Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2017 postitused

Veidi juttu hingerännakust

Kui olin 11 aastane või olin 12 siis juba, täpselt ei mäleta aga tean, et oli talv ja külm. Keset ööd ärkasin ülesse ja läksin linna peale rändama. Mäletan, et oli paks lumi maas ja tänavad olid tühjad- mitte üht hinge ka ei olnud liikvel. Ma elasin tol ajal üürikorteris Raplas, kuna meie maja oli ehitamisel. Liikusin mööda Tallinna maanteed kuni kirikuni ja keerasin ruttu tagasi, kuna mitte kedagi ei olnud liikvel. Ma ei mäletaks, et oleksin kõndinud, pigem hõljusin veidi maapinnast, ei tundnud ma külma ega sooja. Ma ei mõelnud vaid vaatasin. Liikusin kiirelt tagasi ja läbi akna tulin tuppa ning läksin voodi kohale, kus MINA magasin ja vaatasin iseennast magamas ning siis sain aru, et see ei ole tavaline uni, see on midagi hoopis muud. Ehmatasin nii hullult, et kukkusin oma kehasse tagasi ja tõusin samal ajal istukile. Avasin suu, et karjuda, kuid mitte midagi välja ei tulnud- vaikus. Proovisin uuesti ja siis sain karjutud. Olin täiesti šokis ja keha vappus.
Peale seda hakkasin ma näg…

Kes ma olen?

Sõbrannad ja sõbrad kes mind teavad hästi, siis teavad, et ma ei ole just väga sotsiaalne ja kui ma üritan olla, siis enamus, kas vahivad mind suu ammuli ja ei salli mind esimesest silmapilgust või meist saavad head sõbrad.
Ma eelistan inimesi raamatutele, eelistan muusikat massidele, eelistan luulet tühjale plärale, eelistan maalida ja mõelda. Eelistan unistada pulmast üksikul saarel, jalad liivas igavest armastust vandudes.
Ma olen täiesti saamatu suhtlemaks ilmast või mõnest rahulikust teemast. Ma ei oska flirtida, ma ei oska manipuleerida. Ma ei oska olla itsitav ja veetlev naine, nagu enamus sõbrannad mul on. Seega olen alatihti pidanud vaatama, kuidas hordides mehi neile külge ajavad, samal ajal unistades, et ma olen keset tantsuplatsi ja tantsin endast hinge välja. 
Ma oma fantaasia maailmas olen loonud suure romantilise unistuse, et õige mees domineerib minu üle. Ta ei küsi, ta võtab. Ta ei kohku, vaid on hea huumoriga. Nii ma peletasin oma ''tule ainult siia ja ma nülin …

The Little Coffee Shop of Kabul

Selle raamatuga on palju segadust, kuna need kes on lugenud Khaled Hosseini, kipuvad võrdlema neid kirjanikke omavahel ja nii on langenud mitmed Rodriguezi raamatud kriitika tule alla.

Olen lugenud mõlemaid autoreid ja pean tunnistama, et täiesti öö ja päev. Kui Hosseini kirjutab väga sügavalt ja tugevalt Afghanistani ühiskonnast, ühiskonna enda silmade läbi, siis Rodriguez kirjutab ameeriklaste silmade läbi, pigem lootusrikkalt ja idealiseerides, mis võiks olla ja kuidas võiks olla. Hosseini sündis Afghanistaanis ja elas seal 15 aastat, kui Rodriguez sündis USAs ja elas täiskasvanuna aastaid seal. Selletõttu ka ei ole lihtsalt võimalik neid mõlemaid võrrelda.
Raamat räägib viiest erinevast naisest, kelle elud põimuvad ühes väikeses Kabuli kohvikus, mille omanik on ameeriklanna Sunny, kes üritab kõigest väest saada kokku piisavalt raha, et luua turvaline keskkond kohvikule, mis tooks rohkem raha sisse. Ta mees, kellega on suhtes, käib pidevalt salajastel missioonidel ja on kadunud vahel…

Kaks aastat

Kahe päeva pärast olen olnud kaks aastat nukitsamehe ema.
Ma mõistan, miks paljud arvavad, et ma ei salli oma last ja olen halvim ema maailmas. Ma võitlesin ise selle sama mõttega pea kaks aastat ja viimane nädal aega on olnud minu jaoks emotsionaalne nädal.
Kui ma Aroni sain siis ei tekkinud minul temaga kohe elu armastuse tunnet. On kahte sorti emasid, kes armuvad esimesest silmapilgust ja need, nagu ka mina, kes vajavad aega, et jõuda sinna. Minul võttis aasta, et oma last täiest südamest armastada.
Esimesed kolm kuud oli ta hea laps. Magas ja sõi. Oli gaase siin ja seal, ei midagi hullu. Kolmandal kuul sai oma rota vaktsiini ja siis hakkasid rasked ajad, ilmselt, kui ma oleks olnud füüsiliselt terve inimene, siis ma oleks paremini hakkama saanud. Ma tean, et ma ei saa muuta minevikku, selletõttu ei leia ma midagi kahetsusväärset ka. Lapsele olen alati andnud kõik endast.
Kuid tunnen nüüd, et olen selgeks teinud kogu olukorra endale. Ma ei tea kui paljud on teadlikud minu rasestumisest…

Spontaanselt Geilosse

Noorena olin üpris spontaanne inimene, mitte liialt. Võisin hääletada viisakal ajal üle Eesti. Ühe korra 15 aastaselt hääletasin tolle ajase sõbrannaga keset ööd Saaremaale -20c näitas kraadiklaas. Minu suureks imestuseks ma olen veel võimeline paljunema. 
Nüüd lapsega, kõige spontaansemad käigud on olnud lend Eestisse, kuhu ostsin 2 nädalat ette pileti.
Eelmisel kolmapäeval siis sõbrants ütles, et ta läheb oma õe koerale järele, et tulgu ma kaasa.  Tal Geilos tuttav, kes töötab hotellis ja saab meid majutada seal. Mõtlesin, et miks mitte. Ütlesin mehele, et võta laps enda hoolde ja ma lähen spaatama. 
Õhtul mõistsin, et see ikka ei toimi, laps köhib ja parem oleks kui saaks tal köha välja ravida spa saunas. Võtsin lapse kaasa.
Rong mis Geilosse läks, sõitis edasi Bergeni ehk seda rongiteed nimetatakse Norra kõige ilusamaks. Seda ta oli!
Aga rongist rääkides siis me saime kohad "Family" vagunis, kus oli kärudele spetsiaalsed kohad ning laste mängunurk.



































Arvasin, et tulevad ilusad 3…