Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2018 postitused

Minu unistused

Kui ma olin 16 aastane, siis teadsin, et tahan minna ÜRO kaudu kriisipiirkondadesse tööle. Aga elul olid teised plaanid minuga ja proovi palju tahad, kui miski ei ole sinu jaoks siis hoovus lihtsalt viib sind teises suunas.
Et ÜROsse üldse tööle saada ja ennast kirja panna, pead sa olema kusagil 24-25 aastane. Nüüd, kus mul on laps, siis mul oleks ilmselt väga raske seda tööd teha ilma, et ma ei puhkeks nutma kuuldu peale, et mu imik visati tulle või minu vastsündinul lõigati kõri läbi. Miks ma üldse unistasin sellisest tööst? Sest kõike kohutavat mida ma olen näinud, eriti suunatud naiste vastu, on mind pannud uskuma, et ma pean midagi tegema. Paljud arvavad, et feminism on idiootsus, siis mingil määral ehk ongi igavusest astutud kusagile la-la maale aga feminism on arengumaades puudulik, üle-üldse naiste õigused seal on puudulikud ja seda ma tahangi muuta või noh tahtsin. Hetkel ma istun ja mõtlen, kuidas navigeerida lapse ja unistuste vahelt, sest sellest millest unistan, viib mind …

Eesti Vabariik ja tema sada viga

Ma olen sündinud Eestis keskklassi. Minu maailm oli väikene ja ignorantne. ''Peded'', ''neegrid'' ja valitsus olid samal tasemel. Kui ma mõtlen tagasi, kui pisikene oli minu silmaring, siis raske uskuda, kui kaugele olen omadega jõudnud.
Tihtipeale kuulan, kui jube on valitsus, kuidas ainult makse maksame aga midagi vastu ei saa. On rumal ja ignorantne eestlastel võrrelda Eestit Saksamaa või Soomega. Neil on olnud rohkem aega, jõuda sinna, kus nad on. Nii väiklane on arvata, et me oleme mingi fööniks kes tõuseb tuhast liidrina. Eesti riik on olnud vaba pea aegu sama kaua, kui mina siin maamuna peal. Kui võrrelda Eestit kõikide endiste NSV Liidu riikidega, siis me ikka oleme number üks. 
Ma saan aru, et kui elad Eestis, siis see negatiivsus, mis liigub ringi ühel hetkel püüab su kinni ja sa allud, ning lased end kaasa vedada rumalusel.
Kõrvaltvaatajana näen, kui kaugele on Eesti jõudnud. See on nagu lapse kasvamine, kui sa pole näinud oma tuttava last aasta…

Armastuse mitu nägu

Üks naine oli abielus 45 aastat mehega, kes ei olnud tema elu armastus. Ta ütles, et elu oli hea ja abielu oli õnnelik, kuid tema elu armastus tuli noorelt, oli täis pettumust ja valu, ning see jäi ühepoolseks.
Mees tuli rääkima mulle sellest ja küsis, kes minu elu armastus on? Vaatasin talle otsa ja tundsin, et ma ei taha talle haiget teha selle vastusega, samas ma teadsin, keerates selle küsimuse ümber, oleks tema vastus sama. Ütlesin, et mina ei ole sinu elu armastus, et oli üks teine. Ta ütles, et jah. See naine tegi haiget talle, tema tegi vastu haiget, ning lõpuks, kui ta proovis naist tagasi saada, siis too ütles, et tal ei ole enam tundeid. Nii murdus üks süda.
Ütlesin mehele, et minu elu armastus oli minu esimene. Ma olin noor, nii noor, kõigest 14 aastane, sain 15. Olin rumal, tegin rumalaid asju, kuid nii noorelt on armastus nagu põlev täht. Ta põleb eredalt, valusalt ja lõpuks ta kustub. Isegi kui ta on kustunud, siis selle kaja jõuab alles järele hiljem, palju hiljem- ehk h…