda on täis armastust selle väikese olevuse vastu.
Leian end paitamast teda, kallistamast ja vahel on armastust südames nii palju, et ajab südame pahaks. See kõlab ehk imelikult, kuid usun, et emad saavad sellest tundest aru. Ja siis tulevad rasked päevad, kus mõtlen, et miks ma üldse lapse sain. Kuid head päevad ületavad raskemad. Kui ta vaatab kõõrdis silmadega otsa või enda teadmata naeratab, siis süda soojeneb ja kõik halb on unustatud
Ta on nii tubli laps ja mina muidugi kogenematu ja totu ema. Pole midagi, ta on andestav laps. Eriti andestav oli, kui sõin viinamarju, ise kannatades gaaside all ja ka tema. Kuid kordagi ta ei nutnud vaid ajas end pulksirgeks, nägu punane peas ja ähkis ja puhkis. Üleeile avastasin, et…

Baby Blues

Tunnistan ausalt, et mingisugust üli suurt armastust mul Aroni vastu esimene nädal küll polnud, võimalik, et polnud aega seda lihtsalt kogeda kuna see nn baby blues tuli peale. Kolm esimest päeva ma lihtsalt nutsin. Ei teadnud ise ka täpselt miks aga lihtsalt kõik ajas nutma. Hommikul kell 7 ärkasin ülesse ja nutsin tund aega. Peitsin veel häbist silmi, et arstid ei näeks. Lõpuks üks arst tuli minu juurde ja hakkas rääkima, et on olemas tugigrupp, kes aitab depressioonis emasid. Ütlesin, et läbi elanud kaks traumatiseerivat operatsiooni. See sünnitus oli traumatiseeriv ja kindlasti nutan selle pärast veel kuid, kuid ega ma depressiooni lange sellega. Ma lihtsalt haletsen end sedasi. Miks mina, miks minuga sellised asjad juhtuvad jne. Ehk üks osa paranemis protsessist. Varsti saan üle ja elu läheb edasi, nagu alati.
Ütlesin arstile, et pigem see baby blues on mul peale tulnud, mille peale tema naeratas ja ütles, et me kõik oleme selle läbi teinud. Mees nägi mind nutmas ja kui seletasin …

Sünnitus

Nädal aega olnud imelikes valudes, ütlesin laupäeva hommikul (12.09.2015) 12 paiku mehele, et nüüd aitab, mina ei jõua enam rase olla. Kõik oli raske ja ma ainult hädaldasin. Nii me siis asjatasime ära ühe Si ja ei jõudnud kahte tundigi oodata, kui hakkasid kahtlased valud pihta alakõhus, mis suundusid edasi selga. Ütleme nii, et valu oli väga tugev päevade valu, kus sa voodist püsti ei taha tulla ja ägised seal.
Mees pakkis samal ajal oma kotti kokku ja ütles, et ei tule ta täna kusagile. ´´No ma tean, et ta ei tule!´´ Tema läheb jõusaali. Huvitav on see, et kui asi hakkab tõesti pihta, siis sisetunne ütleb, et vot nüüd on tõsi taga nendel valudel. Lõpuks suutsin pika veenmise peale ta loobuma jõusaalist. Vaatas mind pingsalt ja luges vahesid- iga 10 minuti tagant valud. Ma ei tea mis meeste ajus toimub, kuid mulle tundus, et ta nagu istus ja ootas, et äkki nüüd valud lähevad 5 minutiliste vahedega, veed purskavad ja mis laps tuleb? Igatahes mingil hetkel valud lõppesid ja tema tembel…

Sünnituse esilekutsumine looduslikult

Mul on 7 päeva veel jäänud tähtajani ja ausalt juba 37 ndast nädalast ma juba mõtlesin, et võib ta nüüd hakata tulema. Hirm oli sünnituse ees ja siiani on, kuid nüüd on lisandunud väike hirm ülekandmise eest, sest ma lihtsalt enam ei jõua.
Esiteks on ootusärevus suur, no milline ta välja näeb? Nagu mehe pea- vaarao oma? Kas tal on pruunid silmad ja tume nahk, või on rohelised silmad ja hele nahk? Teiseks, tahaks juba normaalse inimese moodi end tunda ja riideid selga panna, hetkel külmad ilmad lähenevad ja jopet pole ühtegi, mis eest kinni läheks. Paberile on mul märgitud, et üle kannan kuni 29 septembrini. Sinna on nagu terve igaviku ja 10 kuud rase olla? Uuh. 
Leidsin mõned nipid, kuidas looduslikult ja loomulikult beebit välja meelitada. Need ei pruugi mõjuda kõigile, kuna kõik me oleme erinevad ja kõik oleneb ka, kuidas raseduse ajal oled olnud.
Muid esilekutsumisi me teame- SSS, aktiivne liikumine, rinnanibude stimuleerimine jne. Ma hakkasin seda listi koostama, kuna kõik need tüüpi…

Lõpusirgel

Eile sai täis 39 nädalat. Kaal näitab 61,5 kg ja kõhu ümbermõõt on 97 cm. Tunne on selline, et täpselt need rasedusega kogutud 10 kg on kõhus ja muideks ongi kõhus, kuna kõik mu riided lähevad mujalt selga, teksad lähevad jalga, ainult kinni ei saa panna. Seega ma õnnelik, et ostsin endale rasedate teksapüksid. Suurus on küll 36 ja alla nad vajuvad ka. Arvasin, et lähen ikka ümaramaks mujalt, kui kõhust, kuid võta näpust.
Poiss on vaiksemaks muutunud siin viimastel päevadel, liigutab vähem. Valmistub arvatavasti ette tulekuks. Mina aga olen juba valutanud siin selga ja kõhtu paar päeva ja väsimus on üüratu, ainult magaks ja magaks. Öösiti ikka ärkan ülesse, et külge keerata iga paari tunni tagant, kuid magan iga päev kusagil 12ni päeval.
Mul siin soovitatakse raskeid asju tõsta, kuid see ammu ei aita. Ma terve raseduse siin tõstnud raskeid asju. Keldri tegin korda, tõstsin seal üle kümne kiloseid kaste. Madratsit tõstsin, mis kusagil 20kg või rohkemgi. Ega ma otseselt ei tõsta, vaid ikk…