Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2016 postitused

Kallis Uni,

Hülgasid mind täpselt aasta tagasi, kui 8ndat kuud rase olin. Pole möödunud tunde, minuteid ega sekundeid, kus ma ei oleks Sinule mõelnud.
Mõtlen tihti nendele ilusatele 12 tunnistele unedele, kui rõõmsalt ja puhanud ma üles ärkasin. Nägin Sinu pärast ilus ja noor välja, nüüd aga silme alused on süsimustad, kortsud on näkku tulnud, kaal on kadunud, riided ripuvad ja mõistus samuti jättis mind maha.
Kallis Uni, Sinu lahkumisega, käivitasid ahelreaktsiooni, igal õhtul magama minnes, ma kutsun Sind, kuid ainult õrritad mind paari tunniga. 
Lõpuks leppisin mingil hetkel isegi selle paari tunnigagi, kuid siin viimasel ajal ei ole sedagi.
Ma küll ei ole Sinu lemmik kunagi olnud, kuna võõrastes kohtades tulid Sa raskelt, kuid isegi seda ma igatsen, nüüd ei ole lihtsalt võimalust isegi proovida. Sain lapse just magama ning lamasin tema kõrvale ja jäin Sind ootama. 30 minutit pikutasin nagu loll seal ja lõpuks leppisin reaalsusega,
Sind enam ei ole. Kuid loodan südamest, et tuled tagasi. Tean, et r…

Juuli kuus surra ei tohi.

No nii, juuli on jõudnud keskpaika ning tänavatel on minu sõbraks vaid tuul. Terve Norra on puhkusel. Kaubanduskeskused on küll lahti, kuid väiksemad poed on kõik kinni ja avamskuupäev on august.
Ma olen veidi mure oma suure kaalulanguse pärast. 53kg langesin 46,2 kg. Olin paanikas juba, pea käib ringi, paha on olla, liigesed valutavad ja nõrkus on peal.
Ema arvas, et mul diabeet, google arvas, et mul on reuma ja mees arvab, et ma meelega näljutan end surnuks.
Norras on selline süsteem, et kui telefonilt ei saa arsti kätte, saad saata smsi, kuhu sisestad oma andmed ning 150 tähemärki kirjeldamaks mis sul viga on
Vastuseks tuli, et oleme 3 (!!!!!) nädalat kollektiivpuhkusel. JAH, siin Norras EI ole asendusarsti vaid terve perearstikeskus suletakse 3 nädalaks! Ütlesin mehele, et selge, aastas on üks kuu, kus keegi otsi ei tohi visata. Ka muideks lastearst on puhkusel, seega Aroni vaktsiin lükkus kuu aega edasi.
Töö mentaliteet on siin selline, et minu perearst on iraanlanna, ei tuleks pähegi…

Paus- tahan vinguda!

Mäletan, et raseduse lõpus kirjutasin postituse, kus ma vingusin kõige üle (SIIN). Nüüd on aeg vinguda emaduse üle. PS! Võtke huumoriga seda postitust! 
Minu laps on kohe 10 kuune ja ikka ma krooksutan teda, just öösiti. Panen ta magama 20.00, hüpates voodi äärepeal, kuna ta ei oska lihtsalt magama jääda. 21.00 ärkab, kuna krooks kinni ja tahab veel piima. Ja siis sedasi mitmeid kordi öösel, ausalt ma ei jõua enam. Magamatus on nii suur, et vahel ei kuule oma lapse nuttugi.
Muud ei kuule kui mää mää mää. Vetsu lähen, siis roomab järele ja ainult määgib. Viskab end põrandale pikali ja on nagu suur hunnik õnnetust. 
Tahan natukenegi kirjutada oma blogi- jookseb ühele -ja teselepoole ekraani tehes mingit kiljuvat häälitsust. Siis kui vaatan teda, hakkab gorilla laadne häälitsemine pihta. 24/7 pean talle tilulilu lolli mängima, et tal oleks lõbus.
Vankris vahest kukub röökima, jooksen kodu poole nagu tuulispask, inimesed vahivad järele.
Riideid vahetan- nutab.  mähkmeid vahetan- nutab süüa annan…